09.08.2007, 00:00
Herman Talviku pop lapselaps
Hanna Danielsson kirjutab Eesti päritolu Rootsi popartistist Sofia Talvikust, kes on laulnud duetti indie-staar Bernard Butleriga ansamblist Suede.
“Minu muusikal ei ole mingit erilist sõnumit. Mu
muusika väljendab tundeid, mu oma tähelepanekuid ümberringi
toimuva kohta. Näiteks mingi pilt filmist, värss raamatust või
möödarääkimise, kohanematuse ja väljasuletuse tunne.
Aga paljudele tunduvad need arvatavasti niisama armastuslood. Sõltub
sellest, kuidas sõnu tõlgendada,” teatab Sofia Talvik.
Rootsis, kus Sofia sündis ja kasvas, liigub ta veel muusikamaailma suurte lavade taga.
Võib-olla on põhjus selles, et tema muusika on kõige paremini vastuvõetav elavas esituses ja intiimses keskkonnas. Oma läbimurde tegi ta samuti kontsertidega. Meedia on tituleerinud Sofia Talvikut silmapaistvaks singer-songwriter’iks. Täpsustagem.
“Meil on eksitav komme kleepida see singer-songwriter’i silt külge kõigile tüdrukutele, kes esitavad ise omakirjutatud muusikat. See võib näidata sinu tegevust, aga mitte, mis laadi muusikast on jutt. Minu juured on Ameerika muusikas ja kantri mõjudega kuuekümnendate folgis.”
Ehkki Sofial on kodumaal publikut üksjagu, on ta hakanud üha rohkem esinema väljaspool Rootsit, sest Inglismaal ja USAs leidub talle, nagu talle tundub, kuulajaid rohkem. Praegu peab ta parajasti läbirääkimisi ühe Ameerika plaadifirmaga, et oma viimane album ka sealmail välja anda.
Esteetika on Sofial veres. Tema vanaisa on vägagi tuntud Eesti maalikunstnik Herman Talvik ja ka isa on kunstnik ja arhitekt. Talvikute pere põgenes Eestist Teise maailmasõja ajal, Herman aga suri, kui Sofia oli alles väike. Kuna sidemed Eestisse jäänud sugulastega katkesid, ei oska Sofia ega tema vennad paraku ka eesti keelt. Ta mäletab vaid, et ei saanud Hermani jutust aru, kui nad kohtusid, sest vanaisa rääkis eesti keeles. Ent kuidas hindab ta nüüd, täiskasvanuna, tema loomingut?
“Vanaisal oli väga omapärane stiil, ta lõi palju maale oma religioossete nägemuste ja veendumuste põhjal. Selles laadis tööd ei meeldi mulle üldse, aga lisaks on ta teinud fantastilisi õlimaale maastikest, need on kohutavalt ilusad.”
Sofia käis vanemate sissetallatud rada ning õppis mitmes kunstikoolis, kuid valis maalikunsti asemel siiski muusika. Tema vanaema oli klaveriõpetaja ja kaheksa-aastaselt klaverist välja meelitatud tininale järgnes kümme aastat klaveritunde, enne kui Sofia leidis enda jaoks mõnusama pilli, kitarri.
Niipea, kui ta oli vanematekodust välja kolinud, hankis ta endale isikliku pilli ja hakkas mängu harjutamiseks laule kirjutama. Kaheksateistkümneselt tegeles ta juba aktiivselt muusikaloominguga. Sofia mängib tänini oma esimest kitarri, sedasama, millel ta kunagi õppis. See on punane Marina – hästi peene kaelaga, sest tal on väikesed käed.
“Mu esimene album “Blue Moon” tuli välja 2005. Ise salvestasin ja olin ise ka produtsent, aga välja antud sai see ühe väikese indie-firma all. Aga minu suure saavutusvajaduse ja ideede hulga juures jäi ühe aeglase ja laisa väikese plaadifirma panusest väheks. Nii et teise albumi “Street of Dreams” jaoks asutasime abikaasaga aastal 2006 oma plaadifirma, Makaki Music.”
