Hirmu kodumaa
Hommik. Väljas on miinus 22 kraadi. Ühe räpaka väljanägemisega ühiselamu esimesest korrusest linna ainsaks korralikumaks majutusasutuseks kohaldatud Tšentralnõi hotelli väheldane einelaud ei paku hommikusöögiks just eriti laia valikut. Võtan kurgisalati, mikrolaineahjus soojendatud tšebureki ja Nescafe 3 in 1 kohvijoogi. Valikus on ka pelmeenid, mida ma hommikul ei taha, ning viinerid. Neid proovisin ma juba eelmisel päeval. Halvad. Muidugi halvad, sest nagu hiljem avastasin, on need ja paljud teisedki vorstitooted ses linnas valmistatud uraanirikastustehase vorstitsehhis.
Veel hiljaaegu Venemaa rikkaimaks inimeseks peetud oligarhi Mihhail Hodorkovski vanaldane ema Marina Filippovna võtab pelmeene.
Enne kui ta sööma asub, tuleb ta mu juurde ning palub, et ma lugu kirja pannes oleksin äärmiselt ettevaatlik. Oligarhi ema veekalkvel silmadest paistab hirm. Seesama sõnulseletamatu, nähtamatu, kuid selgelt tunnetatav ebamugavalt kõhe tunne, mis on mind pidevalt saatnud reisil tõenäoliselt maailma kõige üksildasemate linnade tippkümnesse kuuluvasse Krasnokamenskisse.
Hirm?
Tegu on Venemaa suurima uraanimaardla (maailmas viies) ja uraanitööstuse ümber tekkinud linnaga, mis nõukaaja lõpuni oli välismaalastele suletud linn ja pole neile soovitatav siiani. Tagakiusatud oligarh Hodorkovski saadeti siiakanti vangilaagrisse just nimelt seepärast, et teda ajakirjandusest ja üldsuse tähelepanust eemal hoida. Et teda nagu polekski. Venemaa on riik, kus - kui lahinguriike mitte arvestada - tapetakse aastas kõige enam ajakirjanikke ning kus viimasegi aja märksõna on salapärased mõrvad.
Olen halli, pruuni või musta riietatud linnas ainus, kel seljas punane jope. Ja, veelgi hullem, seljal justkui ekstra tähelepanu nõudvad kaks Ekspressi silma. Nagu märklaud, mõtlen. Olen maailmanurgas, kus lähim suurem linn (kui üle piiri Hiinas asuvat Manzhoulid mitte arvestada) on 600 versta kaugusel. Eelmisel päeval tsiteerisid kohalikud uudised meie värske kaitseväe juhataja mõtet, et Eesti suurim tõenäoline vaenlane on Venemaa. Ehk aimate siis, mis tunded mind valdasid, kui keegi sessamas hotellis läbi mu numbritoa vineerist ukse üritas sisse tungida.
Tänavateta linn
Umbes 55 000 elanikuga Krasnokamensk on Tšitaa oblasti suuruselt teine linn. Esimene on teadagi Tallinna mõõtu Tšitaa. Seda piirkonda kutsutakse teinekord Siberiks. Kohalikud ütlevad oblasti kohta siiski Baikali-tagune ala - Zabaikalje.
Tšitaast? Siit on pärit näiteks kaks tänaseks meie hulgast lahkunud suurkuju - Peterburi endine populaarne linnapea Anatoli Sobtšak ja nõukogude Sherlock Holmesi lugude filmides dr Watsonit mänginud Vitali Solomin. Ka Eesti ajalehtede krimirubriikide sage külaline, hämar ärimees Vassili Trofimov on selle kandi mees.
Tšitaa oblasti kohta on öeldud: ses oblastis pole muud kui kaevandused, sõjavägi ja raudtee. Vangilaagreid on seal siiski vähem kui kurikuulsates Permi või Kemerovo oblastites.
"Krasnokamensk on joodikute linn. Ei soovita," ütleb kena keskealine naine, kellega Moskvas Domodedovo lennujaamas Tšitaa lennukile registreerides rääkima satun ja kellele - oma reisi tegelikke eesmärke varjates - ütlen, et olen lihtsalt reisimees ja käin põnevates kohtades. Naine räägib, et on küll Tšitaa lähistelt pärit sõjaväeinimene, ent nüüd juba erus, sestap k ipub ta minema. Käis Smolenski oblastis uut korterit soetamas. Ikka pealinnale lähemale.
Kui jõuame läbi kolelinna Bratski Tšitaasse, kus kahekümnekraadine pakane tahab nina peast võtta, õhkab seesama naine kergendatult - pakane! Mõnus!
Lohutavalt lisab ta, et tegemist on sealsete mõõtude järgi siiski pehme ilmaga.
Joodikute linnaks ristitud Krasnokamensk on nagu keset steppi maha visatud Kallavere. Kõlehallid paneelmajad, hruštšovkad ja pisut uuemad mudelid kompaktselt koos. Keset linna suhteliselt uus kirik, taamal mõned suitsevad korstnad. Jah, nagu Kallavere.
