Tänases Malmös valitseb intensiivne ärevus, mis on haaranud inimesed ja nende mõtted. Uus rütm, uus hingamine hävitas iganenud harjumused ja sünnitas uue suhtumise. See on nii harukordne maal, kus muidu valitses erutusdefitsiit. Rootsi riigis oli arhitektuurne seismograaf absoluutselt vaiki hoolimata uuest maailmakorrast, uutest tehnoloogiatest, energia- ja moraalikriisidest.

Kuni 1994 tõusis Malmö linnapeaks Ilmar Reepalu — päritolult eestlane, elukutselt arhitekt, väljaõppelt Rootsi sõjaväe ründesukelduja.

“Jaa, He-man, kes paljakäsi tapab, seda meile sisendati,” naerab Reepalu ise oma militaarkvalifikatsiooni üle. USA Navy Seal-ile vastav ekstreemseim ja eksklusiivseim väljaõpe oli nii aukartustäratav, et kolleegid tutvustasid teda: Ilmar Reepalu, ründesukelduja. Ja arhitekt ja linnapea. Just selles järjekorras. Ta ise ei maini seda kunagi.

Aastal 2010 valis disainiajakiri Rum ta Rootsi mõjuvõimsaimaks meheks, kes “muutis halli tööstuslinna efektseks arhitektuurimekaks”. Depressiivsest Malmöst sai Dubai ambitsioonide ja Shanghai mentaliteediga uus Berliin — dünaamiline, innovatiivne metropol. Mõtle-ise-välja-linn, kõik-on-võimalik-linn, tee-ära-linn. Inimesed tulvasid Malmösse nii Stockholmist kui ka Kopenhaagenist. Klassikaline ülikoolilinn Lund, mis asub otse Malmö külje all, kaotas oma igipõlise “Tartu vaimu” staatuse. Tekkis mõiste “Reepalu efekt”.

Fenomeni lahkamiseks sõidan Malmösse, kus linnapea Reepalu mind kibekiirest ajast hoolimata vastu võtab. Ajalehtede põhjal võiksin arvata, et ma ei saabu sugugi uude Berliini, vaid uude Marseille’sse — klassikalisse sadamalinn noir’i, etniliselt killustatud urkasse, kus kriminaalsed jõugud, tulistamised, tapmised, lõhkekehad on igapäevased. “Relvad odavamad kui leib!” lajatab lehepealkiri raudteejaamas.

Ilmar Reepalu on lubanud mulle pühendada 30 minutit, aga sellest saab poolteist tundi. Linnapea räägib lahkel häälel ja väga kiiresti.

“Minu isa oli metsnik,” tabab mind ootamatult puhas eesti keel.

Loe pikka intervjuud värskest Ekspressist.