Mida rohkem püüad mitte karta, seda rohkem kardad. Oled hirmu ori, samamoodi nagu oled vahendite ori, mille abil püüad hirmu võita.

Asud tegutsema. Püüad ennetada muresid, püüad midagi muuta… tegutsed aina. Kiiremini, sihikindlamalt, pühendunumalt, veelgi paremini, kalkuleerivamalt. Võit juba paistab! Kuid lood vaid uusi muresid juurde.

Et olla kindlam, lähed võib-olla poliitikasse – ikka head olemist kindlustama ja püsivat looma,  tajudes oma nõrkust. Investeerid haridusse, kinnisvarasse, vajalikesse sidemetesse, lastesse. Või investeerid religiooni. Panustad „õigesse üritusse“. Astud Greenpeace’i toetajate hulka või liitud esimese, teise, kolmanda, neljanda, viienda sambaga. Märkamatult seod end aina uute kohustustega ning oled aina rohkem ja rohkem milleski süüdi. Süüdi võlausaldajate ees, võlgu isamaale, sest pole andnud endast parimat. Endiselt kardad.

Sätid ennast alalõpmata mingisse kasti, mingisse turvalisse ruumi. Et tunne kindlam oleks. Pannes ennast karpi – öeldes, et oled see või teine, lood uue olukorra, mis põhilaadilt ei erine eelmisest. Lihtsalt kordad ennast lõpmatult, olles sealjuures natuke nagu teistmoodi. Oled oma minakuvandi ohver, oma Mina ohver. Luues endast „tervikliku pildi“, teed aga väikese möödaarvestuse – järgmisel hetkel on kõik juba muutunud…

Te ütlete: paranoiline jutt.

Ei, ma ei püüa hirmu juurde tekitada. Püüan hirmuga silmitsi seista. Proovin hirmule lähemale pääseda. Tahan ise Hirm olla.

Olen samasugune nagu teie, olen teie kõigi koopia. Ja te kõik olete üksteise koopiad.

Lahendused, need tulevad omatahtsi. Lükkamata ja tõukamata. Revolutsioonita. Millegi vastu olemata, samuti millegi poolt olemata. Olles millegi poolt, oled millegi vastu.

Nüüd ütlete: ümmargune jutt.

Ongi. Õhust tuli ja õhku läks.

Muretsege vähem, mõelge vähem.

Palju õnne!