Sofia on alati unistanud ainult muusikale pühendumisest, kuid esialgu viib see rohkem raha välja, kui sisse toob, nii et tal tuleb elatise teenimiseks ka palgatööd teha. Muusikuameti kõrval peab ta AD ametit, tema abikaasa töötab meediaäris. Turundus ja äriplaanide koostamine on neile läbi ja lõhki tuttav ala, mis kulub suurepäras elt ära ka tihti üsna palju tööd nõudva Makaki Musicu puhul.
“Me oleme seal ainult kahekesi ja kogu töö tuleb ise ära teha, reklaamist kuni esitluspaikade broneerimiseni. Vahel läheb jube raskeks, aga samas on meil vabadus teha kõike, mida me ise tahame, ise otsustada, kellega koostööd teha.”
Kaasesinejate avar valik tuleb hästi ilmsiks uusima albumi “Street of Dreams” teise loo “It’s Just Love” puhul, kus Sofia laulab koos endise Suede’i staari Bernard Butleriga. Videol pole Butlerit küll näha, kuulda on ainult tema hääl; teda ennast markeerib esialgu punane tekstiriba.
““It’s Just Love’i” kirjutades oli mul kohe selge, et sellest tuleb duett, aga mul polnud aimugi, kellega ma seda laulma hakkan. Selge oli, et see peab olema keegi, kes teeb teistsugust muusikat, ja Suede oli vanasti üks mu lemmikbände. Kui ma leidsin myspace.com’ist Bernardi, siis saatsin talle e-kirja ja küsisin, kas ta tahaks kampa lüüa. Ta kuulas laulu ära ja talle meeldis. Siis me saatsime teineteisele neti teel failid, nii et päriselus me pole isegi kohtunud.”
Tänavu suvel esineb Sofia kaheksal festivalil Rootsis ja Inglismaal. Aga pane tähele, Eestimaa! Ta tuleks hea meelega siiagi. Muidugi mõistab Sofia hästi, et nii väikese firmaga nagu Makaki Music on teistes riikides ilma kõrvalise abita äärmiselt raske läbi lüüa.
“Ma olen kaks korda Tallinnas käinud, aga pole veel õieti linna tundma õppinudki. Väga tore oleks end Eestiga tihedamalt siduda, kui seal oleksid mu plaadid saadaval ja kui ma saaksin seal esineda. Kui leiaks mõne plaadifirma, kellega Eestis koostööd teha, siis käiksin hea meelega palju tihedamini, et sellest riigist ja rahvast rohkem teada saada.”
Rootsis, kus Sofia sündis ja kasvas, liigub ta veel muusikamaailma suurte lavade taga.
Võib-olla on põhjus selles, et tema muusika on kõige paremini vastuvõetav elavas esituses ja intiimses keskkonnas. Oma läbimurde tegi ta samuti kontsertidega. Meedia on tituleerinud Sofia Talvikut silmapaistvaks singer-songwriter’iks. Täpsustagem.
“Meil on eksitav komme kleepida see singer-songwriter’i silt külge kõigile tüdrukutele, kes esitavad ise omakirjutatud muusikat. See võib näidata sinu tegevust, aga mitte, mis laadi muusikast on jutt. Minu juured on Ameerika muusikas ja kantri mõjudega kuuekümnendate folgis.”
Ehkki Sofial on kodumaal publikut üksjagu, on ta hakanud üha rohkem esinema väljaspool Rootsit, sest Inglismaal ja USAs leidub talle, nagu talle tundub, kuulajaid rohkem. Praegu peab ta parajasti läbirääkimisi ühe Ameerika plaadifirmaga, et oma viimane album ka sealmail välja anda.
Esteetika on Sofial veres. Tema vanaisa on vägagi tuntud Eesti maalikunstnik Herman Talvik ja ka isa on kunstnik ja arhitekt. Talvikute pere põgenes Eestist Teise maailmasõja ajal, Herman aga suri, kui Sofia oli alles väike. Kuna sidemed Eestisse jäänud sugulastega katkesid, ei oska Sofia ega tema vennad paraku ka eesti keelt. Ta mäletab vaid, et ei saanud Hermani jutust aru, kui nad kohtusid, sest vanaisa rääkis eesti keeles. Ent kuidas hindab ta nüüd, täiskasvanuna, tema loomingut?
