25.10.2007, 00:00
Hiiliv haigus – osteoporoos
Drastilisim juhus, mis reumatoloog Margus Pailile osteoporoosist rääkides meenub, leidis aset haiglakoridoris. Patsient kõndis, komistas – ja sai luumurru. Kukkumata. Luud olid liialt haprad, et suuta väike komistus vastu pidada.
Osteoporoosi põeb maailmas umbes kakssada miljonit
inimest, neist 80% on naised. Teisisõnu võib öelda, et selle
haiguse käes kannatab umbes kolmandik postmenopausaalses ehk
üleminekueas naistest.
Osteoporoos kulgeb hiilivalt, ilma kaebusteta, selle esimeseks avalduseks võibki olla ilma traumata või väga väikese trauma järel tekkinud luumurd.
Margus Paili sõnul arvavad inimesed tihti, et luud moodustavad toetuspinna elusatele kudedele. „Tegelikult on ka luud ise elus kude, kus toimub pidev ehituslik uuenemine. Luu tippmass ehk maksimaalne luutihedus saavutatakse 30. eluaastaks, seega peaks luude tervisele mõtlema hakkama juba lapsi kasvatades. Milline on luu tippmass konkreetsel inimesel, sõltub neljast faktorite tüübist: geneetika, toitumine, füüsiline aktiivsus ja kaasuvad haigused.”
Riskifaktorid ja mõõtmine
Osteoporoosil on terve rida riskifaktoreid. Esmalt vanus – risk suureneb eriti pärast 55. eluaastat. Teiseks sugu – enam ohustatud on naised, eriti menstruatsioonide lõppemise järel. Põhjuseks on see, et naiste luumass on madalam kui meestel ning naissuguhormooni defitsiit kiirendab luukadu. Eriti puudutab see madala kehamassi indeksiga, alakaalulisi ja hapraid daame. Kolmandaks suureks riskifaktoriks on perekondlik eelsoodumus.
Neid riskifaktoreid ära kaotada ei ole võimalik. Küll aga saab riski vähendamiseks loobuda suitsetamisest, liigsest alkoholitarbimisest, süüa kaltsiumirikkaid toite ning olla füüsiliselt aktiivne.
Osteoporoosi riskifaktoriteks võivad olla ka teised haigused – süsteemsed sidekoehaigused ning kroonilised maksa, peensoole, pankrease, neerude ja endokriinhaigused. Osteoporoosiohtu võivad suurendada ka glükokortikosteroide sisaldavad ravimid, kui neid kasutada kauem kui kolm kuud, kuid doktor Paili sõnul arstid neid ravimeid kergekäeliselt välja ei kirjuta. Kes neid aga tarbib, võiks kuulata taastusraviarsti soovitust käia vähemalt 3–5 kilomeetrit päevas.
Luutihedust mõõdetakse densitomeetriga, uuringu nimeks on Dexa uuring. Densitomeetrid on olemas Ida-Tallinna keskhaiglas, Tartus ülikooli kliinikumis ja Pärnu haiglas. Densitomeetriaks on vajalik arsti saatekiri.
Luutiheduse mõõtmine on vajalik üle viiekümnestel naistel, kellel on olnud luumurd või esineb vähemalt kolm ülaltoodud riskifaktorit. Kindlasti ka naistel, kelle menopaus algas enne 45. eluaastat. Luutihedust tuleks mõõta tuleks ka siis, kui osteoporoosikahtlus on tekkinud röntgeni tagajärjel või kui luumurrud tekivad minimaalse trauma tagajärjel või korduvad sageli.
Margus Pail rõhutab, et mõõtmisel on mõtet sel juhul, kui see mõjutab järeldusi või ravi.
Nukker statistika
„Osteoporoos ehk luude hõrenemine on kogu skeleti haigus, millele on iseloomulik luutiheduse vähenemine ja luukvaliteedi halvenemine koos selle tagajärjel tekkiva luude hapruse suurenemisega ning suurenenud luumurruohuga,” defineerib Ida-Tallinna keskhaigla reumatoloog Karin Laas.
