Hiidlaste purjeka tormised seiklused
Sõru sadamas puhkab kaile veetuna vana purjelaev Alar. Tuultest-tormidest räsitud mootorpurjekas on Eestis uunikum, teist niisugust laeva meil pole. Suure sõja eelõhtul 1939 valminud Alar ehitati Hiiumaal Õngu küla rannakoplis ja lasti sealtsamast ka vette. Tegelikult polegi purjeka nimi Alar ega ammugi mitte Ernst Jaakson, nagu ta mõni aasta tagasi ümber ristiti. Õige nimi on hoopis Arne, mis oli laeva ehitamise algataja Veski Friidi poja nimi. Aga jäägu ta siin loos Alariks, nagu teda laiemalt tuntakse.
Laevameister toodi Saaremaalt
Tänaseni on elus ainult kaks-kolm meest, kes Alari ehitamist oma silmaga nägid. Valter Vannas ja Hartvig Engso olid tollal 11aastased poisid, praegu elavad nad Rootsis. Purjelaeva ehitamist alustati 1937. aastal. “See oli meie rannakoplis,” alustab Valter oma lugu, “laevameister oli Peeter Himmist Saaremaalt, tema poeg August oli sepaks ja sepaselliks oli teine poeg Eduard.” Saarlased olid siis teada-tuntud laevameistrid, keda ikka palgati.
Purjeka ehitamise eestvedaja oli niisiis Õngu küla mees Fridik Veski, kes aga õnnetuseks peagi haigestus ja suri. “Kui Friidi ära suri, siis võtsid Türid laeva üle. Türi Villem. Neid oli kolm venda, Magnus, Villem ja Peeter,” meenutab Vannas. Ehitus aga läks edasi.
Meister Himmist ehitas kõigepealt platvormi, kuhu ta tegi laeva kaarte plaani. “Ma vaatasin seda vahel kõrvalt pealt. Kaared olid samas suuruses, kui pidid olema, merimõõtus. Esimesed kaared olid väiksemad ja siis nad läksid laiemaks,” räägib Vannas. Need aga polnud õiged kaared, vaid õhukesest lauast valmistatud kaare ühe poole mudelid. Õiged kaared tehti sellesama mudeli järgi tammepuust, mis nagu laevameistergi oli pärit Saaremaalt. Hiiumaal nimelt nappis nii tammi kui ka laevameistreid. Tammepuust raiutud kaared ühendati otsapidi tappidega ja nii saadigi u-kujuline kumerus.
Kui kaared olid püsti, panid mehed krantsi üles ja nõudsid liiku. “Valfrid Tärk ütles, kuramus, laev alles alguses ja juba tahavad viina saada. Aga nad said ühe riigivanema ikka kätte,” meenutab Vannas.
Valter märkas ka rituaali, mille viis läbi laevameister. “Ja mis mul meeles on – poisikesel on kõik niisugused asjad meeles –, kui stääv, see on esinina, see vibu, mis kiilusse sisse torgatakse, see pandi tapiga sinna sisse ja selle alla Himmist pani kaks krooni. Eesti rahas, kahekroonine hõberaha oli.” Laev pidi raha teenima ja laeval pidi õnne olema.
Vannase sõnul kinnitati seejärel kiilu külge kõik kaared, nii et laev nägi välja nagu luukere. Selle luukere ümber hakati laudu painutama. Eelnevalt pisteti plangud aurukasti, et neid saaks kergemini kõveraks. Plangud kinnitati laevakerele suurte tsingitud neetidega, mille jaoks oli eelnevalt auk ette puuritud. Väljastpoolt löödi needi peale ette puust punn.
Alar lastakse vette
Alari ehitamine Õngu rannas kestis 1937. aastast kuni suveni 1938. Siis oli laev nii kaugel, et võis juba vettelaskmise peale mõelda. Tekk oli Alaril peal ja reeling, aga mastid ja kajutid puudusid. Need paigaldati laevale hiljem Loksal, teab Hartvig Vanaselja rääkida. Küll aga tehti Õngul Peedu talus purjed. Purjemeister lõikas põrandal purjed välja, õmblustöö jäi naiste teha.
Alar seisis vettelaskmise ootel Õngu rannakoplis suurte pakkude peal ja teda toetasid mõlemalt poolt vaiad. Laev oli tavotiga määritud renni sees, mis laeva läbi minnes tagant ette tõsteti – kogu tee ulatuses renni ei ehitatud. Umbes nii kaugele merre, et laev oleks ujuma hakanud, rajati neljakandiline palkehitis, mis täideti kividega.
“Kui see oli kividega täis, tehti sinna peale platvorm ja pandi püsti post, mis läks kivide vahele. Postist pandi läbi põikpuu ja selle ümber vaier. Kuna vaiereid ei jätkunud, kasutati ka raskeid laevakette. Siis põikpuu kummaski otsas mitu meest, hakkasid nad seda keerama. Keerasid, aga laev ei liikunud mitte üks toll. Tõmbasid nii palju kui said ja kett läks katki,” meenutab Vannas.
