Müüte ja tõtt osteoporoosist

Osteoporoosi kohta ringleb hulgaliselt eksiarvamusi. Siinkohal kuus levinumat.
Ma olen liiga noor, et osteoporoosi pärast muret tunda.
Tegelikult võiks osteoporoosi nimetada pediaatriliseks haiguseks, mille juured ulatuvad lapsepõlve. Mitte keegi pole liiga noor, et alustada osteoporoosi ennetamisega.
Osteoporoos on vananemisega kaasnev normaalne nähtus.
Kõigil vanainimestel osteoporoosi ei ole. Kui noore inimesena on tehtud otsus tervisliku toitumise, liikumise ning sõltuvustevaba elu kasuks, on luude tervist võimalik parandada ja osteoporoosi ära hoida.
Osteoporoos on vanade naiste haigus.
Luuhõrenemine võib alguse saada juba 25aastaselt. Seoses inimeste eluea pikenemisega on osteoporoosist saamas globaalne probleem – ennustuslikult suureneb järgmise 50 aastaga osteoporoosi põdevate inimeste hulk kahekordistub.
Meestel pole osteoporoosi.
Iga viies mees, kes on üle 50 aasta vana, on osteoporoosihaige. Iga kolmas reieluukaela murd on mehel. Ka on meestel reieluukaelamurru järgselt kaks korda suurem suremus kui naistel: 39% versus 19%. Risk saada osteoporootiline luumurd on meestel suurem kui risk haigestuda eesnäärmevähki.
Osteoporoosi vastu pole midagi teha.
Tegelikult on terve rida spetsialiste, kelle poole saab pöörduda. Osteoporoosi diagnoosivad ja ravivad reumatoloogid, ortopeedid, perearstid, endokrinoloogid ja günekoloogid. Osteoporoosi tänapäevased ravimid vähendavad luumurdude riski rohkem kui poole võrra. Lisaks ravimitele on osteoporoosi ravis oluline ka eluviis: liikumine, toitumine ja tervislikkus.
Osteoporoos ei ole ohtlik haigus.
Naistel on reieluukaela murru järel suremusrisk sama suur kui rinnavähi korral. Meestel on reieluukaela murru suremusrisk võrreldav eesnäärmevähi suremusriskiga.

Allikas: Karin Laasi