Ekspeditsioonid Siberi soomeugrilaste asustusaladele said alguse juba 1978. aastal. Erinevate kunstierialade üliõpilaste rühma juhiks oli tollane kunstiakadeemia õppejõud graafik Kaljo Põllu. Hiljem on asja eestvedajaks olnud tekstiilikunstnik Kadri Viires kunstiakadeemia rahvakunsti õppetoolist. Aegade jooksul on sel viisil Eesti Rahva Muuseumi kogud täienenud enam kui 5500 joonistusega rahvarõivastest, ehetest, majapidamisesemetest, arhitektuurist. Meie sugulasrahvaste elu ja tegemisi on jäädvustatud rohkesti foto- ja filmilindile.

2004. a suvisel Setumaa ekspeditsioonil olin ise kaasas muuseumitöötaja ja konsultandina, võiks isegi öelda, et tõlgina, sest murdekeelsed väljendid vajasid noorte jaoks lahtiseletamist. Ka olid setu memmed ise hulga avatumad, kui neid kõnetas keegi “umade’’ hulgast. Meie seltskond läks ekspeditsioonide ajalukku kui ülimalt feminiinne, sest tookordse ekspeditsioonigrupi põhiosa moodustasid kenad ja noorukesed kunstnikuneiud. Kahenädalase uurimisreisi esimene pool möödus Setumaa Eesti alale jäävates piirikülades ja Saatse muuseumis, järgneval nädalal külastati ka endise Petserimaa, nüüd juba Venemaa alla jäävaid setu külasid. Setud on seal ilmses vähemuses. On külasid, kus elavad vaid elatanud abielupaarid ja vanad lesknaised. Petserimaa külades liitusid meiega ka ekspeditsiooni teised liikmed: Õie Sarv ja Elo Liiv.

Setu naised

Teades, et olen Setumaalt pärit, küsis ülikooli ajal mu kursusevend Harry Liivrand, missugune mu vanaema välja näeb. Mul oli elus siis vaid emaema, teine vanaema suri, kui olin kolmene. Mäletan, et ta pakkus ise välja, et küllap on mu memm kange setu mutt, selline väike, ümmargune ja küpsetab pliine. Olin üllatunud ja vastasin, et jah, selline ta ongi. Minu vanaema suri kaheksa aasta eest küllalt kõrges vanuses. Sain lapselaps olla üle 40 aasta. Vähestele antakse sellist õnne. Setumaa külades käies ja vanu naisi kõnetades meenutasid nad mulle üha mu kadunud memme – selle ääretu lahkuse ja soojuse järgi, mis neist õhkus ja mida meie ekspeditsioonigrupi tüdrukud meenutavad siiani. Üks neist tunnistas mulle alles hiljuti, et leidis endale sealt uue vanaema, keda külastab sellelgi suvel. Vene viisaga loomulikult.

Siinkohal setu külalislahkuse näitena üks seik. Kohtusin tol suvel sealpool piiri talust tallu käies juhuslikult oma klassivennaga, keda nägin viimati põhikooli lõpuaktusel ehk 32 aastat tagasi. Tema ema oli väike kärmas naine, kes liginemas kaheksakümnele, kuid pidas veel kahte lehma, keda mõistagi ise lüpsis. Tema vanem poeg oli sõitnud end noorena surnuks mootorrattal, noorem, minu klassivend raskesti haige. Meie lahkumisel jooksis ta meile järele, kaenlas kilekott küpsistega, sest noortel inimestel võis ju kõht tühi olla. Olime meeldivalt üllatunud, aga samas oli ka kuidagi piinlik, sest õigupoolest olime ju meie need, kes oleks pidanud viima külakosti. Pool aastat hiljem kuulsin oma Võrus elavatelt klassiõdedelt, et Sass oli sügisel surnud ja paar kuud hiljem lahkunud ka ta ema. Selle vana lahke naise elutöö oli tehtud ja ta oli matnud oma mõlemad lapsed. Selleks, et surra kurvastusse, polegi selles eas palju aega vaja. Nüüd kestavad ema ja poeg edasi meie ekspeditsioonifotodel.

Eestimaale surema

Kohtasime mutikesi, kel lapsed Eestimaa poolel ja kes neid kangesti külla ootasid. Oli tunne, et tagasi Eestisse jõudes otsiks nende sugulased ise üles ja paluks neid väga kodukohta sõita. Meenutati ka rahalist tuge ja kingipakke Eesti riigi poolt, millised aktsioonid aga meie sealoleku ajaks olid külaelanike jaoks kujunenud ilusaks mälestuseks.

Paljud elatanud setud on sealtpoolt piiri ära tulnud. Suurem tulek oli 1990. aastate lõpul. Eesti riik aitas kaasa, makstes kolimisraha. Vedas nendel, kes tulid siis, kui korralikku pensioni maksti veel ka sealtpoolt kontrolljoont tulnutele. Kes tulid 2000. aastal ja pärast seda, võisid loota vaid nigelale rahvapensionile. Ei lugenud ka Eesti kodaniku sinine pass ja sünniaasta, mis näitas vaieldamatult aega, kui oli veel oma riik. Elama asuti Värska kanti, Võrru, Tartusse.

Õnnelikumatel olid lapsed siinpool ees, kehvemini läks neil, kel neid polnud või olid surnud. Kuhu maetakse kord need mehed-naised? Sealpool kontrolljoont on Setumaa surnuaedades hauakive, mil paar aastakümmet tagasi lastud hauakivisse lõigata nimi, mille kandja paisatud elama mujale. Tema tuhk võib kunagi sinna kivi alla jõuda, kuid kas on järeltulijatel aega ja raha käia haudu korrastamas? Viisahinnadki aina tõusevad. Minu isa elab nüüd siinpool, kuid oma aastatele vaatamata käib ikka korra aastas oma naise haual. Viisaga ja kuni tervist jätkub.

