HOMSES EKSPRESSIS: Surmale määratud väikese Pöial-Liisi viimane heategu
Terve Eesti on täis plakateid väikesest Pöial-Liisist, kes kutsub toetama Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefondi kampaaniat "Unistuste puhkus". Selle rahaga rajatakse sügava ja raske puudega laste hoiukodusid.
Üheksa-aastane Pöial-Liisi on ise raske puudega ning tema päris nimi on Eliise Krjukov. Eliise on justkui läbikumavast valgest portselanist. Habras ja õrn nagu nukk. Kilkab, kui kuuleb oma nime. Läheb heameelest pööraseks, kui Traffic laulab lugu "Für Elise".
Kaheksa kilo kaaluv Eliise ei räägi, ei hoia pead, ainult lamab. Eliise on üheksa aastane, sügava ajukahjustusega laps. Paberite järgi teise klassi õpilane. Kui lastearst kirjutas Eliisele kooliküpsustõendi, neelas ema alandusepisaraid. Mida Eliise on võimeline õppima? Aga vahet pole, seaduse järgi peavad seitsmeaastased kooli minema.
See polnud esimene kord, kui riigil Eliiset nähes juhe kokku jooksis.
Kui Eliise hakkas kolmeseks saama, pidi Margit tööle minema. Kuhu panna sel ajal laps? Eliise vanemad kuulsid ametnikelt, et neil on ainult üks variant – lapsest loobuda. Siis saab Eliisest "riigi laps" ja kõige eest juba hoolitseb riik ise.
Eliise ema ja isa, kaks noort ja kunagi üksteist tugevalt armastanud inimest, olid sattunud halva lõpuga muinasjuttu. Saata nende Pöial-Liisi lastekodusse? Midagi muud riigil – keda esindas sel hetkel üks nukker ametnik – pakkuda polnud. Sellega oli riik näidanud südametu suhtumise kõrgeimat määra.
Riik saigi Pöial-Liisi endale 2007. aasta oktoobris. Väike tüdruk sai koha Tallinna Lastekodu Imikute ja Puuetega lastekeskuses.
Kui seni oli Pöial-Liisi harjunud magama ema soojas kaisus, siis nüüd oli kõik võõras ja kale. Eliise pandi "surijate rühma". See oli riigi plaan - laps vaikselt eutaneerida. Aga Margit seda ei teadnud.
Pikemalt homsest Ekspressist
