Hobusetallist elamuslikuks suvemajaks

Kitsukesel poolsaarel suurte puude rüpes on vana talukoht. Et see parajalt uhke ja ruumikas oli, nähtub sellest, et vene ajal oli sinna sisse seatud puhkekodu Tselluloositehase tublidele töötajatele. Praeguseks on koht leidnud peremehe, kes oskab hinnata nii vana kui ka uut, merd kui ka muru, nii privaatsust kui ka külalislahkust, tõdes Anneliis Aunapuu.

Esimene üllatus ootab juba enne majani jõudmist. Sinna juhatavad teed eriti uhked, laiad ja siredad kiviaiad, mis näivad ühtaegu nii äsjalaotute kui ka vanadena.

Kohe seletab peremees Andres Soosaar, et tõepoolest on neis nii seda kui ka teist. Osa vanast suudeti säilitada, kuid majaesisel laoti suurem osa ümber. Kuid kõikjal, kuhu majaperemees laia kaarega näitab, kulgevad ringiratast vanad kiviaiad, nagu see kividega üle puistatud maale iseloomulik on.

Maja sisaldab mitmeid üllatusi, ideid ja muuseumieksponaate. Mõned neist on koguni ootamatutes funktsioonides tööle pandud. Eriti hämmastav on seejuures, et Andres Soosaar on kõik lahendused teinud ise, järginud karmilt oma nõudmiste täitmist ja mitte lasknud latil langeda ka asjaolude tugeva surve korral. Ta on ikka täpselt teadnud, mida tahab, seda nii materjalide, värvide kui lavastuslike lahenduste puhul. Selline visiooni terviklikkus ja järjekindlus on isegi proffide puhul üsna harv nähtus.

Kivi, palk ja roog

Pikk rookatusega maja, mis on kaarjalt ümbritsetud laudterrassiga, näib värskelt korrastatud. Endise talli seinad on umbes silmade kõrguseni laotud suurtest tahutud maakividest. Ukseavasid servavad suured heledad saare dolomiidist plokid. Hoone endist ametit meenutavad nii väljas kui ka sees seinast välja ulatuvad sepistatud rõngad.

Kivilao lõppedes kerkib edasi palkidest sein ning selle sees on kitsukesed aknad. Suurem valgusehulk pääseb sisse klaasitud uste kaudu, neid on vanal tallil mitu.

Katusesse pole hakatud aknaid lõhkuma, väikestest akendest sisse pääsev valgus valgustab ka katusealust tänu õhuruumile, selle kohal on valgust võimendamas sile valgeks võõbatud laekalle.

Abiks on võetud ka karniisivalgus, mis kulgeb mööda kaldpinna ja laudadest vaheseinte vahelist piiri, markeerides õhuruumi piire ja rõhutades katusealuse ruumi dünaamikat. Vaid otsaseintes, katuseviilu kolmnurgas, on suuremad aknad.

Suur elutuba ei jagune latriteks

Esimesel korrusel on keskne puhketuba, ühes otsas kamin, teises köök, keskel tõuseb katusealusesse imposantne (pool)palkidest trepp. Tumedale kivilahmakatest põrandale toetub kaminaposti valgeks võõbatud pahklik kehand, kadudes üles õhuruumi. Nagu maja kaks valgeks lubjatud korstnat reedavad, on majas mitu tulekollet – neli kaminat, puu­pliit ja keris –, kuid mugavalt sõbralikku hingust hoiab majas pigem maakütte baasil põrandaküte. Nagu Andres väidab, on maja võimalik ära kütta ka ühe kaminaga, teised on pigem romantika pärast ja võimalike külmatippude ületamiseks.

Kamina taha on peitunud magamistuba, kus avaldub mitu kavalat kujundusnippi. Esiteks on voodi tõstetud kõrgele lavatsile – ikka selleks, et kohe hommikul saaks läbi kõrgel asuva akna välja vaadata. Teiseks võib seina sisse süvistatud TV liigendi otsas sealt kaugele välja tõmmata ja parajasse asendisse sättida. Voodi on samuti mugavasse vaatamisasendisse seatav. Kolmandaks: vanandatud männilaudisele kontrastiks on tuppa toodud märk, et tegemist on 21. sajandiga – üle terve otsaseina on akende alla jooksma pandud laialt kaarduva allservaga lauast läikivoranžiks värvitud simss. See isepäine oranž on kapriis, mis on ufona maandunud kujundusse, kus põimuvad kokku üdini maalähedane ja selle vastand, praktiline nüüdisaegsus.

