Seda „komplekti” võinuks vabalt täiendada ka eestlanna, Praxise Akadeemia juht Kristina Mänd. Kui vaid 21 lapse isa Zuma oleks kaks aastat tagasi natukenegi initsiatiivi üles näidanud.

2010. aasta jaanuaris luges Kristina Mänd Lõuna-Aafrika ajalehest, et president hakkab kolmandat naist võtma. Uudise peale lahvatasid arutelud, kas mitme naise pidamine on õige ja ning miks peaks riik kandma kõigi Zuma naiste ülalpidamiskulud? Zuma muutus mitme naise tõttu naerualuseks, temast ilmusid ajakirjanduses karikatuurid ja koomiksid. Ei irvitatud ainult Zuma, vaid ka tema naiste ja väljaspool abielu sündinud laste üle. Suulud püüdsid end kaitsta jutuga, et „see on traditsioon”, kuid ülejäänud inimesi see ei veennud. Kristina otsustas sekkuda.

Mänd oli selleks ajaks Lõuna-Aafrika Vabariigis elanud ja töötanud rahvusvahelises kodanikuühenduste liidus CIVICUS ühe juhtivtegelasena neli aastat. Ta oli hästi kursis Lõuna-Aafrika poliitikaga ning 2009. aasta mais presidendiks saanud Zuma eluga. Kristina, hariduselt inglise filoloog ning New Yorgi Ülikooli magistrikraadiga avaliku ja mittetulundussektori juhtimise spetsialist, istus arvuti taha ja saatis elektronkirja presidendi aadressil president@po.gov.za.

Eestlanna andis kirja alguses kohe teada, et välismaalasena jälgib ta huviga kohalikku poliitilist elu. Ta arutas pisut mitme naise pidamise üle ja siis, ootamatult, pakkus Kristina välja veel ühe sobiva Zuma abikaasa kandidaadi — iseenda.

„Vanuse poolest sobiv, ja kaalu poolest ka,” kirjutas Kristina. Kaalu rõhutas Kristina meelega, sest Lõuna-Aafrikas kehtib ilustandardi kohta väljend traditional built ehk naine peab olema tugev. Ta teadis, et presidendile meeldivad mitte enam esimeses nooruses „mõnusalt suured kopsakad tädid.”

Mis edasi sai ja kas president ka Kristinale vastas, loe värskest Ekspressist.