POLE ÜLDSE RAHUL: advokaat Sven Sillar leiab, et advokatuuri aukohus on talle ülekohut teinud. Foto: Vallo Kruuser

Suur kohtuprotsess Hubert Hirve üle algab oktoobri lõpus, aga sel nädalal toimus eraldi kohtuistung seoses tema salajaste vanglakirjadega.

Lugu algas mullu suvel, kui keskkriminaalpolitsei otsis läbi Sven Sillari advokaadibüroo ja võttis ära 59 lehekülge Hirve kirjavahetust.

Kuritegeliku ühenduse juhtimises kahtlustatud Hirvele kehtis siis täielik suhtluskeeld. Abikaasale Üllele ja tütrele Tiinale adresseeritud kirjades jagas mees näpunäiteid muuhulgas oma äride juhtimiseks. Hirve osalusega ettevõtetele kuulus vara vähemalt 30 miljoni euro väärtuses.

Sillarile tuli läbiotsimine nagu välk selgest taevast. Advokatuur eesotsas oma esimehe Hannes Vallikiviga võttis sõna Sillari kaitseks, nimetades toimunut kaitsja ja kliendi vahelise suhtluse ebaseaduslikuks rikkumiseks.

Advokaat Erki Kergandberg aga tõi võrdluse, et selline advokaadibüroo läbiotsimine on sama, mis „Põhja-Koreas kellegi õhutõrjekahuriga mahalaskmine“.

„Aukohtu käkerdis tuleb tühistada!”


Juhtunut asus uurima ka advokatuuri aukohus. Tänavu jaanuaris otsustas aukohus, et Sillar patustas kirju vahendades ise advokaadi kutse-eetika vastu. Karistuseks sai ta 3500 eurot trahvi.

Sillar kaebas trahviotsuse Tallinna halduskohtusse, mis arutas asja sel teisipäeval. Istungi algul kordas Sillar üle, et peab läbiotsimist absoluutselt seadusevastaseks. Ta kinnitas, et 59 lehekülje kirju leiti tõepoolest tema büroost.

„Kuid see ei tõenda, et ma olen neid kellelegi edasi andnud,“ rääkis Sillar ja lubas kinnitada seda käsi südamel.

„Ma leian, et aukohus on liiga hoogu läinud ja tõendite vastaselt tuvastanud asjaolusid, mida tõenditest ei tulene. Olles juba 20 aastat advokaat, võin ma öelda, et ühelegi vangide ei meeldi trellid ja nad ainult tegelevad sellega, et saata läbi kambrikaaslaste kirju oma lähedastele.“

Aukohtu trahviotsust nimetas Sillar valeks. „Neljast inimesest kokku sattunud aukohus ei kaitsnud advokatuuri, vaid prokuratuuri huve, millest tulenevalt kirjutati kokku käkerdis, mis tuleb tühistada.“

Kohtunik Indrek Andreas Paukštys uuris Sillarilt, kas ta on toimetanud kirju kinnipidamiskohast oma advokaadibüroosse.

Sillar tunnistas, et on võtnud kirju vastu ja pannud neid oma portfelli ja viinud büroosse. Samuti laekus neid talle posti teel.
TAHTIS KODUSTEGA SUHELDA: Aukohtu hinnangul mängis Sven Sillar kohtu all olevale ärimehele Hubert Hirvele (pildil) kirjatuvi.
Foto: Vallo Kruuser

Edasi tahtis kohtunik teada, kas Hirve perekond käis kirjadega advokaadibüroos tutvumas.

„Algul oli paanika,“ kirjeldas Sillar oma kliendi perekonna olukorda pärast Hirve vahistamist. „Mina olen kirjade mõtte neile edasi öelnud, seda on olnud, aga lugeda pole võimaldanud.“

„Advokaat ei pea olema kirjatuvi”


Kohtuistungil sõna võtnud advokatuuri aukohtu esimees Andres Aavik teatas alustuseks, et läbiotsimise seaduslikkus või ebaseaduslikkus ei puutu aukohtusse.