Trepp vana kai palkidest

Esimene korrus on mõtteliselt pikuti pooleks jagatud, ühes pooles avaneb & otil de;huruum, kuhu tõuseb efektne trepp. Lae madalam osa, mida liigendavad poolest saadik pinnast välja ulatuvad vanad talad, on värvitud mustaks. (“Must lagi on meie toal…” tsiteerib külaline, ja majaperemees noogutab nõusolevalt: “Just täpselt!”)

Trepp on majja asetatud põigiti, mistõttu ei saa see terve tõusu ulatuses olla ühesuunaline.

Lahendus on huvitav: esialgu tuleb tõusta paar astet piki seina – läheneda lubatakse lahkelt lausa mõlemalt poolt – ning siis tuleb teha paus, sest trepimadet ei saa ületada seda imeks panemata.

Sinna on kujundatud justkui vana palkidest kaev, pealispind klaasist ja peegel põhjas . Süvendis on ka valgustus, mis hämaral ajal võib üpris teatraal­se mulje tekitada (eriti neile, kes mäletavad sarja “LOST” õõvastavat valgusšahti).

Tegelikkuses tuleb aga astuda julgelt veepeeglile, et edasi mööda palkastmeid üles pöörduda.

Kaevuga võistlev pilgupüüdja on käsipuu. Selle olla tagunud seppade tandem, olles saanud inspiratsiooni ohjadest. Tulemus on üllatavalt juugendlik ja edevapoolne, kuid ohjade-paralleel seob selle siiski orgaaniliselt talliga. Kuidas need looklevad “ohjalindid” on kokku pandud, seda võib mõistatama jäädagi.

Trepp ise on tehtud lapikuks saetud palkidest, mis on aastakümneid vana kai tugipostidena vees ligunenud. Minevik on neid karastanud, nii et ilmselt peavad nad trepiks olemise valule kaua vastu.

Teisel korrusel on mõlemas otsas külalistuba, mõlemal oma kamin, voodi, aken ja iseloom. Sahtlitega kummuteid jookseb seinte veeres “vaaludena”, tehtud vanakspeitsitud männilauast nagu muudki laudised majas. “Sinises” toas on kujunduskompvekiks rehadest riidevarnad, “punases” efektne voodipeatsitagune kraklee-pind.

Vahekäigust pääseb duširuumi. Selle ust avades hakkab paistma valkjas värvigamma, mille tagasihoidlikkus on aga vägagi petlik – sisse astudes peate taas hämmastusest ohkama: mattklaasist valamulauda toetavad koorimata kasepalgid. Vastasseinas on katusekalde all leitud võimalus luua mõnus ümarate pindadega duši-iste, kogu ümbrus kenasti vooderdatud “lutsukividest” plaatidega. Pange tähele seinte ümaraid nurki – pesuveel on raske valida, kuhu jääda pahandust tegema!

Alla tagasi minnes võib uudistada kööginurka, kus puupliidi kõrvale jäänud minimaal­sele pinnale suudeti köögifirma jahmatuseks mahutada kõik vajalik. Säilitati isegi rustikaal­ne stiil – ülemine kapirida toetub paksule talale, mis edasi avariiuliks pöördub. Nõutavate mõõtmetega külmkappi oli võimatu leida (ei tahetud akent kinni katta), lõpuks tekkis aga mitmeti rahuldav võimalus ühendada see kohvimasina ja soojasahtliga. Väike köögipoolne vaheseinajupp lahendas asja üpris orgaaniliselt. Tulemuse järgi ei võiks sugugi arvata, et sellega nii paju tüli oli.

Kavalused, lavastused ja patentsaun

Aga köögi kõrvalt, laudadest ukse vahelt avaneb hoopis uskumatu vaade. Justkui suubuks uks õue, aga ei, ukse taga on hoopis WC. Siinkohal peab soovitama pilti vaadata, sõnad näivad liigsed.

Piki väikest vahekäiku pääseb heledasse saunaplokki. Siingi ootab mitu üllatust, esmalt avardab kesk ruumi muljet suure peegliga valamunurk, kõik mõõtmed minimaal­sed. Selle peale annab kujundajal tulla, et majanduskappide-rivi sellise lahendusega lõpetada!