Laev ei tahtnud seega kuidagi mere poole liikuma hakata. Siis pandi taha laeva kiilule kaitse peale ja hakati pika palgiga sinna pihta lööma. Samal ajal ka tõmmati eest. Algul ei paistnud seegi aitavat. “Ükskord laev hüppas ühe meetri, pärast seda ei liikund jälle. Aga siis hakkas tasakesi mere poole liikuma, pärast polnud tarvis enam taha pihta lüüagi.” Nii saadigi Alar pika punnitamise järel lõpuks merre.
Merrelaskmisel juhtus ka äpardus. “Ühel hommikul pandi tiiviks tali, mis tõmbas, ning sel oli stopp peal. Siis mindi kahe mehega sinna. Kui üks võttis stopi pealt ära, oli teine rinnuli otsa peal. Ja kui siis tali lahti pääses, viskas mehe kümmekond meetrit eemale merde. Stopi äravõtja tõmbas ise pea alla ja karjus lažittt! Teine aga ei osanud vene keelt ja läks merde,” jutustab Vannas.
Laeva ehitajatele maksti palka 25 senti tunnist. See käis muidugi lihtsama töö kohta, meistritele maksti rohkem. Vanaselja mäletamist mööda teenisid nemad Valteriga vahel kuni kaks krooni päevas. Muidugi siis, kui poisikestele üldse midagi teha anti. “Laastud korvi ja laevast alla käru peale.” Valteri sõnul tassisid nad muudki prahti välja. “Rauast neediotsad tuli laevapõhjast üles korjata ja üle ääre visata. Kui karjusime alt ära, siis olid neediotsad juba õhus.” Saadud raha eest ostis Vanaselja marke, kuna ta oli siis ja on nüüdki margikoguja.
Sõru muuseumis asuva Tallinna Tolliinspektsiooni kviitungi järgi saabus Alar Õngu rannast Tallinna sadamasse 23. septembril 1938. “Alar saabus Peetri slepis Tallinna sadamasse remonti ja ehituse lõpule viimiseks,” on dokumendis kirjas. Kviitung teatab, et laev lahkus Tallinnast 7. mail 1939. Seega oli ta nüüd merekõlbulik.
1939.-40. aasta talvel talvitus Alar Taanis. Kevadel jäämineku ajal tegi purjekas ohtliku reisi läbi Taani väinade Läänemerele ning jõudis lõpuks Tahkuna majaka alla välja. Sealt sõideti edasi Tallinna, kus algas tavaline töö. Laev vedas Loksalt telliseid Saaremaa randa Jaagurahule ning palke saartelt Tallinna.
Pärast juunipööret, jaanilaupäeva õhtul 1940, väljus telliskivilastis Alar Loksalt ja võttis kursi Saaremaa peale. Järsku kerkis laeva ees pinnale Vene allveelaev. Alar sunniti peatuma ning kapten sai käsu muuta kurssi ja sõita allveelaeva järel Leningradi suunas. Mõne aja pärast ilmus kohale Vene rannavalvekaater, kust saadi uus käsk – sõita Suur-Tütarsaarele. Saarel pisteti Alari meeskond ühte tühja majja, mida hakkas valvama kaks püssimeest.
Pärast kahepäevast kinnihoidmist kuulati mehed üle ja käsutati taas laevale. Kaater ees ja Alar järel sõideti nüüd Suursaarele. Sadamas võttis meeskonna vastu sadamakapten, kes andis Alari kaptenile punalipu ja käskis sinimustvalge maha võtta ja punalipu masti tõmmata. Eestit kui riiki polevat enam olemas. Kapten Mälk oli sunnitud käsku täitma. Õnneks lasti Alar seejärel vabaks ja sõit tagasi Tallinna võis alata. Pärast Tallinnast loa saamist viidi ka telliskivilast lõpuks Saaremaale. Kogu suve vedas Alar ehitusmaterjali Vene sõjaväebaasidele peamiselt Roomassaarde.
Äpardunud põgenemine Rootsi
Sõja alates 1941. aasta suvel Alaril vedas – laev pääses augustis Leningradi sõidust, kuhu paljud Eesti laevad saadeti ja teel paljud hukkusid. Sel ajal oli Alar Matsi lahes ja käis Kihnus. Nii jäigi ta Leningradi surmasõidust kõrvale. Saksa okupatsioonivõimud panid Alari Lätti puid vedama. Kevadel 1942 sai Alari kapteniks Feliks Voolens. Laev vedas metsamaterjali Hiiumaalt ja Saaremaalt Tallinnasse tselluloosi- ja paberivabrikusse.
Augustis 1944 hakati ette valmistama põgenemist Rootsi ja lepiti kokku, keda kaasa võetakse. 24. ja 25. augustil 1944 laaditi Alarile Tallinna sadamas mitmesugust kaupa. Aga mitte ainult kaupa. Peale võeti ka inimesi, kes tahtsid Rootsi põgeneda. Väljasõit Tallinnast aga viibis. Alari päevaraamatus seisab kirjas selle põhjus: “Laev ei saa välja sõita, kuna meeskond peab sõjaväekomisjoni minema.” Oli 26. august. Järgmise päeva varahommikul saadi siiski tulema.