Käsitöö

Setu peres tegi peremees voodi, perenaine voodikatted. Kaunis käsitöö avaldub eelkõige setu naise rahvarõivastes. Puna-valgekirju kirjatud/korjatud mustriga särgid koos sukmani musta tooniga on uuem värvikooslus. Vanades setu rahvarõivastes must värv puudus hoopiski.

Kõik vajaminevad kangad kooti telgedel. Kaasavara kirstu pidi tüdruk valmis kuduma suure hulga kindaid. Neid pidi jätkuma ka suurele suguvõsale kinkimiseks, seega kooti kindaid ühtekokku 50-60 paari. Üks vana naine on meenutanud, et karjas käies olid tal alati vardad pihus. Kudus seni, kuni näpud hellaks muutusid. Et näpuotsad saaks paraneda, ei oodatud niisama, vaid võeti kätte heegelnõel ja asuti linikupitse valmistama. Heegeldati kuni sõrm verele kulus, selleks ajaks jõudsid näpud paraneda ja kudumine võis jätkuda.

Tänapäeval on setu värviline pits suur moehitt, kuid mitte igalühel pole oskust ega püsivust sellist ilu luua. Mitte alati pole kodus valmistatut eriliseks peetud. On teada, et sageli olid külatüdrukule uhkuseasjaks hoopis sitsiriidega kaetud särgivarruka randmevärvel – oli see ju tunnistuseks, et peres oli raha ka peenema poekraami ostmiseks.

Setu mehed valmistasid savikausse ja kannusid. Möödunud sajandi algul hakati valmistama ka glasuurpotte ja kausse, mida laatadel vahetati vilja vastu. Potisetud liikusid oma kraamiga ka külast külla, ilmutades müügimeestena piisavalt head kõneosavust. Muuseumikogus leidub setu savikausse, mis kogutud hoopis Viru- või Järvamaalt.

Ehted

Näituse pealkiri “Hõpõhõim” on minu pandud ja viitab rahvakillule, kellele on tunnuslik hõbeehete rohkus. Selle hõimurahvaga on hõbeehted kaasa käinud sünnist surmani. Setu ehete uurija, etnoloog Mare Piho on oma doktoritöös seda teemat põhjalikult käsitlenud. Setu hõbeehted (hõpõkraam) ja eriti suur sõlg oli see, ilma milleta polnud tüdrukul lootustki mehele saada. (Meenutagem siinkohal lauluema Taarka lugu suvisest etendusest).

Ehete rohkus tekitas liikumisel erilise helina, mistõttu läks meeste hulgas käibele väljend: setu naist varem kuuleb, kui teda näeb. Kõige enam oli hõbeehteid noorikutel ja naistel vanuses 18-45 aastat. Sünnitusealise naise ehtekomplekt võis kaaluda 5-6 kg. Tänapäeval võib kõikvõimalikel vabaõhuüritustel näha ka elatanud setu leelonaisi kandmas suurt sõlge. Tegelikkuses võis vanasti kanda taolist ehet vaid fertiilses eas naine ehk siis kuni 45. eluaastani. Tegemist on lihtsalt uue rahvarõivaste kandmise kultuuriga, sest kus siis mujal saab oma kauneid ehteid näidata kui mitte rahvale esinedes.

Uudistaja küsimusele, kas taolisi suuri iluasju pole ka raske kanda, vastanud üks setu memm, et uhkust kanda pole kunagi raske.

Hõpõhõim

Kes on see hõbehõim? Vaidlusi selle üle on käinud ja kestavad veelgi. Arvatavalt on nad soome-ugrilaste, tšuudide järeltulijad, kelle elusaatus on neid sajandeiks sidunud Pihkva vürstiriigiga. Olles keelelt küll eestlased, on neid paljuski mõjutanud vene õigeusu omaksvõtmine. Päriselt omaks ei võtnud nad seda kaua, säilitades oma paganlikke usurituaale. Sellest ka venelaste pilkenimetus “poluvertstsõ’’ ehk poolusklikud.

Vene mõju avaldub nende kombestikus (näiteks surnuaias haudadel söömine), ehitistes ja rahvarõivastes. Külakogukond säilis Setumaal kaua, alles Eesti omariikluse loomise ja maareformiga algas hingemaade kruntimine. Setud said ka perekonnanimed, mis sageli väga luulelised, eesnimed olid enamasti usust tulenevalt venepärased (Eesti vabariigi lõpul hakati panema ka eesti eesnimesid nagu Kalju, Vello, Peeter jne). Siinkohal mõned näited 1921. aastal Sokolova külas (nüüd Venemaal) siseministeeriumi asemiku Villem Ernitsa pandud perekonnanimedest: Rõivasepp, Keir, Kukkur, Pille, Hurm, Kivest, Luige, Assar, Seto.

Setude uurija Jelizaveta Richter on kunagi väitnud, et setud on rahvas, kes ei venestunud Tsaari-Venemaal ega eestistunud Eesti Vabariigis. Selle rahvakillu kokkukuuluvustunne on hoomatav ja nende eneseidentiteet samuti piisavalt tugev.

Setu rahvusest elanikke Vilo valla külades
(Petseri II (eesti) Keskkooli Kati ja Jüri Granova õpilastöö põhjal):

192019852004
Podgorja678-
Raakva4385
Makaruva4135-
Trõnne1232612
Sokolova75288
Gagarina224-
Mahnova432610
Kokku:41213535