Hiiu rootslaste suurküüditamine
“Pärast 1781. aasta suurt minekut jäi Reikebi küla algul tühjaks, nagu oleks sellest üle käinud säärane pest, mis ühtegi hinge alles ei jätnud. Tarede unkaaukudest ei tõusnud suitsu, ei kiiksunud kaevuvinnad, ei ammunud lehmad ega määginud lambad,” kirjeldab Herman Sergo inimestest tühjaks veetud Reigi küla romaanis “Näkimadalad”.
Nii nagu Reigi, olid eluta ka teised Hiiumaa rootslaste külad Malvaste, Mudaste, Kodeste, Kidaste ja Tahkuna. Venemaa isevalitseja sundis nende elanikke kodud maha jätma ja ümber asuma kaugele Ukrainasse. See oli küüditamine, nagu oli seda ka 160 aastat hiljem, 14. juunil 1941 toimunu.
Rootslaste Hiiumaa
Arvatakse, et esimesed rootslased saabusid Hiiumaale juba 13. sajandi keskel. Dialekt, mida hiiu rootslased kõnelesid, nende riietus, aga ka puust ruunikalendrite kasutamine – kõik viitab sellele, et nad tulid Soomest Nylandi kandist. Suurem rootslaste sisseränne toimus oletatavasti Jüriöö ülestõusule 1343 järgnenud aastakümnetel. Siinsed valitsejad olid rootslastest vägagi huvitatud. Nad nägid heameelega, et Eesti rannik tähtsate laevateede ääres oli asustatud lojaalsete elanikega.
Lojaalsuse eest tasuti vabama eluga. Hiiu rootslasi esmakordselt mainivas kirjalikus dokumendis aastast 1470 seisab, et rootslased on priid töökohustusest, küll aga peavad maksma Ordu kompaniile Maasi mõisas Saaremaal aastas 20 vana Riia marka. Niisamuti pidid nad andma mehi sõduriteks ordu teenistusse. Rootslased täitsid ka toona väga olulisi ülesandeid: nad valvasid rannikut, juhtisid laevu, osalesid laevaõnnetuste puhul päästetöödes ning varustasid kirikut kalaga.
Rootslaste keskused Hiiumaal olid Röicks (Reigi) ja Kärrdal (Kärdla). Keeleteadlase Paul Ariste väitel on kohanimi Röicks rootsi keelest tõlgituna “Suitsu” ning Kärrdal “Võsaoru”. 1564. aastal oli Hiiumaal kokku 58 rootslaste talu. Aasta hilisematest andmetest selgub, et Reigis elas umbes 320 ja Kärdlas 310 rootslast.
Reigi ja Kärdla elanikud elatusid maaharimisest, kevadeti ja sügiseti käidi kalal peamiselt Matsalu lahel, kütiti hülgeid ja merelinde ning põletati tõrva müügiks.
Hiiu rootslaste vabadust hakkas esimesena piirama Rootsi kõrgaadlik Jakob De la Gardie, kes sai 1624. aastal terve Hiiumaa omanikuks. Krahv ei tahtnud kuuldagi mingitest talumeeste privileegidest. Ta tõstis korduvalt makse ja kohustas rootsi talupoegi mõisa heaks tööd tegema. Selle vastu ei aidanud ei protestimine ega protsessimine. Noor krahv, Axel-Julius De la Gardie keeras kruvisid veel rohkem kinni – ta keelas talupoegadel ära vaba kauplemise tõrva ja lubjakiviga. Edaspidi toimus see krahvi kehtestatud hindadega, mis mõistagi olid turuhindadest madalamad.
Rootslased ei andnud aga alla ja alustasid pikka võitlust oma õiguste eest, mis kestis kuni nende traagilise küüditamiseni 1781. Nende esimeseks juhiks sai 17. sajandi keskel Jöran Jakobsson, keda tunti Kitas Irja nime all. Kolmekümne aasta jooksul käis Kitas Irja mitu korda Stockholmis õigust nõutamas. Tema esimese reisi tulemus oli lootustandev, kuningas Karl XI nõukogu käskis Axel-Juliusel Hiiumaale sõita ja talupoegadega kokkuleppele jõuda. Raevunud krahv pani kõik rattad käima, et oma alamate ponnistused nullida. See ka õnnestus. Teisele Stockholmi reisile läinud rootslastest talumehed mõisteti sõnakuulmatuse eest kuueks nädalaks sunnitööle. Vabadusvõitlejal Kitas Irjal aga tuli maksta ränka hinda. Kuigi tal õnnestus krahvi viha eest Hiiumaa metsadesse pakku pääseda, pidi ta ülejäänud elu elama lindpriina. Krahv maksis kätte Kitas Irja perele – tema naist ja lapsi peksti ning talu tehti maatasa. Nii lõppes “hea Rootsi aeg”.