Teel aga juhtus kaks äpardust. Esmalt lõhkesid õlitorud, seejärel hakkas mootori silindrist kostma kloppimist. Nii polnud merele võimalik minna ning Kõrgessaare reidil asuti kibekiiresti masinat remontima.
Laeval oli kokku 144 põgenikku, neist 42 täismehed. Põgeneda soovijatele oli antud ka parool “Villem”, mis oli laevaomaniku Villem Türi eesnimi. 8. septembri õhtuhämaruses hakkasid hiidlastest põgenikud paatidega laeva juurde tulema. Ärasõit oli plaanitud järgmise päeva õhtul kell kaheksaks.
Kell kolm pärastlõunal tuli Alari juurde äkki Saksa sõjaväe valvekaater. Pardal olnud inimesed peitsid end laeva siseruumidesse. Trümmiluugid suleti ja kaeti presendiga. Saabus täeilik vaikus. Ehk läheb seekord õnneks. Aga ei. Kaatrilt hüppas pardale ohvitser ja läks otse roolikambrisse. “Teil on inimesed pardal,” ütles ta tüürimees Elmar Leppikule. Ohvitseri käsul avati trümmiluuk. Põgenikud olid avastatud ja sõit Rootsi sõidetud.
Kaater ees, Alar sabas, sõideti Lehtma sadamasse. Sealt edasi, ikka kaatri järel, Haapsallu. Haapsalus jäi mulje, et saabunud on kurjategijate laev. Saadamas ootasid nii kriminaal- kui ka julgeolekupolitsei ning omakaitse koertega. Nende vahelt läbi minnes kuulsid põgenikud eestikeelseid hüüdeid, mis nagu noaga lõikasid hinge. “Surm kommunistlikele koerapoegadele!”
Meeskonnal pandi käed raudu ja viidi kuue mehe ja kolme koera saatel Haapsalu vangimajja. Kõik põgenikud otsiti läbi. Nende laeval olnud vara röövisid Saksa mereväelased ja eestlastest julgeolekupolitseinikud. Ülekuulajadki olid eestlased. Laeval olnud mehed saadeti Tallinna Patarei vanglasse, naised lastega aga vabastati kohe. Operatsiooni üks juhte SD referent Lind muuseas põgenes ise Sõru sadama kaudu samal sügisel Rootsi.
Miks Alari reis äpardus? Eks ikka inimliku kadeduse pärast. Haapsalu julgeolekupolitseid teavitas Alarist Poama külast pärit Liide Kraško, kes ripsutas pärast oma endisest valgekaartlasest mehe surma tiiba nii Vene politruki kui ka Saksa ohvitseriga. Liide tahtnud ka Rootsi sõita, aga teda polevat kampa võetud. Nii läkski naine kaebama.
Patareisse viidud meestele aga luges kindralinspektor Johannes Soodla 18. septembril ette surmaotsuse, kuna nad reetsid Saksa riigi ja tahtsid omavoliliselt ületada Suur-Saksamaa piiri. Soodla ise muidugi lasi Saksamaale jalga ning elas seal rahulikult elu lõpuni. Õnneks mehi ei hukatud ja nad lasti juba järgmisel päeval vabaks.
Mis sai aga Alarist? Septembris 1944 viisid sakslased laeva Tallinnast Saksamaale ja ristisid ümber Kuurlandiks. Laeva kapten Arnold Türi pani 1940ndate lõpul ühte Euroopa lehte kuulutuse koos Alari fotoga. Peagi saigi ta vastuse. Ka õnnestus Türil oma laev Hamburgist kätte saada. Seejärel viis kapten laeva Inglismaale, kus ta pärast remonti merd hakkas sõitma. Nüüd aga esialgse nime Arne all.
Aastaid hiljem müüdi Arne rootslastele ja pärast töötamist Läänemerel jäi laev lõpuks 1968. aastal Göteborgi sadamasse ankrusse. Siis läks Arne taas Türide omandusse, Arnold Türi ostis laeva ära ja viis selle Taani Hobro sadamasse. Siin tehti laevale põhjalik remont, mis läks maksma 250 000 dollarit. Hobro sadamas seisis Alar 30 aastat.
Aprillis 1998 müüs Türi oma laeva sümboolse hinna ühe dollari eest Saaristo Maailma OY juhile Jari Kallioniemile, kes omakorda sama hinnaga müüs laeva Emmaste vallale. 28. juulil 1998 kell 11.45 jõudis Alar puksiirlaeva Uku slepis Sõru kai äärde. Vana purjelaev oli lõpuks tagasi kodus.
Kirjutamisel on kasutatud arhiiviandmeid ja Endel Saare raamatut “Ärajäänud merereis”.