Aaviku sõnul tuvastas aukohus, et Sillari kaitsetegevus Hirve asjas ei läinud päris kokku advokatuuri eetikakoodeksi nõuetega.

„Advokaat ei pea olema kirjatuvi, kes kannab vanglast välja kinnipeetavate kirju ja edastab nende lähedastele või kaasfigurantidele. Aukohus leidis, et tegemist on olulise minetusega,“ rõhutas Aavik. „Kolleeg on üle 20 aasta olnud tegev ja peaks teadma, mida kujutab kinnipeetava suhtlemiskeeld. Kõik see kujundas advokatuuri aukohtus veendumuse, et tegemist on distsiplinaarkuriteoga, mis väärib karistust ja rahatrahv ka määrati.“

Seepeale kargas Sillar kohtusaalis püsti ja teatas, et ka kirjavahetuse keeluga vahialune võib oma kaitsjale kirjutada. Ta süüdistas advokatuuri aukohut hämamises ja nõudis konkreetset näidet, et on Hirvede pere vahel kirju vahendanud.

Aaviku abiline tsiteeris seepeale kirja, mis algas sõnaga „Issi“.

„Mis kuupäeval ja kes on selle kirjutanud? Kuidas on tuvastatud, et olen selle kirja üle andnud?“ pommitas Sillar vastaspoolt küsimustega.

Aavik pareeris, et küsimus ei ole kirjade üle andmises, vaid suhtluse loomises.

Sillar aga juhtis tähelepanu, et kirjade liikumiseks oli peale tema teisigi võimalusi. Nii oli Hirvel mullu suvel veel kaks advokaati, samuti kasutavad vangid vanglast kirjade välja toimetamiseks igasuguseid nippe.

„Kui inimesel on suhtluskeeld, siis ta võib suhelda riigiasutustega ja kaitsjaga, aga mitte oma lähedastega,“ jäi Aavik endale kindlaks. „Sa oled ise jaatanud, et sa kirju tõid, mõtet edasi andsid, suhtlust vahendasid.“

„Tuled vanast rasvast puusast tulistama!“


Kohtunik Paukštys tundis huvi, kelle kirjutatud on kiri, mis algab nimega „Ülle“.

„Ma käekirja ei tunne,“ vabandas Aavik, „kirjutatud on trükitähtedega, väga raske on öelda.“

Aaviku abiline teadis, et tegemist on Hubert Hirve ja tema naise Ülle kirjavahetusega.

Seepeale lisas Aavik, et saab aru uurimisorganite huvist selle kirja vastu: „Siin antakse konkreetseid juhiseid, kuidas firmat juhtida.“

„Absoluutselt!“ nõustus Sillar. „Inimesel on õigus oma firmat juhtida. See ei ole keelatud!“

„Mitte siis, kui tal on suhtluskeeld!“ vaidles Aavik vastu.

„Seda pole kusagil öeldud, et see on keelatud,“ jätkas Sillar. „Kliendil on õigus kirjutada. Kirjutagu palju tahab! Aga mina ei ole neid kirju edasi andnud ja seda ei ole suutnud ka aukohus tõendada. Edasiandmine on jäänud tõendamata!“

Lõpetuseks oletas Sillar, et kolleeg Aavik pole ammu vanglas käinud ega tea, kuidas advokaadil on täielik õigus võtta kaitsealuse käest vastu materjale.

„Me võiks pikalt diskuteerida, kas ja kuidas võiks advokaat kirju välja viia,“ ei andnud Aavik alla.

„Tuled vanast rasvast puusalt tulistama!“ ei jäänud Sillar omalt poolt sõna võlgu.

Tallinna halduskohus teeb otsuse Sillarile määratud trahvi tühistamise või jõusse jätmise suhtes 22. oktoobril.

Samal päeval toimub Harju maakohtus istung Hirve kriminaalasjas, kus riigiprokuratuur kasutab konfiskeeritud kirju tema vastu asitõendina.

Sillarit sellel protsessil pole, sest enam ta Hirve ei kaitse.