Hingede päästja Veiko Õunpuu
Verivärske "Püha Tõnu kiusamine", mille stsenaarium Õunpuule kevadel Euroopa talendi preemia tõi, jõuab nüüd Solarise keskuse Cinamoni kinno ja on üsna selge, et seegi on tõukunud rahulolematusest Eesti eluga.
Režissöör Veiko Õunpuule ei meeldi, et Eesti filmi edu mõõdetakse esimese nädalavahetuse kassatuluga, et Eesti filmi headust näitavad vaid auhinnad festivalidel, et Eesti filmi raha ei jagata mitte ideedele ja visioo nidele, vaid turvalistele sihtgrupistatud projektidele, et filmitegemisega kaasneb edevus ja muu "bullshit", et Eestis pole elementaar setki filmitegemise infrastruktuuri, et Eestis puudub normaalne sotsiaalhoolekanne, jpm.
"Püha Tõnu kiusamises" näeme "viimseid inimesi" (Nietzsche letzte Mensch) maailmas, kus jumal on surnud ning kus inimesest võib saada iseenda jumal, kui ta oma võimutahet edukalt ja armutult teostab (näiteks riigi viie Euroopa rikkama hulka viib jms).
Jõhker. Groteskne. Nihilistlik. Olgugi et Püha Tõnu ( Taavi Eelmaa) karakter on karikatuurne tõusik - põllupealse edeva villa omanik, kuhu ei vii korralikku teed, uhke auto, kaunis naine, esimest põlve edukas mees, kelle pärgarterid hakkavad heast toidust ja kvaliteetsest veinist varsti lupjuma -, hakkab teda kiusama soov teha head ja päästa oma hing, ning ehk mõni veel pealekauba. Kahjuks ei tea ta aga sedagi, et tühja veinipudelit ei maksa asotsiaalile anda, selle eest raha ei saa.
Kui Lars von Trieri "Antikristuse" võib hea tahtmise juures taandada hullu taanlase provokatsiooniks, siis Veiko Õunpuu "Püha Tõnu kiusamine" võiks siinses sootsiumis siiski mõningast vastukaja tekitada. Lõpetades Õunpuu enda sõnadega: "Ja kui peakski juhtuma, et Eesti inimesed ei tunne siin oma ühiskonda ära, siis küllap poole aasta või aasta pärast juba tunnevad. Ja kui ka siis mitte... Mis seal siis ikka, mina ei arva ka siis, et ma oma filmiga miskit valesti oleks teinud... Kas teie hakkaksite süüdistama peldikusse kinni jäänud meest laamendamises, kui ta tasakesi ukselingiga lõgistab?" (PM, 3. okt 2009).
