Hipipastorist peapiiskopiks
Koolipoisina tahtis Andres Põder (55) üle kõige saada looduseuurijaks. Ta kogus liblikaid ja sitikaid ning toppis täis oravaid, jäneseid, tuhkruid ja metssigu. Tegi topise koguni ühest paarimeetrisest heeringahaist, mis jõudis Eestisse kalalaeva trümmis. "Käisin siis Pärnu 4. keskkoolis ja võisin olla kuskil seitsmendas klassis. Ühel päeval näitasid õpetajad aknast, et vaata hoovi, sulle on toodud suur kala."
Tubakalehtede ja muude algeliste vahendite abil konserveeritud hai ripub usumehe kirjutuslaua kohal tänaseni. Ja on see säilitanud oma esialgse kuju? "Peab ütlema, et jumala abiga on siiamaani säilitanud," vastab Põder vagal moel.
Istudes Toomkiriku vahetus läheduses asuva Konsistooriumi hämaras saalis, kannab viimaseid kuid Pärnu Eliisabeti koguduse õpetajana töötav Põder vaimulikukraed, musta vesti ja halli Baltmani pintsakut, mis tundub olevat numbri jagu liiga suur. Peente kuldraamidega prillid annavad talle “intelligendi” väljanägemise ja veidi laulva hääletooni põhjal võiks Põderit vabalt pidada baltisakslaseks.
Taoline järeldus oleks siiski eksitus. Põder kinnitab, et on “ehtsat maatõugu” ja sündis 22. novembril 1949 Haapsalus kolhoosnikupere ainsa lapsena (vanem vend oli sõja ajal surnud ravimatusse nakkushaigusesse). Peagi pärast sündi kolis pere Kohtla-Järvele, kuid sealne tahmane õhk ei sobinud astmaatikust isa kopsudele ja tee viis tagasi Lääne-Eestisse. Maanduti Pärnus, kuhu ehitati maja. Samas hoones elab Andres Põder oma 90aastase ema ja kriminaalhooldajast abikaasa Marjega tänaseni. “Meil on majapidamistööde osas kõik väga modernne. Kes ees, see mees - või naine.”
Kirikusse jõudis Põder esimest korda tubli poole sajandi eest, ema ja isa seltsis. Jääb mulje, et see ei olnud siiski tema lapsepõlve helgeim sündmus. Tõsisem usuline ärkamine leidis aset kuuekümnendatel, mida Põder nimetab “kuldseteks”. Liikuma hakkas “infi”, puhusid "teatud vabanemise ja vaimsuse tuuled", Tartu Ülikoolis tegelesid "uutmisega" Sirje Endre, Marju Lauristin ja Peeter Vihalemm… Noor ja vaimne Põder liitus NAKiga, kirjutas ja luuletas (tekste ilmus isegi Nooruses) ning neelas Loomingu Raamatukogusid, milles ilmus "nõukogude jaoks dekadentlikku ja samas ka usulist kirjandust".
“Nii nagu paljude kirjameeste ja noorte luuletajate juures huvi selliste vaimsete asjade vastu kasvas ja viis sinnamaani, et usuliste küsimustega sai hakatud rohkem tegelema,” räägib ta. Keskkooli lõpuklassides arutles tulevane peapiiskop kirjandusringis juba vapralt Piibli kirjakohtade üle ja, nagu ise kinnitab, "kui lõpetasin kooli, siis kolm õpetajat ütlesid mulle, et Andres, tegelikult peaksid sa minema usuteadust õppima".
Teoloogiateaduskonnas (sisse saada oli tol ajal lihtne ja välja kukkuda veel lihtsam) alustati kohe heebrea keelega ning tudeeriti ka apokriivasid nagu näiteks Tooma evangeelium. Ent kas ka joodi ja tehti nalja? "Nalja tehti ja joodi hirmus palju," vastab Põder, "aga siiski kohvi, siiski kohvi… Eks me käisime küll ka kohvikus - Pegasus oli peamine koht, sest seal oli väga tore seltskond, samasugune boheemlaste ring."
