Tänavu said nad juba dividendidena 150 miljonit eurot, mullu 50 miljonit eurot, tunamullu 75 miljonit. Lisades erakorralised 400 miljonit, teeb see kokku 675 miljonit eurot. Tulumaks Eestile: 161,1 miljonit eurot. Kuid veelgi kobedamad on summad, mis on siit liikunud teisele poole merd mitte omanikutuluna, vaid igapäevase tegevuse käigus. Eesti Pank esitles seda viimases finantsstabiilsuse aruandes, mis ilmus kevadel, kuid jäi avalikkuses suurema tähelepanuta.Seal on eraldi peatükk nelja suurema panga (Swedbank, SEB, Nordea ja Danske Bank) suhetest emapankadega.

Kümmekond aastat tagasi käivitus Eestis laenubuum. Kuna siseriiklikest hoiustest ei jätkunud selle toitmiseks, suunasid meretagused emapangad siia väga suuri summasid. Neil oli tänu oma suurusele hõlpsam ja odavam globaalsetelt turgudelt raha hankida. Tipp saabus mais 2008, kui Eesti suurpangad võlgnesid peakontoritele kokku 7,7 miljardit eurot. Masu tekkides hakkasid emapangad siit raha välja tõmbama ja tegid seda üha kiirenevas tempos. Eesti ettevõtjad kiunusid, et pangad ei anna enam laenu, aga rootslased mõistsid, et tulekahju ei saa kustutada bensiiniga ja jätkasid raha väljaviimist.

Tänavu märtsiks oli eelpoolmainitud võlg kahenenud 2,2 miljardi euroni. Samal ajal toimus teinegi oluline muutus. Pärast eurole üleminekut andsid siinsed suuremad pangad peakontoritele üle likviidsuse juhtimise. Kui eelpool mainitud kaks rahavoogu (likviidusse juhtimine ja laenude finantseerimine) kokku liita (netopositsioon), siis selgub, et juunist 2008 kuni tänavu märtsini liikus meie suurpankadest mere taha (Rootsi, aga ka Taani, sest Danske Bank on Taani pank) keskmiselt kolm miljonit eurot päevas. 1,1 miljardit eurot aastas. Mistõttu mullu sügisesest ei ole siinsed suuremad pangad enam emapankadele võlgu, vaid vastupidi – nemad võlgnevad juba meile.

Loe täismahus artiklit 15. juuli Eesti Ekspressist