Hokis on ainult üks stiil - Kanada stiil
Pärast eurooplaste massilist suundumist Põhja-Ameerika jäähoki profiliigasse NHL mängivad maailma tugevaimad koondised üha enam Põhja-Ameerika, s.t Kanada stiilis hokit. Ja see, nagu aeg on näidanud, on üha süvenev haigus.
Nähes, kuidas andekad noored venelased kannatliku kombineerimise asemel jäärapäiselt üksiküritustele panustavad, pani vägisi mõtlema tiimile, mille mänguvormil seisis kiri CCCP. Mitte igatsusest nõukaaja järele, vaid soovist näha ladusat kombinatsioonirikast filigraanselt üksteisega kokku mängivat meeskonda.
Selge, et propagandamasina ette rakendatud Nõukogude hoki pole tänapäeval võimalik. Enam pole poolsõjavälise korraga inkubaatorit nimega AKSK, kus riigi parimad mängumehed päevast päeva vaid hokiga tegelesid ning kokkumängu klapitasid. Muide, veel eelmise MMi eel üritasid venelased vana süsteemi mingil määral reanimeerida. Koondise peatreeneriks võeti Nõukogude hoki peaideoloog polkovniku auastmes Viktor Tihhonov.
Tulemus oli krahh. Ajad ega mängijad polnud enam need. Neid mehi polnud võimalik üles rivistada ja pagunitega mõjutada. Paljud saatsid Tihhonovi üldse pikalt ega tulnudki koondisse.
Asi on maitses
Kahtlemata olid möödunud pühapäeval tiitlivõidu saanud tšehhid, fenomenaalne Jaromir Jagr & Co selle MMi parim meeskond. Olid parimad, sest selles tiimis olid kõige kogenumad mängumehed, kes suutsid otsustavatel hetkedel oma vastased ära suruda. Ent kui rääkida stiilist, siis ei erinenud see sugugi sellest, mida viljeles nende finaalivastane Kanada ja tegelikult ka kõik teised.
Järjekindlalt otsiti pika läbisööduga ette spurtinud ründajat, et see siis väravavahiga üks-ühe vastu olukorra lahendaks. Tuima järjekindlusega peksti esimesel võimalusel pikalt mõtlemata väravale peale. Kui sellest löögist litter teed “puurivõrku” ei leidnud, otsiti võimalust väravaesises rüsinas.
Või kui rääkida Rootsist, siis on seegi varem nii sümpaatne taktikaliselt nõtke tiim andnud eelise ameerikalikule power-play'le.
Ja soomlased, kelle jonn, sisu ja omanäoline mängupilt pani paljud eestlased neile pöialt hoidma - ka nemad on viimase MMi järgi otsustades pööranud näoga Põhja-Ameerika poole.
Veel kümme aastat tagasi, kui soomlased maailmameistreiks tulid, nähti põhjanaabrites vana hea Nõukogude hoki parimate omaduste edasikandjat. Polnud ka ime. Pärast NSV Liidu lagunemist läksid paljud Venemaa parimad treenerid eesotsas Vladimir Jurzinoviga Soome tööle.
Jah, Soomest võinuks saada midagi erilist, aga nad valisid Coca-Cola, s.t NHLi stiili. Banaalse ja lihtsakoelise, ent populaarse.
See kõik muidugi ei tähenda, et tänavune MM üleüldse emotsioone ei pakkunud. Pakkus küll. Lätlastel, meie naabritel, kellele siinmail siiralt pöialt hoiti, jäi esikaheksasse pääsemisest vähe puudu. Soomlaste ja venelaste dramaatiline heitlus, mille sommid lõpuks kaotasid, pani nõrgema närviga fänni asju loopima. Ja see, kuidas Tšehhi vanameistrid Kanada uljaspeade kamba finaalis põlvili surusid, väärib küünlaid. Ent nagu ütleb ühe Eesti õllepruuli reklaamlause – asi on maitses.
Jalgpallis on sama probleem
Oma näo kadumine pole ainult hokitiimide probleem. Sama mure on ju ka jalgpalliga, kus pärast nn Bosmani seadust mängijad mööda Euroopa klubisid vabalt ringi “rallivad”, ning selline mõiste nagu Itaalia või Inglise või Prantsuse klubi enam suurt sisulist tähendust ei oma. Võtame või tänavuse Meistrite liiga finaali FC Liverpool - AC Milan. On see klassiklaine vastasseis, kus ühel pool on tüüpiline lihtsakoelist, ent võitluslikku mängu arendav Briti meeskond ja vastas tugevast kaitsest lähtuv taktikaliselt küps Itaalia mansa? Ega vist. Liverpool ja Milan on tänasel päeval igas mõttes täiesti sarnased meeskonnad. On see halb või hea, on jällegi igaühe maitseküsimus.
Õnneks on jalgpallis rahvuskoondiste tasemel meeskonnad stiiliti veel eristatavad – on olemas lõbus Lõuna-Ameerika ja Lõuna-Euroopa stiil, distsipliinile allutatud Saksa stiil, mida viimasel EMil esitas parimal moel hoopis Saksa treeneri juhitud Kreeka koondis. Me ju teame, mis on Ida-Euroopa stiil, mida harrastakse Balkanil ja Venemaal, ning Briti stiil, mida mõningaste variatsioonidega viljelevad ka skandinaavlased. Ent kui läheb nii, nagu on klubide tasemel läinud, pole seda mängumaneeride pillerkaart ka jalgpallis enam kauaks.
Korvpallgi seisab kõikide märkide järgi otsustades raske valiku ees. Pole veel teada, kas Euroopa korvpall joondub Põhja-Ameerika järgi, kus primaarne on publikule pakutav šõu – kõrged hüpped, efektsed pealtpanekud, osavad triblingud. Või jääb Euroopa ikkagi truuks kombinatsiooni ilule, pigem meeskonnamängule panustavale stiilile? Veel pole Põhja-Ameerika korvpalli profiliigas NBA nii palju eurooplasi, kui on jäähokis. Ja Ateena olümpial võitis Argentiina, kes mängis klassikalises Euroopa stiilis, mitte USA.