Karin Laasi sõnul on osteoporoosi statistika kurb. Eestis põeb osteoporoosi arvestuslikult üle 90 000 naise ja see arv kahjuks aina kasvab. Tartu ülikooli traumatoloogia ja ortopeedia kliiniku läbiviidud uuring näitab, et keskmisel iga kolmas üle 50aastane naine on juba haigestunud osteoporoosi.
Risk saada elu jooksul reieluukaela murd on ühel valgest rassist naisel kuuest, mis on oluliselt suurem rinnavähiohust – risk on ühel naisel üheksast. Viiekümne aastastel naistel on oma eluaja jooksul 2,8% risk surra reiekaelamurru tagajär jel. See on võrdne rinnavägi suremusriskiga ja neli korda suurem kui emakakaelavähi suremusrisk.
Suurel osal kõrge osteoporoosiriskiga inimestest (võimalik kuni 80%), kellel on esinenud ka luumurd, on osteoporoos jäänud diagnoosimata ja seetõttu ei ole alustatud ka ravi.
Eestis on osteoporoosi ravi kättesaamine problemaatiline, ravi saab ca 4% (!) osteoporoosi põdevatest inimestest.
Eestlastel pidev D-vitamiini puudus
D-vitamiini bioloogiliseks rolliks on organismis on kaltsiumi ja fosfori normaalse taseme hoidmine veres. D-vitamiin aitab kaltsiumil verre imenduda ja tagab seega skeleti tugevuse. Lisaks on leitud, et D-vitamiinil on tähtis roll ka terve immuunsüsteemi tagamisel.
Tartu ülikooli teadlaste grupi läbiviidud uuring näitab, et eestlastel võib luude normaalseks toitumiseks hädavajaliku D-vitamiini puudust esineda aastaringselt, vahendab TÜ reumatoloogia dotsent Riina Kallikorm.
Tegemist oli esimese populatsiooniuuringuga Eestis, mille tulemused kanti ette reumatoloogide aastakongressil. TÜ teadlaste grupp uuris D-vitamiini sisaldust inimeste veres eraldi suvel ja talvel. 300 inimest hõlmanud uuringu tulemusel selgus, et D-vitamiini puudust esineb aasta läbi. Olukord on tõsisem talvel, mil tervelt 73% uuritavatest esines D-vitamiini madal tase.
„Meie kliimavöötmes saab elanikkond olulise osa kaltsiumi imendumiseks hädavajalikust D-vitamiinist päikesevalgusest. Seepärast oli meile suureks üllatuseks, et ka suvel, mil päikesest saadav D-vitamiini tase võiks olla kõrgem, esines olulisel määral vitamiinipuudust,” märgib Riina Kallikorm. Lahendusena pakub ta – teiste Põhjamaade eeskujul – muuhulgas ka toiduainete rikastamist D-vitamiiniga.
Liikumine: ennetus ja taastus
„Kukkumisest tekkinud luumurru põhjuseks ei ole ainult osteoporoos, vaid treenimata tasakaal ja nõrgad lihased,” ütleb Ida-Tallinna keskhaigla taastusarst Eve Sooba. Treenima hakkamiseks pole kunagi liiga vara ega liiga hilja – ehkki see peaks algama lapseeast, saavad ka eakad oma püstijäämise võimet parendada.
„Treeningu eesmärgid on luude hõrenemise pidurdamine, valu vähendamine, lihaste tugevdamine ja üldise füüsilise suutlikkuse parandamine, tasakaalu arendamine ja kukkumiste vältimine, painduvuse ja lihaste elastsuse suurendamine ning ohutute asendite soodustamine ja ohtlike liigutuste ärahoidmine,” räägib doktor Sooba.
Eve Sooba on ka vastilmunud raamatu „Teie osteoporoosivastase tervisliku liikumise raamat” eestipoolne konsultant. Alates sellest nädalast on raamat tasuta kättesaadav kõigis osteoporoosi kabinettides.
Tervete tähelepanu võiks pälvida selles raamatus olev harjutuste programm, mis aitab osteoporoosiohtu vältida. Väljatoodud harjutused aitavad arendada tasakaalu ja painduvust – hüpped, väljaasted, tandemkõnd, painutused, kätekõverdused, paigalsörk … „Mõned lihtsad harjutused võiksid kuuluda iga inimese päevakavasse,” märgib Eve Sooba.
