Pavel tegi isale ülikooli linnakus ringkäigu ja Mihhail sõitis edasi Washington D.C-sse ärikohtumisele. Kuu hiljem helises telefon (Pavel mäletab hästi, et see oli laupäeva hommik) ja toru otsas oli ema, kes ütles, et isa on arreteeritud.

Kaasaegse Venemaa Instituut, mille president Pavel Hodorkovski on ja kus ma temaga kokku saan, asub Manhattani rõivapoodide piirkonnas. Maja uksest sisenedes põikan kõrvale kõnniteele lükatud suurest stangest, millel ripuvad New Yorgi sügisese päikese käes sillerdavad tumepruunid kasukad. “Hea hinnaga heas asukohas,” selgitab Pavel praktilisi kaalutlusi kontori valikul.

Think tank’i kontor, mille Pavel asutas kolm aastat tagasi, on tavaline askeetlik tööruum – valged seinad, musta värvi kontorimööbel, nurgas kohviaparaat, tualett vasakut kätt koridori lõpus. Arvutite taga klõbistavad süvenenud nägudega kaks neidu ja noormees, kes on ilmselgelt harjunud sellega, et nende kontorinurgas Hodorkovski-teemalisi intervjuusid tehakse.

Pavel on nagu isa suust kukkunud. Tumedate silmade välkudes surub ta sõbralikult naeratades mu kätt ning tema soravat käežestidega ilmestatud juttu suudavad katkestada ainult mõned külmetusköhatused.

Oktoober on väga kiire kuu, sest Mihhail Hodorkovski arreteerimise kümnenda aastapäeva puhul korraldatakse üritusi üle maailma. Lisaks neljapäeval, 3. oktoobril avatavale näitusele Tallinna Portreegaleriis jõuab Misha Friedmani korruptsioonikriitiline fotonäitus festivali “Media Udar” raames esimest korda ka Venemaale. Sinna juurde veel uue näituse avamine Washington D.C-s, heategevuskontsert Berliinis ja Mihhail Hodorkovski raamatute avalikud lugemised.

Isa arreteerimist ja vangistamist kirjeldades lööb Pavel silmad maha ja otsib sõnu, millest ennist puudust ei tulnud. Kuigi ta on viimase kümne aasta jooksul sellest rääkinud lugematu arv kordi, on näha, et see pole tema jaoks lihtne.

Kui te viimast korda koos olite, kas teadsid, et kui isa naaseb Venemaale, siis ta vahistatakse?

Teadsin, et see võimalus on olemas, sest ta ise ütles seda mulle.