Füüreri kehalist iseärasust on küll pilgatud lorilauludes ja kasutatud ära natsidevastases propagandas, kuid seni puudusid mis tahes konkreetsed tõendid, et Hitleril oleks olnud ainult üks munand.


Dokumendist aga selgub, et Johan nägi seda oma silmaga. Tema mälestused jutustavad neist paljudest õudustest, mis tal tuli üle elada sõjaväearstina Esimese maailmasõja lahingutes.


Jambor suri 1985. aastal 94 aasta vanusena, ent rääkis kõigest preester Franciszek Pawlarile, kes mehe mälestused üles kirjutas. Johani sõber Blassius Hanczuch kinnitas, et arst tõepoolest päästis Hitleri elu: “1916. aastal tegid nad läbi kõige rängemad lahingud Somme’il. Johan ja teised korjasid tundide kaupa haavatuid. Ta mäletab Hitlerit. Mehed kutsusid teda “Kisakõriks”.


Ta karjus palju. Ta karjus: “Aidake, aidake!”


Tema alakeha ja jalad olid üleni verised. Ta oli alakehasse haavata saanud ja kaotas munandi. Tema esimene küsimus arstile oli: “Kas ma lapsi saan?””


Blassiuse sõnul hakkas Johan natside võimuletuleku järel õudusunenägusid nägema ja ennast süüdistama, et oli Hitleri elu päästnud.


Kuigi osa ajaloolasi on arvanud, et jutud Hitleri ühest munandist oli puhas propaganda, ja ka Nõukogude meedikute lahkamisprotokollid ei ole selles osas usaldatavad, on arhiividest teada, et Hitler sai Somme’il tõepoolest kubemesse haavata. Nüüd siis on fakt esimest korda kinnitust leidnud Hitlerit Esimese maailmasõja ajal ravinud arsti suu läbi, kirjutab Inglise ajaleht The Sun.