Merekoer: Uudishimulikult jälgis hüljes, kuidas seltskond teda paadist uudistab. Muuseas, juba vanarahvas pani tähele, et veest välja vaatav hallhüljes meenutab kõrvadeta koera. Foto: Tiit Blaat

Põlise saarlase Helmut Aksbergi mälestusteraamatus “Aksi saar” seisab: “Aleksander oli koos vanema venna Gustaviga 1894. aastal purjealusega kaubareisil Oulust tõrva ja muud vajalikku kraami ostmas ... Paat liikus aeglaselt ja vennad lõbustasid end pillimänguga. Gustav mängis tüüri juures viiulit. Aleksander oli oma harmooniumi laevale kaasa võtnud ja mängis vennale saadet. Äkki oli kuulda imelikke nohisevaid ja vilistavaid häälitsusi. Asja lähemalt uurides nägid poisid, et umbes kümmekond hüljest ujusid paadi järel ja ulgusid muusikale kaasa. Pillimängu vaikides sukeldunud laulukoor kiiresti merre.”

Raamatust inspiratsiooni saanud loodusgiid Annika Prangli korraldab nüüd hülgevaatlusretki. Tallinnale lähim hüljeste pesitsuspaik on Malusi saarestik, kuhu poegimisajal minna ei tohi. Juulist veebruarini aga küll.

Kohata on siin lootust enamasti hallhüljest, aga ka viigrit, kes mõlemad on sisuliselt Läänemere vangid. Nende esivanemad on uudishimu ajel või hõlpsama elu otsingul sellesse kunagisse ookeanisoppi tulnud ja merelõksu jäänudki.

Läänemere ainus tugev viigerhüljeste populatsioon on praegu Põhjalahe põhjaosas, kus elab vähemalt neli tuhat looma. Soome lahe viigrite arv on aga kahanenud mõnesajani. Viiger sünnitab oma poja jääle lumekoopasse. Kliima soojenemine on aga muutnud talved pehmemaks ning Soome lahelt võib poegimisjää sootuks kaduda.

Hallhüljes seevastu on rännumees. Tema retked ulatuvad Taani ja kaugemalegi, kuid poegimiseks eelistab ikka meie rannikut.

“Varem väärtuslikust hülgerasvast ei olnud naftaajastu alguseks enam kaupa, kala muutus aga nii oluliseks, et hüljes enam inimestele kuuluvasse Läänemerre ei sobinud. Mürgitamise ja tapatöö tulemusena on praeguseks merre jäänud vaid riismed kunagisest hüljeste populatsioonist,” räägib Prangli. Ta pakub hallhüljeste arvuks Soome lahes umbes tuhat looma. Kui viimane hülgeküttimise luba anti välja 1980, siis nüüd mõjutab populatsiooni reostus. Toiduahela lõpplülina koguneb mürk hülge organismi ja hülgepoeg mürgitab end juba emapiimaga.

Põhja-Eesti kõige kuulsamad hülgekütid elasid saartel. Kütiti ikka rasva, naha ja liha pärast. Hülgeliha keedeti 3–4 tundi, vahetades paaril korral keeduvett. Retseptid olid saareti erinevad, Prangli saarel näiteks kasutati maitsestamiseks kadakamarju.

Pärast pooletunnist laevasõitu jääme ankrusse ja jälgime, et tuul ei kannaks inimeste lõhna hüljeste suunas. Sätime muusikakeskuse ahtrisse ja peaaegu kohe, kui Vivaldi “Aastaajad” merele kostavad, on publik kohal. Vähemalt viis hüljest on uudishimust ligi ujunud. Hülgelaulu me siiski ei kuule. Vahetame repertuaari, kuid poole tunni pärast on minema ujunud viimanegi melomaan.

Hüljeste hingeelust võib lähemalt lugeda Eesti tuntuima hülgeuurija Mart Jüssi raamatutest.