“Vanaisal oli väga omapärane stiil, ta lõi palju maale oma religioossete nägemuste ja veendumuste põhjal. Selles laadis tööd ei meeldi mulle üldse, aga lisaks on ta teinud fantastilisi õlimaale maastikest, need on kohutavalt ilusad.”
Sofia käis vanemate sissetallatud rada ning õppis mitmes kunstikoolis, kuid valis maalikunsti asemel siiski muusika. Tema vanaema oli klaveriõpetaja ja kaheksa-aastaselt klaverist välja meelitatud tininale järgnes kümme aastat klaveritunde, enne kui Sofia leidis enda jaoks mõnusama pilli, kitarri.
Niipea, kui ta oli vanematekodust välja kolinud, hankis ta endale isikliku pilli ja hakkas mängu harjutamiseks laule kirjutama. Kaheksateistkümneselt tegeles ta juba aktiivselt muusikaloominguga. Sofia mängib tänini oma esimest kitarri, sedasama, millel ta kunagi õppis. See on punane Marina – hästi peene kaelaga, sest tal on väikesed käed.
“Mu esimene album “Blue Moon” tuli välja 2005. Ise salvestasin ja olin ise ka produtsent, aga välja antud sai see ühe väikese indie-firma all. Aga minu suure saavutusvajaduse ja ideede hulga juures jäi ühe aeglase ja laisa väikese plaadifirma panusest väheks. Nii et teise albumi “Street of Dreams” jaoks asutasime abikaasaga aastal 2006 oma plaadifirma, Makaki Music.”
Sofia on alati unistanud ainult muusikale pühendumisest, kuid esialgu viib see rohkem raha välja, kui sisse toob, nii et tal tuleb elatise teenimiseks ka palgatööd teha. Muusikuameti kõrval peab ta AD ametit, tema abikaasa töötab meediaäris. Turundus ja äriplaanide koostamine on neile läbi ja lõhki tuttav ala, mis kulub suurepäras elt ära ka tihti üsna palju tööd nõudva Makaki Musicu puhul.
“Me oleme seal ainult kahekesi ja kogu töö tuleb ise ära teha, reklaamist kuni esitluspaikade broneerimiseni. Vahel läheb jube raskeks, aga samas on meil vabadus teha kõike, mida me ise tahame, ise otsustada, kellega koostööd teha.”
Kaasesinejate avar valik tuleb hästi ilmsiks uusima albumi “Street of Dreams” teise loo “It’s Just Love” puhul, kus Sofia laulab koos endise Suede’i staari Bernard Butleriga. Videol pole Butlerit küll näha, kuulda on ainult tema hääl; teda ennast markeerib esialgu punane tekstiriba.
““It’s Just Love’i” kirjutades oli mul kohe selge, et sellest tuleb duett, aga mul polnud aimugi, kellega ma seda laulma hakkan. Selge oli, et see peab olema keegi, kes teeb teistsugust muusikat, ja Suede oli vanasti üks mu lemmikbände. Kui ma leidsin myspace.com’ist Bernardi, siis saatsin talle e-kirja ja küsisin, kas ta tahaks kampa lüüa. Ta kuulas laulu ära ja talle meeldis. Siis me saatsime teineteisele neti teel failid, nii et päriselus me pole isegi kohtunud.”
Tänavu suvel esineb Sofia kaheksal festivalil Rootsis ja Inglismaal. Aga pane tähele, Eestimaa! Ta tuleks hea meelega siiagi. Muidugi mõistab Sofia hästi, et nii väikese firmaga nagu Makaki Music on teistes riikides ilma kõrvalise abita äärmiselt raske läbi lüüa.
“Ma olen kaks korda Tallinnas käinud, aga pole veel õieti linna tundma õppinudki. Väga tore oleks end Eestiga tihedamalt siduda, kui seal oleksid mu plaadid saadaval ja kui ma saaksin seal esineda. Kui leiaks mõne plaadifirma, kellega Eestis koostööd teha, siis käiksin hea meelega palju tihedamini, et sellest riigist ja rahvast rohkem teada saada.”