Hingele. Miks mitte ka Grammyle

Anneli Remme portreteerib vene lauludega ja tähtsa plaadifirma Harmonia Mundi kaudu suure kuulajaskonnani jõudnud lauljatari Iris Oja.

Metsosopran Iris Ojal õnnestus saavutada midagi eesti muusikas haruldast – maailma juhtivaid klassikaplaatide väljaandjaid Harmonia Mundi pakkus talle võimaluse salvestada sooloalbum. Plaat sai erakordselt hea. Albumi “Russian Songs” esimesed eksemplarid jõudsid äsja maailma muusikapoodidesse.

Vaadates laupäeva õhtul Arte kanalilt otseülekannet Pariisi Garnier’ ooperimajast Glucki ooperi “Orpheus ja Eurydike” etenduselt, tabasin end äkki kujutlemas Irist sellele lavale. Väga kerge oli teda vaimusilmas sinna valada. Arvestades Irise arenemisvõimet, ei pruugi talle ükski lava kättesaamatuks jääda, kui vaid vajalikke sidemeid kujuneb. Kogemusi on tal nii suurvormisolisti, ooperilaulja kui ka kammermuusikuna. Sooloplaat näitab just viimati nimetatud peent külge temast. “Russian Songs” ei saa hingest mööda minna, kellel see on, ega jätta ükskõikseks professionaalsuse hindajat.

Poptähtede puhul peetakse normaalseks, et paljud neist on narkomaanid, joodikud ja skandaalitsejad. Niinimetatud tõsise muusika maailmas ei tehta sageli numbrit sellest, kui looduse poolt meeletult hea hääle ja supermõjuva esinemisvõimega õnnistatud inimene pole just vaimuhiiglane. On avalik saladus, et nii mõnigi lauluõpetaja on soovitanud õpilasel end mõtlemise ja haridusega mitte liialt koormata. Irise näitel võiks aga väita, et vaid intelligentne ja silmaringiga laulja teeb kaunist kunsti.

Iris on tark inimene, tark naine ja tark muusik. Nauding on tema kujunemisel silma peal hoida – Irise hääl muutub üha küpsemaks ning värvipalett külluslikumaks. Uued tunnetused, läbielamised ja mõistmised näivad kanduvat elust kunstitegemisse. Stiilselt.

Eesti Filharmoonia Kammerkoor, kus Iris pikemat aega on laulnud, ­pakub oma repertuaariga arenemiseks parimaid võimalusi. Ka plaadipakkumine tuli kammerkoori liinis. Samuti on mitmed Irise prestiižikad välisesinemised olnud EFK lahkuva peadirigendi Paul Hillieri projektides.

Londonis salvestatud plaati on Eestis esialgu vaid kümmekond, Irise ­enda valduses. Ei kujuta ette, kui palju võiks neid siinmail müügile jõuda või mitu arvustust ilmub, mõeldes sellele, kui raske on kammerklassikal kohalikus meedias üle uudisekünnise saada. Iseenesest võiks Irise mõõtkavas tegutsev laulja olla väikeriigis tõeline staar – on ta ju kõigil mandritel oma soolodega publikul selja külmetama pannud, The New York ­Timesis kiita saanud, esinemispakkumised on enam kui ahvatlevad.

Iris on emotsionaalne, räägib mahlaka tämbriga ja sageli nii meloodiliselt, et tema kõne võiks kergesti noodiks kirjutada. Aga tal on ka superhea sisemine kuulmine, tänu millele on ta suuteline erakordselt hästi esitama ka sellist muusikat, mis ei tunne nähtust nimega helistik.

Iris laseb muusika oma sisemise tarkuse filtritest läbi, enne kui üldse suu lahti teeb. Mulle tundub, et kolme­kümne esimesel eluaastal on ta jõudnud nii kaugele, et tema esitus tuleb hingest, aga on samal ajal ka hea manipulatsioon muusika, publiku, akustika ja omaenda võimetega.

Albumil “Russian Songs” kõlab vene heliloojate Dmitri Šostakovitši ja Sergei Rahmaninovi muusika Irise valikus. Ansamblipartneriks pakkus plaadifirma talle tuntud briti pianisti Roger Vignolese, kel selja taga rohkesti esinemisi sellises suurusjärgus muusikutega nagu Dame Kiri Te Kanawa, Sir Thomas Allen, Dame Felicity Lott. Plaat on salvestatud ühest Londoni kirikust ümber ehitatud stuudios, milles on suurepärane akustika, mida saab tänu liigutatavatele laepaneelidele soovitud suunas muuta. Albumil kõlab klaver, mida Vignoles pidas maailma parimaks. Muuseas, heliloojate portreed plaadivihikus on Irise joonistatud.

Nagu näitab EFK käekäik, võib Harmonia Mundile salvestatud plaat tuua Grammy või vähemalt nominatsiooni sellele auhinnale. Harmonia Mundi tähendab jõudmist suure kuulajaskonnani ning tähtsaid otsuseid langetavate tegelaste teadvusse.

Miks vene muusika? Rahmaninovi ja Šostakovitši muusika on tapvalt hea. Miks vene muusika eesti lauljalt ja inglise pianistilt? Muu hulgas samal põhjusel, miks on kammerkoori vene muusika esitused Läänes nii hinnatud – tunded on peenelt doseeritud, valu ja ilu lääne kultuuriruumile sobivas tasakaalus. Mõni suurepärane slaavi laulja võib tekitada lääne kuulajas hirmu, et tohutu tundetulv laulab ta lapikuks. Samas on eesti muusik vene kultuurile piisavalt lähedal, et selle olemust tabada ning ka keelt arusaadavalt hääldada. Ka esimese eesti lauljana Harmonia Mundilt plaadilepingu saanud Kaia Urb, kelle briljantne sopran on üks kammerkoori firmakõlasid, laulis albumile vene muusikat, kaaslaseks kitarrist Heiki Mätlik.

Mida rohkem ma Iris Oja ja ­Roger Vignolese plaati kuulan, seda parem see tundub. Tekitab abstraktset igatsust, nukrust ja usku. Eesti lauljanna hääle nüansside kirjeldamiseks ei suutnud ma leida piisavalt kujundlikke ja tähendusrikkaid sõnu.

Eks üritagu keegi seda plaati kuulates väita, et Eestis ei sallita venelasi.