Tsaarikulli küünte vahel
Hiiu rootslaste veelgi suuremad kannatused said alguse Eesti minekuga Vene tsaaririigi alla pärast Põhjasõda 1721. Veel samal aastal saatsid Hiiu rootslased tsaar Peeter I-le kirja, paludes kinnitada nende vanu privileege. Nad ei saanud mingit vastust. Vastust ei saanud rootslased ka Katariina I-lt kuus aastat hiljem. Mustad pilved hakkasid rootsi talupoegade pea kohale kogunema 1740. aastast, kui senat tegi avalduse, et Eestimaa talupojad on nende isandate isiklik omand. See andis mõisnikele voli talupoegi osta ja müüa.
Krahvi tütar Ebba Margareta De la Gardie, abielus Stenbock, kasutas seda õigust täiega ära. Ka Hiiu rootslasi müüdi nüüd ning vahetati hobuste või jahikoerte vastu – eriti tehti nii tõrksatega. Talupoegi asustati ka ringi, kui mõnes teises Stenbocki mõisas töökäsi nappis.
Suvel 1779 palkasid Hiiu rootslased oma õigusi kaitsma kogenud Saksa juristi Heinrich Ernst Stoeckeri. Algas viimne võitlus vabaduse eest, juulis läksid rootslased Tallinna kohtusse. 18. juulil teatas krahv Karl Magnus Stenbock kohtule, et ta ei soovi olla talupoegade vabaduse vastane, samuti ei soovi ta, et vaesed talupojad kulutaksid mõttetult raha ja tööaega. Seetõttu annab ta rootslastest talupoegadele nende isikliku vabaduse tagasi. Hiiu rootslased lahkusid Tallinnast juubeldades.
Rõõmu polnud kauaks. 5. septembril 1779 saabus 125 rootsi talupojale krahvilt käsk: lahkuda kuue kuu jooksul tema valdustest! Krahv Stenbock juhindus põhimõttest – pole inimest, pole probleemi. Rootslased vaidlustasid selle käsu kohtus, ent kaotasid. Talupojad ei jätnud jonni, nad läksid Peterburgi. Sealne Justiitskolleegium andiski neile õiguse. Jaanuaris 1780 sõlmisid krahv Stenbock ja rootslased lepingu, mille järgi tunnistas krahv nende vabadust ning tühistas väljasaatmiskäsu. Kuid lepingus oli ka saatuslik punkt – nad võisid kohale jääda märtsini 1781, mil asi vaadatakse uuesti üle.
Krahv Stenbock muidugi üritas taas tülikatest rootslastest lahti saada ja taas võideldi kohtus ägedalt. Näis, et seekord kippusid talupojad mõisahärrat võitma. Kaotust ennetades müüs krahv Stenbock oma valdused Hiiumaal kibekähku parun Otto Ludwig von Ungern-Sternbergile.
Uus mõisahärra soovis algul samuti rootslased minema ajada, kuid viimaste alandlikul palvel nõustus märtsis 1781 nad lepingu alusel kohale jätma. Hiiu rootslased jäänuksidki nii kodumaale, kui nende kõmuline kohtusaaga poleks Peterburis silma jäänud vürst Potjomkinile. Vürst nimelt vastutas Türgilt Musta mere ääres vallutatud alade koloniseerimise eest ning tal tekkis idee. Potjomkin tegi Katariina II-le ettepaneku välja anda ukaas, et Hiiumaa rootslased asustatakse ringi Uus-Venemaale ehk Ukrainasse. Rootslastest vabanemisega saaks ühtlasi kindlustada venelaste ülemvõimu siinmail.
8. märtsil 1781 kuulutatigi surmaotsusena mõjuv ukaas välja. Huvitaval kombel toimus see päev enne seda, kui Ungern-Sternberg ja rootsi talupojad pidid sõlmima lepingu.