Krasnokamenskis nagu teisteski keelatud linnades pole mingil saladuslikul põhjusel tänavatel nimesid. Orienteerumine käib pelgalt majanumbrite järgi, mis suurelt seintele maalitud.
Tänavapildis pole ka muudes linnades nii harjumuspärast välireklaami. Õigemini on, aga minimaalselt. Küll aga jääb silma ohtralt loosungeid ja üleskutseid - "Hoia oma linna!", "Ma armastan oma kodulinna!", "Ole kaine!" ja "Hoia puhtust!".
Liikluses annavad tooni kaht sorti autod. Vanad "venelased" ja uuemad "jaapanlased". Kasutatud autosid tuleb Jaapanist Vladivostoki sadama kaudu Kaug-Itta niisama palju kui Lääne-Euroopast teise ringi masinaid meile.
Ja et Jaapanis on vastupidine liiklus, on ka rool meie mõistes valel pool.
"Ei ole midagi hullu. Üsna kiiresti harjub sellega ära," ütleb Jura, mu hea reisikaaslane ja giid ses mornis linnas.
Jura, Vitali ja hiinlased
Jura on oma sõnul õnnelik mees. Geoloogide laps. Ta töötas mõnda aega kullakaevanduses - "õudne töö!" -, ent viimased viis aastat ajab kaubandusäri. Ta organiseerib Tšitaa oblastis Rexona toodete müüki.
Peakorter Moskvas usaldas talle ametiauto ning maksab talle üle keskmise palka. Jura pääseb varsti esimest korda elus Moskvasse. Tšitaa on ikkagi nii kaugel kõigest ja kõigist, et Moskvas-käik pole sealkandis sugugi nii tavaline.
Isegi Baikali äärde, mis jääb umbes tuhande kilomeetri kaugusele, ei ole paljud saanud.
"Kuidas sulle, Jura, tundub, kas Krasnokamensk on mõnus linn?" küsin. "Täiesti," vastab ta. "Ja õnneks pole siin hiinlasi."
Jura - ehkki kinnitab, et ta pole rassist - ei salli hiinlasi. "Räpased, odavad, teevad kehva tööd," resümeerib ta.
Hiina pealetungi sealpool Uurali mägesid märkab ka kogenematu silm. Hiinlased on kõikjal, nad on võtnud enda teha kõik tööd, mis seotud teeninduse ja ehitusega. Hiina kaupa on täis kõik lavkad, poed ja turud.
Krasnokamenskis hiinlasi tõesti pole. Vene ajaleht Izvestija märgib, et säärase "rassipuhtuse" eest on hoolitsenud kohalikud allilmajõud - "sportlased" ja "vargad"!
Taksojuht Vitali kinnitab siiski, et pigem on see linnapea teene, kes lihtsalt ei lase hiinlastel uraanilinnas kanda kinnitada. Hiina kaupa on muidugi küll ja küll. Ja kui Krasnokamenski inimene tahab minna välismaale lõõgastuma, siis läheb ta ikka Hiinasse Manzhoulisse. "Normaalne - odav, aga ilus linn," kiidab Hiina linna Vitali.
Vangla
Ei Jura ega Vitali oska midagi arvata sellest, et linna kõrval asuvas vangilaagris kannab karistust endine oligarh Hodorkovski. "Ta pole enam aktuaalne, " ütleb Jura. Justkui pisut solvudes selle peale, et tegelikult huvitab mind tema tegemistest hoopis enam vangistatud oligarhi elu ja saatus.
Linnast paar kilomeetrit eemal asuv vangilaager ß?-14/10, kus Hodorkovski kinni istub, on eemalt vaadates nagu hunnik troostituid tööstusvaremeid keset lagedat steppi.
Valvur. Teinegi. Seisavad väravaputka ees.
"Tere! Ajakirjanik Eestist. Kas..."
"Mis pilti!?" karjatab üks neist ja vaatab mind kui poolearulist ning käsib kohe lahkuda.
Niisiis oligarhi ei näe. Teda näevad peale kaasvangide ja administratsiooni üldse vähesed - lähisugulased ja advokaadid.
Ma ei hakka ootama, millal valve asub täide viima oma ähvardust viia mind dokumente kontrollima. Takso kimab linna tagasi. "Nüüd on perses," karjub taksojuht Vitalik. "Ma ei tea, mis nüüd saab," mõmiseb ta ning hääldab justkui valurahaks sadakond rubla kokkulepitud summale lisaks.
Krasnokamenskis on linna suhtelisest väiksusest hoolimata 14 taksofirmat. Turul käib tihe rebimine. Aga see on ainuke tõsisem alternatiiv kaevuritööle.
No milline mõistlik mees tahab minna maa alla uraani kaevama, tervist rikkuma ja kiirelt surema? See on teema, millest keegi ei taha siin linnas rääkida. Kuigi jah, makstakse neile kaevuritele ju hästi - oma 20 000 rubla (9000 krooni) kuus.