Osteoporoos kulgeb hiilivalt, ilma kaebusteta, selle esimeseks avalduseks võibki olla ilma traumata või väga väikese trauma järel tekkinud luumurd.
Margus Paili sõnul arvavad inimesed tihti, et luud moodustavad toetuspinna elusatele kudedele. „Tegelikult on ka luud ise elus kude, kus toimub pidev ehituslik uuenemine. Luu tippmass ehk maksimaalne luutihedus saavutatakse 30. eluaastaks, seega peaks luude tervisele mõtlema hakkama juba lapsi kasvatades. Milline on luu tippmass konkreetsel inimesel, sõltub neljast faktorite tüübist: geneetika, toitumine, füüsiline aktiivsus ja kaasuvad haigused.”
Riskifaktorid ja mõõtmine
Osteoporoosil on terve rida riskifaktoreid. Esmalt vanus – risk suureneb eriti pärast 55. eluaastat. Teiseks sugu – enam ohustatud on naised, eriti menstruatsioonide lõppemise järel. Põhjuseks on see, et naiste luumass on madalam kui meestel ning naissuguhormooni defitsiit kiirendab luukadu. Eriti puudutab see madala kehamassi indeksiga, alakaalulisi ja hapraid daame. Kolmandaks suureks riskifaktoriks on perekondlik eelsoodumus.
Neid riskifaktoreid ära kaotada ei ole võimalik. Küll aga saab riski vähendamiseks loobuda suitsetamisest, liigsest alkoholitarbimisest, süüa kaltsiumirikkaid toite ning olla füüsiliselt aktiivne.
Osteoporoosi riskifaktoriteks võivad olla ka teised haigused – süsteemsed sidekoehaigused ning kroonilised maksa, peensoole, pankrease, neerude ja endokriinhaigused. Osteoporoosiohtu võivad suurendada ka glükokortikosteroide sisaldavad ravimid, kui neid kasutada kauem kui kolm kuud, kuid doktor Paili sõnul arstid neid ravimeid kergekäeliselt välja ei kirjuta. Kes neid aga tarbib, võiks kuulata taastusraviarsti soovitust käia vähemalt 3–5 kilomeetrit päevas.
Luutihedust mõõdetakse densitomeetriga, uuringu nimeks on Dexa uuring. Densitomeetrid on olemas Ida-Tallinna keskhaiglas, Tartus ülikooli kliinikumis ja Pärnu haiglas. Densitomeetriaks on vajalik arsti saatekiri.
Luutiheduse mõõtmine on vajalik üle viiekümnestel naistel, kellel on olnud luumurd või esineb vähemalt kolm ülaltoodud riskifaktorit. Kindlasti ka naistel, kelle menopaus algas enne 45. eluaastat. Luutihedust tuleks mõõta tuleks ka siis, kui osteoporoosikahtlus on tekkinud röntgeni tagajärjel või kui luumurrud tekivad minimaalse trauma tagajärjel või korduvad sageli.
Margus Pail rõhutab, et mõõtmisel on mõtet sel juhul, kui see mõjutab järeldusi või ravi.
Nukker statistika
„Osteoporoos ehk luude hõrenemine on kogu skeleti haigus, millele on iseloomulik luutiheduse vähenemine ja luukvaliteedi halvenemine koos selle tagajärjel tekkiva luude hapruse suurenemisega ning suurenenud luumurruohuga,” defineerib Ida-Tallinna keskhaigla reumatoloog Karin Laas.
Karin Laasi sõnul on osteoporoosi statistika kurb. Eestis põeb osteoporoosi arvestuslikult üle 90 000 naise ja see arv kahjuks aina kasvab. Tartu ülikooli traumatoloogia ja ortopeedia kliiniku läbiviidud uuring näitab, et keskmisel iga kolmas üle 50aastane naine on juba haigestunud osteoporoosi.
