Aga 5. juunil esilinastus Thbilisis Soome päritolu Hollywoodi filmilavastaja Renny Harlini „Viis augustipäeva" (kasutusel ka variant „Viis päeva sõda"), kus just seesugune tegelane oma asja ajas.

Või kuidas uskuda kaadreid, kus hullunud grusiin ajab osseedi lapsi tankiga mööda külatänavaid taga, et neid siis ekstaatilise möirge saatel automaadivalanguga maha lasta. Sellist lugu pajatavat filmi näidati Vene suurimas telekanalis juba kaks aastat tagasi.

Oleme ausad, mõlemad filmid on möga. Kergem oleks vaatamine siinkohal lõpetada. Ent uudishimu ei lase. Sõjast on kolm aastat möödas, aga propagandarindel jätkuvad lahingud täie hooga. Kelle sõnum jõuab kaugemale maailma üldsuse ajju, kelle seisukoht sõja alguse kohta jääb peale? Selles on küsimus.

Miks tehti

Niisiis on Vene-Gruusia konflikti kohta kaks mängufilmi. Venelastel valmis juba 2009. aastal „Olimpius Inferno" (Олимпиус Инферно). Režissöör Igor Vološin on öelnud, et tahab oma filmiga rääkida tõtt selle sõja kohta . „Viie augustipäeva" lavastanud Harlin on öelnud, et teeb ennekõike sõjavastast filmi. Sissejuhtavad kaadrid toovadki vaataja ette kuulsa tsitaadi: „Sõja esimene kannataja on tõde"

Eelarve ja rahastajad

Hollywoodi filmiversiooni maksumuseks on mainitud 30-35 miljonit dollarit, millest suure osa kattis üks gruusia kullakaevanduste omanik. "Olympius Inferno" eelarvest pole avalikult räägitud, kuid isegi vene arvustajate seas on osutatud, et see sündis tõenäoliselt Kremli rahastusel. Silma järgi hinnates on selle eelarve siiski väiksem.

Lavastajad

Harlin on Hollywoodis tunnustatud märulilavastaja, kelle käe all on valminud näiteks suurejoonelised „Die Hard 2" ja „Cliffhanger". Vološin oli Vene filmitööstuses suhteliselt tundmatu, pigem väikese inimese siseprobleemide kallal nokitsevate nn autorifilmide mees. Sestap leidus Venemaalgi kriitikuid, kes Olympius Infernot lubamatult võimutruuks ja massile orienteerituks pidasid. Üldiselt seda muidugi kiideti.

Staarid

„Viie augustipäeva" osatäitjate hulgast maksab mainida ehk Andy Garciat, kes mängib Gruusia presidenti Mihheil Saakašvilit (ning on üsna hästi tabanud nii presidendi miimikat, kõnemaneeri kui ka aktsenti). Parimatel aegadel the Doorsi liidrit Jim Morrissoni kehastanud Hollywoodi staar Val Kilmer ning noorema põlve Inglise tähed Rupert Friend ja Richard Coyle mängivad küünikuist sõjaväljareportereid. Filmi kõige jäledamat tegelaspaari kehastavad Soomes hästi tuntud Mikko Nousiainen, kes mänginud ka Eesti „Taarkas" ning horvaat Rade Šerbedžija, keda lääne filmides tihtipeale halbade venelaste rollis kasutakse.

„Olympius Inferno" peaosades on kaks lokaalsema tuntusega näitlejat - venelanna Polina Filonenko mängib noort ajakirjanikku ning Moskvas kasvanud, kuid 11. eluaastast Iisraelis elanud Henri David täidab USAst Lõuna-Osseetiasse putukaid uurima tulnud, kuid ootamatult sõjakeerisesesse sattunud entomoloogi rolli. Peamise paha ehk külmaverelisest tapjast Gruusia vastuluurepealiku rollis on osseedi rahvusest vene näitleja Vadim Tsallati.   