Ja boheemlane oli veerandsaja aasta tagune peapiiskop vaieldamatult. Kui Põder 1977. aastal õpetajaametisse ordineeriti, olid tal juuksed poolde selga ning Viru-Nigulas teenides korraldas ta lisaks tavapärastele jumalateenistustele kirikus öiseid kristlikke diskosid, mille käigus lasti huvilistele nii “Jesus Christ Superstari” kui ka raskemat rokki.
Kõlab toonase aja kohta otsekui ime. Või siis mitte? Kui uudised uue peapiiskopi isikust novembri lõpus ajalehtedesse jõudsid, hakkasid lugejate kommentaarides jonnakalt esinema küsimused, kas mitte liiga head suhted KGBga polnud põhjus, miks Põderil lasti kirikuõpetajana teha rohkemat kui tema kolleegidel.
Kahe kuu pärast peapiiskopiks pühitsetav Põder tõrjub neid süüdistusi nähtava erutuseta. “Ma arvan, et seda väidetakse vist kõigi tol ajal elanud inimeste kohta. Ma võin julgelt öelda, et üks konfliktiseisund, see on ainuke seisund, mis mul nendega (KGBga - toim) on olnud.”
Tõttöelda on raske kujutleda Põderit kellegagi konfliktis. Ta tundub malbe nagu Heimar Lenk ning sarnaselt Leninga on poliitik olnud temagi, kuuludes viimaseid nädalaid Isamaaliidu liikmena Pärnu volikokku. Seoses peapiiskopiks saamisega peatab Põder oma erakondliku kuuluvuse siiski ilmselt igaveseks. “Peapiiskopi amet on eluaegne koht - pensionieani, muidugi."
Pärast ametissepühitsemist, mille käigus saab Põder kätte ametikepi, mitra, viis eri värvi peapiiskopirüüd ja tegutsemiseks vajaliku “meelevalla”, kavatseb Jaan Kiiviti järglane pühenduda kiriku avatumaks muutmisele. “On kurvastav olnud kuulda etteheiteid, et kirik on olnud suletud, et mingi suhtlemisbarjäär on olnud kirikuga,” räägib ta oma koraalile sarnaneval meloodilisel häälel. Kui küsin, kuskohast taolisi kaebusi on kostnud, lausub Põder kõhklusteta: "Vahest ajakirjandusest on jäänud mulje, et kirik ei avalda oma seisukohti ega võta piisavalt sõna.” Kas tahate saavutada ühiskonnas suuremat mõju, jätkan. Nüüd ristab Põder mõtlikult sõrmed ja vaatab hetkeks maha. “Ma ei oska seda öelda,” vastab ta siis. ”Kirik teeb oma igapäevast tööd. Kirik arvab, et tal on ühiskonnale midagi öelda. Kas ja kui palju inimesed seda oluliseks peavad, on suuresti nende endi vaba valik.”
Väärib märkimist, et vähemasti oma pere sees on sel leebe olekuga usumehel õnnestunud religiooni populariseerida. Tema pojad Thomas Andreas ja Johann Christian õpivad praegu Saksamaal kirikuõpetajateks. Teoloogid on ka mõlema poja abikaasad.
Ümmarguste vastuste mees
Andres Põder, mis saab inimesega pärast surma?
No seda peab pühapäevakoolis ja leerikoolis õppima. Ma arvan, et ajaleht ei ole see koht, kus anda hauataguseid sõnumeid.
Aga lugejad tahavad teada.
Ma usun, et nad tahavad teada, aga enne kui neid viimseid asju teada, võiks teada esimesi.
Kas budistid on eksiteel?
Ei, kirik ei ole niisuguseid väiteid esitanud. Need tõed selguvad igaühe jaoks isiklikult. Loomulikult, kiriku arvamine on see, et pole paremat teed kui on Kristus.
Mis on elu eesmärk?
Elu eesmärk? No see on veel raskem lugu. Ma arvan, et kirik on üks väga hea koht, kus sellele küsimusele vastust otsida ja Jeesus Kristus on ka öelnud, et kes otsib, see leiab.
