Möödunud nädalal suri Tartus 80aastasena Arthur Haman, läbi aegade ehk hiilgavaim eestlasest spioon. Tal olid kõik eeldused selleks tööks: väga hea haridus, kadestusväärne keelteoskus – lisaks skandinaavia keeltele valdas ta inglise, saksa, prantsuse, läti, leedu ja vene keelt. Tema isa oli olnud Eesti Vabariigi diplomaat. Ning kogu Hamanite pere küüditati juunis 1941 Venemaale.

1941 või 1942 tegi MVD Kirovi metsatöölaagris Hamanile koostööpakkumise. Vastutasuks lubati ta vabastada raskest tööst, mis muidu oleks tähendanud kindlat surma. Haman nõustus. Temast sai hea agent ja juba 1946 saadeti ta Eestisse ülesandega koguda andmeid metsavendade kohta.

Hamani tõsine karjäär algas mitu aastat hiljem. 1952-55 tegi ta Riias läbi luurekooli, kus teda valmistati ette tegevuseks välismaal. Eesti vastupanuliikumise tegelasena esinev Haman saatis ühtekokku 12 kirja Rootsi, Inglise ja USA luureteenistustele. Need ei neelanud sööta alla – ülihea informeeritus lääne luureasutuste aadresside kohta äratas kahtlust.

Haman otsustati toimetada Soome kaudu Rootsi. Oktoobris 1955 sõitis mees pärast instrueerimist Leningradis bussi ja veoautoga Viiburisse. Seal peideti ta Porkkalasse suunduva kaubarongi vagunisse puitmaterjali taha. Enne Porkkalat hüppas Haman rongilt maha ning läks Helsingisse, kus võttis kontakti sealsete eestlastega, kes ta siis üle piiri Rootsi toimetasid.

Rootsi ametivõimudele rääkis Haman oma põgenemise kohta, et ta oli pugenud Leningradis rongile, peitnud enese vagunis lae alla pakiruumi ära. Rootsi politsei seda uskuma ei jäänud. Heinrich Mark meenutab, et 1961. aastal öeldi talle politseis Hamani põgenemise kohta: “Haman valetas, kuidas ta siia tuli. See Soome raudteejaam, kus Haman üle piiri tulles oma jutu järgi peatus, ei näe mitte nii välja nagu ta seda kirjeldas. Teiseks ei ole meil selge, mida ta kaks aastat Riias tegi. Meil on aga teada, et ta elas selles linnaosas, kus on spioonide kool.” Kahtlustele vaatamata jäid Rootsi võimud Hamani suhtes äraootavale seisukohale.

Nõukogude luure kava sokutada Haman agendina mõnda lääne luuresse seega ebaõnnestus. Ta suunati seejärel märksa vähemtähtsale tööle – Hamanist sai pagulaste lõhestaja-häirija. Intelligentne ja viisakas Haman võitis paljude eestlaste usalduse. Talle kirjutas soovituse isa sõber diplomaat Karl Robert Pusta, tema soosijaks sai kirikuõpetaja Jaan Lattik. Varsti tegutses Haman aktiivselt poliitilistes organisatsioonides ning seetõttu olid venelastel mitmed pagulaste aktsioonid detailideni ette teada.

Augustis 1962 külastas Haman USAd. Tema luurajataust aga hakkas juba välja tulema. USA ametivõimud soovitasid Hamanil riigist kiiresti lahkuda. KGB plaan teha Hamanist USA ja Kanada pagulaste vastase võitluse juhtfiguur läks luhta.

Kui Hamani sunnitud lahkumine USAst sai Rootsis teatavaks, tõi KGB oma agendi kähku ära. Haman kadus Rootsist kellelegi teatamata 1963. aasta mai lõpus. Oktoobris avaldas ta ajalehes Izvestija kirjutise “Karm õppetund”, kus ta kirjeldab neid vintsutusi, mis said talle osaks USA luure käe läbi Rootsis. USA vastulöök oli kiire. 14. novembril hakkas ajalehes Vaba Eesti Sõna ilmuma artikliseeria “Kuidas Arthur Hamanist kasvatati KGB agent”, mis tugines CIA andmetele. Hamani edasise koostöö kohta luurega võib teha vaid oletusi. Arvatavast kasutati teda konsultandina pagulaste küsimuses.

Viimased aastakümned tunti Arthur Hamanit Tartu Ülikooli professori Juhan Tuldavana, maineka teadlasena, kes on uurinud balti keelte ajalugu, germaani keeli ning juhtinud keelestatistika-alaseid uuringuid. Haman-Tuldava oli väga andekas ja samas väga vastuoluline isiksus.