Sisu

osas valitseb hämmastav sarnasus. „Olympius Infernos" saabub noor ameerika teadlane, kes lapsepõlve veetnud Moskvas, Lõuna-Osseetiasse haruldast liblikat filmima. Teda saadab lapsepõlvesõbrast tütarlaps - ajakirjanik ja fotograaf. Peen aparatuur jäädvustabki haruldase isendi lendu, kuid peale selle jääb kaadrisse ja salvestub arvuti kõvakettale ka Gruusia vägede liikumine Lõuna-Oseetiasse. Üsna pea näevad peategelaste noored silmad, kuis verejanulised gruusia soldatid rahumeelsete osseetidega arveid õiendavad. Aga maailma meedia räägib, et sõda alustas hoopis Venemaa. Maailm vajab tõde, mis on salvestud infokandjale noorukite põues. Nende teekond kulgeb läbi sõjategevusest vaevatud Lõuna-Osseetia, kannul grusiinidest sõjaväelased, kes tahavad paljastava info enda valdusse saada ja hävitada. Verd ja plahvatusi on ohtralt, ülekohut kohtab kõikjal. Lõpuks noored pääsevad tänu Vene rahuvalve üksuste sekkumisele, kuigi tütarlaps saab tagaajamise käigus raskelt haavata.  Noormees üritab paljastava info ameerika televaatajate ette tuua, kuid teda naeruvääristatakse otse-eetris. Läänemaailma ei huvita tõde, ent noorte vahel tärkab armastus.

„Viie augustipäeva" põhitegijaiks on paljudes pingekolletes käinud staažikad rindereporterid, kellest üks sai kunagi Iraagis päästetud tänu koalitsioonivägedesse kuulunud Gruusia üksusele. Žurnalistid sattuvad saatuse tahtel Lõuna-Oseetias gruniinide pulma, kui ühtäkki tabab pidustusi osseedi separatistide julm õhurünnak. Verd on palju, laipu samuti. Profid ajakirjanikud ei maga, kogu julmus võetakse linti. Ka teises grusiinide külas on reporterid-kaameramehed tunnistajaks, kuis vene keelt kõnelevad hambuni relvastatud sõjardid, kelle juhiks soomepärase aktsendiga jõhkard, rüüstavad ja tapavad. Aga Venemaa liidrid räägivad Gruusia ülekohtusest agressioonist Lõuna-Osseetia vastu. Maailm vajab tõde! Infokandja, millel kogu koledus salvestatud, tuleb edastada maailma meediale. Reporterite teekond jätkub Gori linnas läbi häda ja viletsuse, vere ja surma. Paralleelselt jälgib kaamera Gruusia presidendi lossis toimuvat. Saakašvili on raskes olukorras, maailma liidrid viivitavad abiga.

Ajakirjanikud pääsevad tänu Gruusia sõjaväelastele. Vene sõjamasin peatub tänu suurriikide sekkumisele. Väike Gruusia suutis säilitada oma iseseisvuse, ütleb Saakašvili parlamendihoone ees oma rahvale. Rahvas lehvitab vastu Gruusia, USA ja millegi pärast ohtralt ka Ukraina lippe. Eesti trikoloor ilmub vahel samuti kaadrisse.

Põhiline sõnum

on filmides täpselt vastupidine. „Olympius Inferno" ütleb, et sõda alustasid grusiinid, kusagil on kallutatud jõud, maailma ajakirjandus valetas ja valetab sõja kohta meelega. 

„Viis sõjapäeva" ütleb, et sõda alustasid osseedid, keda toetasid Vene üksused. Saakašvilil ei jäänud muud üle, kui omad väed Lõuna-Osseetias elavatele grusiinidele appi saata. Vaid tänu sõjaajakirjanike ennastsalgavale tegutsemisele teab maailm sellest konfliktist täit tõde.

Kokkuvõtteks

Vaadata järjest kaht samateemalist, mitte just liiga heatasemelist filmi, mil mõlemal ilmselged propaganda tunnused, on paras katsumus. Parim film, mis Vene-Gruusia konfliktist seni nähtud, on hoopis Andrei Nekrassovi „Vene õppetunnid", kuigi seegi toetab pigem Gruusia vaadet konfliktile. Ent see on vähemasti hariv ja intelligentne vaade.

Olympus Inferno trailer
5 Days Of War UK Trailer