Heledate lutsukividega kaetud seinte kohal laes avaldub taas “kapriis”. Markeerides siinkohal maja teist otsa, jookseb põiki üle lae oranžipinnaline plaat. Sellesse on süvistatud (ja selle taha peidetud) valgustid ja kõlarid, sauna-otsas on selle külge liibunud koguni dušitaldrik.

Selle kõrvalt pääseb sauna, Andrese lemmikpaika. Seal jutustab ta, et ei armasta sajakraadist kiirküpsetamist ega ka tilkuvat aurutamist pimeduses, vaid parajat higistamist sõprade seltsis, taustaks meeleolule vastav muusika. Nüüd on ta kujundanud saunatüübi, mis vastab täielikult tema vajadustele – ja nimetanud selle Eesti saunaks.

Leiliruumist ei vaata vastu tavap&aum l;rane lava, vaid hoopis laud ja toolid, mis paiknevad astmejagu maapinnast kõrgemal lavatsil. Seina ääres seisev kaldus kiviplaat osutub keriseks, mis on köetav nii puude kui ka elektriga ning mida kroonib ennenägematu leiliviskamise-süsteem. Tuleb korraks kergitada laua keskel asuvat puust litrit ja vesi sahiseb kerise plaadile…

Kas tuulevarjuküljes või kuurikatusel?

Läbi klaasuste pääseb terrassile, mis sauna ees istumisplatsiks laieneb, tuulevarjuks laudadest varjesein. Lauaks hiiglaslik kivi – endine talu lävepakk –, pinkideks toekad poolitatud palgid. Terrass ümbritseb aupaklikult kõrget kodukaske ja jõuab otsapidi välja kaevuni. Ka selle palkidest raketele on istutatud rookatus ja see annab kaevule laiaservalise kübaraga daami ilme…

Taamal paistab veskikivist laud (pöörlev, muide!) ja paar valget, veidi saksikuma olemisega pargipinki, mis on end puudegrupi varju sättinud.

Õuemuru mööda jalutades satume kadakate vahel kõrvalehitisteni, mille lahendus lööb jälle jalust, sest need näevad välja nagu puuriidad – kasehalgudest ja katusega. Üsna hea koht, kuhu igal aastal halud kuivama laduda! Neist suurem on ka arhitektuurselt põnev – halgude vahelt kerkib maast laeni klaasitud ava, mis edasi joostes lõikub katusesse, pakkudes võimalust pilvi vaadelda.

See ülimodernistlik lahendus loob põneva kontrasti arhetüüpse puuriidaga. Midagi sellist ei oskaks seal vanade kadakate vahel tõepoolest oodata.

Mere poole kõmpides jõuame paadikuurini, mis kannab terrassi. Seda peab Andres parimaks paigaks, kust ilusa ilmaga merevaadet nautida. Meie kliimas pole aga seda võimalust ülearu sageli. Hea, et tall ise on omal ajal rajatud nõnda, et see iga ilmaga tuulevarju pakub. Kuivõrd uus terrass on rajatud ümber terve maja, tuleb seltskonnale vaid tuulealune külg valida.

Taamal paistvate vundamendijäänuste kohta avalikustab majaperemees, et sinna, lagunenud elumaja asemele on alles õige häärber tulemas, tallis on ju vaid saun ja puhketoad. Vaat siis, paistab, et talliehitus pole peremeest sugugi lõplikult ära kurnanud! Ja see on tõepoolest imetlust väärt.

MK

7 Olulist

• Laiad kiviaiad viivad tallini, mis on silmade kõrguseni maakivist.
  
  
• Ümber maja lookleb laudadest terrass.Terrass on ka paadikuuri katusel.
  
  
• Majas pole külma karta – seal on maaküte, lisaks neli kaminat, puupliit ja keris.
  
  
• Katusealusesse viival toekal palktrepil on elutoa kujunduses tähtis roll.
  
  
• Päevavalgus pääseb majja lisaks kitsukestele akendele ka klaasuste kaudu.
  
  
• Tall esitleb patendiväärilist sauna – nn Eesti sauna.
  
  
• Teatraalse tualettruumi peale võiks samuti patendi võtta.