Risk saada elu jooksul reieluukaela murd on ühel valgest rassist naisel kuuest, mis on oluliselt suurem rinnavähiohust – risk on ühel naisel üheksast. Viiekümne aastastel naistel on oma eluaja jooksul 2,8% risk surra reiekaelamurru tagajär jel. See on võrdne rinnavägi suremusriskiga ja neli korda suurem kui emakakaelavähi suremusrisk.
Suurel osal kõrge osteoporoosiriskiga inimestest (võimalik kuni 80%), kellel on esinenud ka luumurd, on osteoporoos jäänud diagnoosimata ja seetõttu ei ole alustatud ka ravi.
Eestis on osteoporoosi ravi kättesaamine problemaatiline, ravi saab ca 4% (!) osteoporoosi põdevatest inimestest.
Eestlastel pidev D-vitamiini puudus
D-vitamiini bioloogiliseks rolliks on organismis on kaltsiumi ja fosfori normaalse taseme hoidmine veres. D-vitamiin aitab kaltsiumil verre imenduda ja tagab seega skeleti tugevuse. Lisaks on leitud, et D-vitamiinil on tähtis roll ka terve immuunsüsteemi tagamisel.
Tartu ülikooli teadlaste grupi läbiviidud uuring näitab, et eestlastel võib luude normaalseks toitumiseks hädavajaliku D-vitamiini puudust esineda aastaringselt, vahendab TÜ reumatoloogia dotsent Riina Kallikorm.
Tegemist oli esimese populatsiooniuuringuga Eestis, mille tulemused kanti ette reumatoloogide aastakongressil. TÜ teadlaste grupp uuris D-vitamiini sisaldust inimeste veres eraldi suvel ja talvel. 300 inimest hõlmanud uuringu tulemusel selgus, et D-vitamiini puudust esineb aasta läbi. Olukord on tõsisem talvel, mil tervelt 73% uuritavatest esines D-vitamiini madal tase.
„Meie kliimavöötmes saab elanikkond olulise osa kaltsiumi imendumiseks hädavajalikust D-vitamiinist päikesevalgusest. Seepärast oli meile suureks üllatuseks, et ka suvel, mil päikesest saadav D-vitamiini tase võiks olla kõrgem, esines olulisel määral vitamiinipuudust,” märgib Riina Kallikorm. Lahendusena pakub ta – teiste Põhjamaade eeskujul – muuhulgas ka toiduainete rikastamist D-vitamiiniga.
Liikumine: ennetus ja taastus
„Kukkumisest tekkinud luumurru põhjuseks ei ole ainult osteoporoos, vaid treenimata tasakaal ja nõrgad lihased,” ütleb Ida-Tallinna keskhaigla taastusarst Eve Sooba. Treenima hakkamiseks pole kunagi liiga vara ega liiga hilja – ehkki see peaks algama lapseeast, saavad ka eakad oma püstijäämise võimet parendada.
„Treeningu eesmärgid on luude hõrenemise pidurdamine, valu vähendamine, lihaste tugevdamine ja üldise füüsilise suutlikkuse parandamine, tasakaalu arendamine ja kukkumiste vältimine, painduvuse ja lihaste elastsuse suurendamine ning ohutute asendite soodustamine ja ohtlike liigutuste ärahoidmine,” räägib doktor Sooba.
Eve Sooba on ka vastilmunud raamatu „Teie osteoporoosivastase tervisliku liikumise raamat” eestipoolne konsultant. Alates sellest nädalast on raamat tasuta kättesaadav kõigis osteoporoosi kabinettides.
Tervete tähelepanu võiks pälvida selles raamatus olev harjutuste programm, mis aitab osteoporoosiohtu vältida. Väljatoodud harjutused aitavad arendada tasakaalu ja painduvust – hüpped, väljaasted, tandemkõnd, painutused, kätekõverdused, paigalsörk … „Mõned lihtsad harjutused võiksid kuuluda iga inimese päevakavasse,” märgib Eve Sooba.
Müüte ja tõtt osteoporoosist
Osteoporoosi kohta ringleb hulgaliselt eksiarvamusi. Siinkohal kuus levinumat.
Ma olen liiga noor, et osteoporoosi pärast muret tunda.
Tegelikult võiks osteoporoosi nimetada pediaatriliseks haiguseks, mille juured ulatuvad lapsepõlve. Mitte keegi pole liiga noor, et alustada osteoporoosi ennetamisega.