Uraan ja kaevurid
Uraan ja selle töötlemine on selle linna pärisosa ja uraanikaevurid linnas tehtud mehed. Uraani pärast see linn olemas ongi. Nädala sees kaevureid ei näe, aga nädala lõpus on nad kohalikes kõrtsides ja teevad mürtsu. Teistel soovitatakse siis parem välja mitte minna. Kui sügisel tähistab Krasnokamensk kaevurite päeva, on purjus terve linn, ning Hiinast toodud tulevärk on võimsam kui kusagil mujal tuhande kilomeetri raadiuses. Siin on kaevurite päev suurem pidu kui novõi god.
Uraan, mis Krasnokamenski kandis maast välja võetakse ja rikastatakse, on aatomikütusena kasutusel peaaegu kõikides Venemaa aatomielektrijaamades, aga ka Tšehhis, Slovakkias, Ukrainas. Ka Ignalinas ja Soome jaamades. Nii et kui meil räägitakse oma tuumajaama rajamisest kui tulevikus Venemaast sõltumatuse garantiist, siis vististi ikka päris sõltumatu see energia olla ei saa.
Viin
"Aga joomine?" küsin Juralt kinnitust tolle Moskva lennujaamas kohatud naise väitele. Jura kehitab õlgu.
Võtame linna ainsas inimliku moega baaris väikese viina - Putinka.
Mina ei suuda ilma viinata seepärast, et masendus kriibib kurgus. Jural, kes hoolimata pakasest on kinnasteta ja mütsita, riietatud vaid kergesse tagisse, on pisut külm.
Kõrval võtavad istet neli naist. Kaks päris noort, kaks pisut vanemat. Nad tellivad tseremoonitsemata lauale liitrise viina.
Taksojuht Vitali ütleb, et tegelikult on joomine ikkagi probleem. Mitte need noored naised oma liitriga.
Nimelt on saadaval ebakvaliteetset, ent odavat Hiina piiritust. Pooleliitrine pudel sellist rüübet maksab 20 rubla (9 krooni). Ja kui asi nii odavalt käes, siis seda ka juuakse. Kõngemiseni. Ja see on probleem.
Küsin Vitalilt, kel kasvab kodus mõnekuune tütar: "Kas sa siit minema ei taha?"
"Miks?&a mp;q uot;
"Kuhugi, kus oleks vähe rohkem väljavaateid kui siin, maailma lõpus raudtee lõpp-peatuses."
"Ei - see on ju normaalne linn. Just ostsin korteri. Ja mul on ju väike tütar. Kuhu ma lähen?"
Viimane ots
Kui Krasnokamenskisse tulla saab rahulikult rongiga, siis ära minna, kui tahad jõuda varahommikul väljuvale ainsale Moskva lennukile, tuleb taksoga.
Ligi 600 km pikk ning talvisel ajal umbes 9 tundi vältav teekond päevinäinud Volgal. Seda maanteel, mida esimesel sajal kilomeetril tegelikult ei olegi ja hiljem küll on, aga äärmiselt viletsas seisus. See on kondiproov, millest kirjutamata ei ole pääsenud ükski Hodorkovskit otsinud lääne ajakirjanik. See on elu ja surma piiri lähistel kulgemine, kus ühe käega kramplikult sangast hoides on aega mõelda elatud aastatele, käidud radadele ning silmanurgast sadade kilomeetrite viisi inimasustuseta steppi kiigates üritada juhilt teada saada, kui pikalt tema vangis on istunud ja mis plaanid on tal lähitulevikus. Nagu sõidu lõpuks selgub, sattus mulle siiski enam-vähem korralik taksojuht.
PS See öine sissetungija, kellest loo alguses juttu, osutus õnneks naabertoa elanikuks, kes lihtsalt ajas mõõdukas joobes segi tubade uksed.
Mihhail Hodorkovski
Venemaa ärimees Mihhail Borissovitš Hodorkovski sündis 26.juunil 1963. Enne vangistamist 2003. a oli ta Venemaa rikkaim inimene ja maailma rikaste tabeli 26 kohal.
Tema rikkus tulenes põhiliselt Venemaa naftakompanii Jukos aktsiatest.
25.okt 2003. arreteeriti Hodorkovski ühel Siberi lennuväljal Venemaa peaprokuratuuri poolt süüdistatuna maksukuritegudes. Praeguseks on Vene valitsus suurema osa Jukose aktsiatest taasriigistanud. Äsja esitas prokuratuur tale süüdistuse rahapesus.
Hodorkovski kasvas üles Moskva kahetoalises korteris. Ta õppis väga hästi Mendelejevi-nimelises Keemiatehnoloogia Instituudis ning oli seal komsomolisekretäri asetäitja.
Kooperatiivide ajastul sai temast "ärikas" ja 1989.a rajas ühe esimesi vene erapanga Menatep.
allikas: Wikipedia