Surmatee Uus-Venemaale
Juulikuu 10. päeval 1781 saabus Hiiumaale Potjomkini saadik Ivan Sinelnikov. Järgmisel pühapäeval, pärast kirikuteenistuse lõppu, kogus polkovnik Sinelnikov rootslased kiriku ette kokku ning luges ette ümberasumise tingimused. Igale rootsi perele lubati kohale jõudes 65 hektarit viljakat maad, maksudest vabastust nelja aasta vältel, puitu majade ehitamiseks ja 12 rubla hüvitist.
20. augustil asusid Hiiu rootslased teele tundmatusse. Minejaid oli 967, neist 352 lapsed. Iga täiskasvanu sai riigilt teerahaks neli rubla, laps 15 kopikat. Kaasa suudeti võtta 321 hobust, 115 härga ning vara 260 vankril. Kõik, mida ühes ei saadud võtta, oldi sunnitud võileivahinna eest maha müüma.
Sel nukral päeval saatis Reigi kirikuõpetaja Carl Forsmann oma kaasmaalasi kuni Ristimäeni, kuhu püstitas lihtsa puust risti ja pidas lahkujatega ühispalve. Meeleolu oli kurb, ent mitte lootusetu. Kuigi rootslasi sunniti lahkuma, uskusid nad, et neid ootab siiski ees parem elu.
Rootslaste tee kulges neid kaitsvate-valvavate sõdurite saatel läbi Eesti Pihkvasse, sealt edasi Valgevene kaudu Ukrainasse. Poltaava lähistel jäädi novembri lõpul talvituma. Jaanuaris 1782 kanti vürst Potjomkinile ette, et 30 täiskasvanut on nõrga tervise tõttu surnud. Peagi järgnes teade 56 lapse surma kohta rõugetesse. Aprilli keskel raske teekond jätkus, veel kaks nädalat vintsutusi ja 1. mail olid Hiiu rootslased “tõotatud maal” kohal. 967 alustanust jõudis sihtkohta vaid 535.
“Nüüd on meid küll lolliks tehtud!” olnud saabujate esimene reaktsioon. Pettumine oli suur, sest ees ootas tühi maa. Ei põlde, ei majasid, isegi mitte lubatud puitu, millest saanuks maju ehitada. Nii tuli rootslastel algul kohalike kombel muldonnides elada. Koloonia nimeks sai Gammalsvenskby ehk Vanarootsiküla.
Rootslasi jäi järjest vähemaks, pikast teekonnast vintsutatud ja võõrasse keskkonda sattunud inimesed ei pidanud haigustele vastu. Juulis 1782 oli elus 484, märtsis 1783 aga kõigest 135 rootslast.
Kuid Gammalsvenskby välja ei surnud ja hakkas tasapisi kosuma. Kerkisid uued majad, 1787 valmis ka esimene puukirik. Elati üle Krimmi sõda, Esimene maailmasõda, revolutsioonid ja Vene kodusõda. 1929 said Gammalsvenskby elanikud võimaluse emigreerida Rootsi, mida kasutas neist umbes 800. Vaatamata sellele, et Ukrainasse jäänuid raputasid Stalini terror ja Teine maailmasõda, elab Gammalsvenskbys veel praegugi inimesi, kes kõnelevad rootsi keelt.
Mis sai aga Hiiumaale jäänud umbes 450 rootslasest? Ukrainasse ei küüditatud Reigi kirikumõisale kuulunud rootslasi. Nende asulat hakati kutsuma Rootsikülaks, seda nime ta kannab tänaseni. Kärdla rootslased aeti oma kodudest välja 1810. aastal. Nende maad võeti ära ja sinna ehitati Kärdla kalevivabrik.
Rasitud Rootsi kogukond hääbus pikkamisi. Kärdla viimne rootslane Pauline Jõeleht suri 1934. Kui Paul Ariste teda veel 1933. aasta suvel külastas, tuli Pauline keelemeest bussile saatma. Võttis Aristel käest kinni ja ütles: “Räägime nüüd kõvasti rootsi keelt. Rahvas kuulgu, kuidas Kärdlas rootsi keel siiski veel elab.” Kui Ariste juba bussis istus, vaatas Pauline uksest sisse ja hüüdis: “Far väll! Far väll!” See oli justkui hüvastijätt Hiiu rootslaste rahvakillule.
Artiklis on kasutatud Jörgen Hedmani uurimusi. Autor tänab Hiiumaa Muuseumi abi eest.