Osteoporoos on vananemisega kaasnev normaalne nähtus.
Kõigil vanainimestel osteoporoosi ei ole. Kui noore inimesena on tehtud otsus tervisliku toitumise, liikumise ning sõltuvustevaba elu kasuks, on luude tervist võimalik parandada ja osteoporoosi ära hoida.
Osteoporoos on vanade naiste haigus.
Luuhõrenemine võib alguse saada juba 25aastaselt. Seoses inimeste eluea pikenemisega on osteoporoosist saamas globaalne probleem – ennustuslikult suureneb järgmise 50 aastaga osteoporoosi põdevate inimeste hulk kahekordistub.
Meestel pole osteoporoosi.
Iga viies mees, kes on üle 50 aasta vana, on osteoporoosihaige. Iga kolmas reieluukaela murd on mehel. Ka on meestel reieluukaelamurru järgselt kaks korda suurem suremus kui naistel: 39% versus 19%. Risk saada osteoporootiline luumurd on meestel suurem kui risk haigestuda eesnäärmevähki.
Osteoporoosi vastu pole midagi teha.
Tegelikult on terve rida spetsialiste, kelle poole saab pöörduda. Osteoporoosi diagnoosivad ja ravivad reumatoloogid, ortopeedid, perearstid, endokrinoloogid ja günekoloogid. Osteoporoosi tänapäevased ravimid vähendavad luumurdude riski rohkem kui poole võrra. Lisaks ravimitele on osteoporoosi ravis oluline ka eluviis: liikumine, toitumine ja tervislikkus.
Osteoporoos ei ole ohtlik haigus.
Naistel on reieluukaela murru järel suremusrisk sama suur kui rinnavähi korral. Meestel on reieluukaela murru suremusrisk võrreldav eesnäärmevähi suremusriskiga.
Allikas: Karin Laasi
Osteoporoosi kohta ringleb hulgaliselt eksiarvamusi. Siinkohal kuus levinumat.
Ma olen liiga noor, et osteoporoosi pärast muret tunda.
Tegelikult võiks osteoporoosi nimetada pediaatriliseks haiguseks, mille juured ulatuvad lapsepõlve. Mitte keegi pole liiga noor, et alustada osteoporoosi ennetamisega.
Osteoporoos on vananemisega kaasnev normaalne nähtus.
Kõigil vanainimestel osteoporoosi ei ole. Kui noore inimesena on tehtud otsus tervisliku toitumise, liikumise ning sõltuvustevaba elu kasuks, on luude tervist võimalik parandada ja osteoporoosi ära hoida.
Osteoporoos on vanade naiste haigus.
Luuhõrenemine võib alguse saada juba 25aastaselt. Seoses inimeste eluea pikenemisega on osteoporoosist saamas globaalne probleem – ennustuslikult suureneb järgmise 50 aastaga osteoporoosi põdevate inimeste hulk kahekordistub.
Meestel pole osteoporoosi.
Iga viies mees, kes on üle 50 aasta vana, on osteoporoosihaige. Iga kolmas reieluukaela murd on mehel. Ka on meestel reieluukaelamurru järgselt kaks korda suurem suremus kui naistel: 39% versus 19%. Risk saada osteoporootiline luumurd on meestel suurem kui risk haigestuda eesnäärmevähki.
Osteoporoosi vastu pole midagi teha.
Tegelikult on terve rida spetsialiste, kelle poole saab pöörduda. Osteoporoosi diagnoosivad ja ravivad reumatoloogid, ortopeedid, perearstid, endokrinoloogid ja günekoloogid. Osteoporoosi tänapäevased ravimid vähendavad luumurdude riski rohkem kui poole võrra. Lisaks ravimitele on osteoporoosi ravis oluline ka eluviis: liikumine, toitumine ja tervislikkus.
Osteoporoos ei ole ohtlik haigus.
Naistel on reieluukaela murru järel suremusrisk sama suur kui rinnavähi korral. Meestel on reieluukaela murru suremusrisk võrreldav eesnäärmevähi suremusriskiga.
Allikas: Karin Laasi