HOMSES EKSPRESSIS: Eesti filmi kümme tähtsamat looma
Eesti filme loomasõbra pilguga vaadates järeldub, et kõige rohkem nalja saab meie linateostes koerte ja koerakutsikatega, tundeid kruvivad üles lehmad ja hobused, märulit pakuvad härjad ning neid on ühtlasi ka põnev vaadata. Ka koerad mahuvad põnevuse pingeritta. Suhteliselt igavad on kassid, sead, kitsed, lambad, mesilased ja ahvid.
Issanda loomaaed on kirju ja kirju saab ka esikümnest välja jäänud rida Eesti filmielukatest. ”Karu süda” on iseenesest oi kui primitiivse süžeega film: kütt Niika (Rain Simmul) satub Põhja-Siberisse, kus kõik kohalikud naised talle kaela langevad, nii et ta võiks paikkonna nendest sama puhtaks roobitseda nagu metsa mustikatest. Naiste ritta satub aga ka emakaru Valgelauk (Malõš) ning tema tööd ja tegemised on filmi usutavaim osa. Lõpuks laseb Niika Valgelaugu maha, jättes endast kokkuvõttes täiesti totra mulje.
Samuti mitte looma enda, vaid filmi süül ei kõlba pingeritta hüljes – märgilise tähtsusega olend ”Karges meres”. Filmi ainsaks eesmärgiks on näidata, et hülgeküttide saare naistel on väga raske ja vilets elu ning meestel samuti väga raske ja vilets elu. See ei huvita kahjuks kedagi.
Meie salapäraseim filmiloom on sitikas ”Viimses reliikvias”. Jumala poolt ülestähendatud loomade seas teda pole, mistõttu ta on ilmselt saatanast.
Õnnetuseloomana esineb ”Kevades” vähk. Tootsi ilmselt alusetu väide ”Üks oli suur kui labakinnas ja õgis teisi” põhjustab Teele ja Arno kukkumise läbi nõrga jõejää ning Arno raske haiguse. ”Tagahoovis” pistab vaene väike poiss sitika suhu ja mängib, et sööb vähki, sest ta on rikkaid inimesi näinud nii tegemas. Aga ka see väike rõõm kistakse tal käest ära ning visatakse üle aia.
Mootorrattaga on tore kihutada nii läbi kanala (”Vallatud kurvid”) kui hanekarja (”Tuulevaikus”). Erutatud kana kloksumine aitab Saamul (Hugo Laur) paljastada ohtliku bandiidi Kurvese (Lembit Rajala; ”Valgus Koordis”). Sama tähtis lind on part ”Agent Sinikaelas”. Tema hääle imiteerimine kindlustab minategelasele (Mait Malmsten) haavlilaengu pähe. Vetevalla asukatest teeb sõna otseses mõttes kõrgeima lennu angerjas, jõudes Timmu (Lauri Nebel) käe läbi lakka ja kohutades seal Kohviveskit (”Siin me oleme!”).
Kuidagi ei tahaks seda kirjut rida lõpetada sellise olevusega nagu Vene ohvitser – mis sest, et erus. Kuid midagi pole teha: ”Tagahoovis” karjatab Maria (Evi Rauer) Belskile (Eino Baskin): ”Kas te üldse olete inimene? Te olete loom!”. Ja pole põhjust talle vastu vaielda.
