Erakogu

„Minu poeg ei ole laps. Ta oli 23-aastane. Oma elus saavutas ta kõik ise: õppis ise ära eesti keele, tegi kategooriaeksami, tegi kodakondsuseksami. Ta tahtis väga armees teenida ja ütles, et ei taha siit ära sõita, tahab elada Eestis,“ ütles Aleksei isa Leonid Logvinenko Delfile.

Kevadel teatas Aleksei õnnelikult, et sai sõjaväekutse. Pere tegi katset teda ümber veenda, kuid poeg jäi enesele kindlaks. Veel jäi lootus, et Aleksei ei pääse tervisekontrollist läbi.

Alekseil oli südame arütmia, allergia ning lampjalgsuse tõttu olid jalgades ja liigestes valud. Lisaks oli parema käe sõrmes viis varrast (tööl kukkus Alekseile käe peale kast ja murdus luu).

Siiski tunnistati Aleksei täiesti terveks ja võeti kahe kuu pärast kaitseväkke. Aleksei läks uhkusega teenima. Ema sõnul poiss säras, kui teda vaatamas käidi.

Eufooria läks aga kiiresti üle, kuigi Aleksei ei kaevanud kunagi. Algasid suured probleemid jalgadega. Jalad paistetasid tugevalt üles ja valutasid pärast koormusi, tuli võtta valuvaigisteid ja määrida spordisalviga. Vaja läks ortopeedilisi tugesid ja suure numbriga jalatseid. Aleksei pöördus korduvalt juhtkonna poole ja ütles, et tal on vaja saapaid number 46. Lubati anda.

Oktoobris saabus aeg vardad sõrmest välja võtta. Seda tuli teha narkoosi all Tallinna haiglas, milleks Aleksei palus kaks nädalat ette viis päeva puhkust. Kui aga operatsioon oli tehtud, helistati väeosast ja süüdistati peaaegu deserteerimises, sest sanatooriumist, kus ta oli enne seda kolm nädalat jalgu ravinud, ei antud puhkuseavaldust väeossa edasi. Järgmisel päeval kell viis hommikul läks Aleksei väeossa tagasi.

Päev enne 11. jaanuari, teisipäeval, saatis Aleksei oma pruudile telefoniga sõnumi. Selles räägiti reedesest kohtumisest. Nad tahtsid abielluda ja valmistasid ette pulmi.

11. jaanuril kell 2.36 helistas vanematele Aleksei vanaisa ja palus isal-emal kiiresti tema juurde tulla. Ta ütles, et poeg on hukkunud. Vanemad ei uskunud ja küsisid, kust ta seda võtab. Vanaisa karjus, et tal on kodus sõjaväelased, väeosa esindajad. Ema helistas poja telefonile, keegi ei vastanud. Öeldi, et poeg on ennast maha lasknud.

Vastuseks vanemate küsimustele, kuidas see juhtus, öeldi, et metsas oleksid pidanud olema relvadega õppused, aga padruneid välja ei antud. Lõuna ajal läksid kõik sööklasse, aga Aleksei jäi kasarmusse. Ta leiti voodist seina najalt. Vanematele öeldi, et oli tulistatud suhu. Mitu korda korrati, et padruneid ei olnud. Sõjaväelased ütlesid, et ei oska asja piisavalt hästi vene keeles seletada. Nad olid vanemate sõnul väga korrektsed. Öeldi, et hüvastijätukirja Aleksei maha ei jätnud. Ajakirjandusest said vanemad aga hiljem teada, et kiri oli olemas.

Vanematele öeldi, et surmatunnistust ei anta välja enne, kui pole tehtud lahkamist ja ekspertiisi.

13. jaanuaril läksid vanemad Põhja-Eesti kohtuarstlikku ekspertiisiosakonda. Neid võtsid vastu kolm sõjaväelast ja juhatasid kabinetti. Need olid samad kaks sõjaväelast, kes vanemate juures kodus käisid ja lisaks üks sõdur. Kabinetti tuli ka keegi naine, kes küsis, kes nad on ning palus ühelt neist dokumenti. Seejärel palus ta anda allkirja kollasele lehele formaadis A4 selle kohta, et on üle andnud poja isiklikud esemed. Naine andis vanematele kilekoti, kus olid käekell, tulemasin, närimiskumm ja isiklik esmaabipakk. Dokumentidest anti üle Aleksei juhiluba. Kui vanemad küsisid, kus on ülejäänu — mobiiltelefon, laadija, netipulk ja mis peamine, Aleksei päevik ja sõnum, vastati, et need on juba uurija käes.

Poja surnukeha vanematele ei näidatud, aga kutsuti välja patoloog, kes oli just läbi viinud lahkamise. Ta ütles, et surma põhjus oli lask näkku (mitte suhu), pea tagaosa praktiliselt ei ole ja näol on põletused. Sellisel juhul olevat see normaalne. Patoloog ei kahelnud, et Aleksei tulistas end ise.

Küsimusele, kust leiti kiri, vastati, et see oli Alekseil taskus.

Isa palus luba rääkida Aleksei ülemusega, aga üks sõjaväelastest ütles, et komandör saadeti Afganistani, aga tema tuli Afganistanist asemele ja pole asjaga veel kursis. Hiljem sai Aleksei isa teistelt sõduritelt teada, et ohvitsere saadetakse Afganistani kaks korda aastas — sügisel ja kevadel. Seega ei saanud see jutt tõsi olla.

Palvele sõita väeossa ja rääkida teiste poistega ning võtta kaasa alles jäänud asjad tuldi vastu ja pakuti isegi abi. Kokku lepiti, et see toimub 17. jaanuaril.

Isa rääkis Aleksei teenistuskaaslastega. Nad ise helistasid. Üks poiss ütles, et nägi Alekseid tund enne juhtunut — ta oli lõbus, täiesti normaalne, tavaline. Hiljem jooksis ta meditsiiniüksusesse.

Karsarm ei olnud aga tühi. Seal oli veel poisse, kui kõik juhtus. Poisid imestavad, miks keegi lasku ei kuulnud. Isa küsis ka kohtuarstlikus ekspertiisiosakonnas, kas kasarmus oli inimesi ja miks keegi lasku ei kuulnud. Sõjaväelased ütlesid ju alguses, et kasarmu oli tühi. Sõjaväelased ei lasknud end sellest häirida ja kinnitasid, et kasarmus oli inimesi. Küsimusele, miks lasku ei kuuldud, vastasid nad: „Aleksei läks tuppa, sulges ukse, aga poisid mängisid tennist ja ei kuulnud sellepärast lasku.“

Aleksei rääkis teenistuse ajal, et automaadid Galil on neil ammu maha kantud, neil puuduvad pärad, padrunid kiiluvad kinni. Aleksei rääkis, et neid on hirmus kätte võtta, võivad igal ajal koost laguneda ja rikki minna.

Poisid ütlesid et, kui neid relvi puhastada või lahti võtta, tuleb kindlasti kaitseriiv lukustada, sest vastasel juhul, kui pära on kokku pandud ja magasin kukub välja, hakkab mehhanism kohe tööle ja sealt lendab välja vedru sellise jõuga, et läbistab seina. Aga see kõik on ainult arutlus.

Aleksei vanemad väidavad, et keegi neile mingit informatsiooni ei anna ja seda saavad nad ainult meediast.

Kogu esmaspäeva ootas Delfi kaitseväe peastaabi vastust lihtsale küsimusele: miks ei anta lähedastele surnukeha ja hüvastijätukirja?