SISULT SOTSIALISTLIK, vormilt rahvuslik: Tauno Kangro Tõnismäele kavandatava kuju makett (kips, terastraat, pronksivärv, 2007).

Venemaa president Vladimir Putin istus oma kabinetis laua taga telefonivalves nagu tavaliselt. Telefonid oleks võinud ka valvamata jätta – need olid nõukogudeaegsed ja tõenäoliselt ei oleks isegi Kremlis keegi neid varastada tahtnud –, aga kuidagi tuli oma palk välja teenida.

Putinil oli igav. Veel eile oli tema laual lisaks telefonidele olnud ka arvuti, kuhu vene häkkerid olid installeerinud uue ussimängu. Uss sõi eranditult Venemaal boikotitavat Eesti kaupa: Kalevi komme, likööri Vana Tallinn, konservi Räim Tomatis, Atleedi juustu jms. Putin oli ussi nuumamisega tegelenud peaaegu kogu päeva, kuid vastu õhtut oli Eesti kraamist ülbeks muutunud uss pistnud nahka ka arvuti emaplaadi ja mõlemad kõvakettad, mistõttu kompuuter tuli maha kanda. (“Pizdets!” ütlesid IT-mehed tegelikult, aga seda ei sobinud Putinil korrata.)

“Faš-is-tõ! Faš-is-tõ!” kostis kabinetti läbi avatud akna.

“Kurat, kust nad teavad, et mina..?” mõtles Putin, kuid taipas siis, et need on hoopis Eesti saatkonda piiravad nashistid. See tuletas talle meelde, et tuleks üks telefonikõne võtta, aga nagu ikka, jõudis Savisaar ette – nende kahe mehe vaheline side toimus juba ammu mõttekiirusel.

“Tere, kallis Vladimir Vladimirovitš!” tervitas Savisaar.

“Tere ise kah!” vastas Putin. “Ütle mulle õige, mis seis sul praegu selle sambaga on?”

“Ah et ... eeeeeeee ... sambaga?” venitas Savisaar. “Teate, seltsimees Putin, seda peaks õigupoolest minu naiselt Viljalt küsima. Tema ju käis seal “Tantsud tähtedega” saates, mina, kas teate, ei saanud minna ja teie küsimus tuleb mulle nagu pisut ootamatult...”

“Ära mängi lolli, Edgar, mul ei ole selleks täna tuju!” paukus Putin. “Tõnismäe monumenti mõtlen, sõduri-vabastaja mälestusmärki, ausammast, noh! Oled sellisest ehk kunagi kuulnud?”

“Aa, see, jaa-jaa, muidugi!” kokutas Savisaar. “Einoh, see on teisaldatud, nagu teate. Mina olin muidugi selle vastu, aga...”

“Kuule, mulle pole su propagandat vaja! Sa ütle parem, mis sul selle kohaga plaanis on, kus ta enne seisis? Midagi tuleks kähku ette võtta, muidu panevad su ansipid-aaviksood sinna veel Lennart Meri – või, tule jumal appi! – Boriss Jeltsini kuju! Sellist asja ei tohi juhtuda, selge!”

“Muidugi, Vladimir Vladimirovitš!” piuksatas Savisaar. “Aga mida siis teha?”

“Paneme näiteks sinu kuju, mul kama! Ikka natuke parem kui Meri või Jeltsin.”

“Selge-selge, seltsimees Putin! Ja millal siis?”

“Noh, täna vist enam ei jõua...” vastas Putin kella vaadates. “Jäägu siis homseks. Üldiselt: mida varem, seda parem!” Ja lõpetas kõne.

* * *

Edgar Savisaar saatis Keskerakonna aktiivile oma tavasõnumi: “Tähelepanu! Keskerakonda rünnatakse! Kordan: Keskerakonda rünnatakse!” Peagi oligi kogu ajutrust koos ja Savisaar tutvustas neile olukorda.

“Kujuga saame hakkama!” lõi Ain Seppik käega. “Aga mihuke ta olema peaks – see on küsimus...”

“Paneks midagi sportlikku,” pakkus Jüri Ratas. “Näiteks Edgar keppidega käimas – see on praegu trendikas!”

“Ei-ei,” vaidles Evelyn Sepp vastu. “Rahvas narrib seda ala ja nimetab “kõndides keppimiseks”. Minu arvates võiks Edgar hoopis ... noh näiteks... Ratta seljas istuda, vohh!”

“Einoh, mina olen muidugi valmis, et...” pomises Jüri Ratas punastades. “Kui te arvate, et nii on kõige parem, siis...”

“Rahune, Jüri, Evelyn mõtles jalgratast,” sekkus Kadri Must. “Aga võibolla oleks veel parem Edgar poksikinnastes, nagu meie kunagisel valimisplakatil?”

“Ei, see ei ole hea mõte,” ütles vahele Enn Eesmaa. “Nii võivad erakonnavaenulikud jõud öelda, et valmistume kellelegi hoopi andma... Kui juba sport, siis parem male... Edgar targa näoga laua taga, kuningas käes...”

“Einoh, muidugi, fantastiline mõte!” irvitas Heimar Lenk. “Kuningas käes?! Et kõigile oleks joonelt selge, et Ets peab end Eesti kunniks! No natuke võiks ikka mõelda kah!”

“Kolleegid-kolleegid!” sekkus Savisaar järjest paisuvasse sõnasõtta. “Äkki on Kangrol juba midagi valmis või nii... Kadrikene, katsu Kangro kätte saada, kuulame, mis tal öelda on...”

“Ah et kuju või?” jäi Tauno Kangro hetkeks mõttesse. “Noh, Kalevipoja oma Edgarile vast ikka ei sobi, lisaks kataks see kogu Tõnismäe kinni... Aga oot-oot, ma töötan ju praegu siili kuju kallal, raiuks talle Edgari näo ette ja... Kuidas sellega oleks?”

“Aga tõepoolest – siil! Iidne tarkuse sümbol! Armas loomake, aga võib ka torgata! Siilionu!”

kostis laua ümbert korraga mitu häält. Hetke pühaduse rikkus Max Kaur. Sest ajast, kui ta riigikasiinost sonima hakkas, teda enam nõupidamistele ei lastud, vaid kasutati valvuri-uksehoidjana.

“Need pagana ajakirjanikud on jälle siin!” teatas Kaur. “Tahavad teada, kas Edgar siis ikka kohtus selle Slutskiga või mitte?”

“Oh neid ajakirjanikke,” ohkas Savisaar. “Oodake siin, arutage seda kuju asja, mõelge! Mul ei lähe kaua!”

* * *

Järgnev on Savisaare intervjuu sõnasõnaline stenogramm.

Küsimus: Kas te kohtusite Vene riigiduuma delegatsiooni juhi Leonid Slutskiga?

Vastus: Kohtusin.

K: Millest te rääkisite?

V: Koertest.

K: Kas te ei saaks täpsustada?

V: Mida siin täpsustada on? Rääkisime, et Ansip on koer. Ja et Aaviksoo on koer. Ja et Pihl on
koer. Ja et Ilves ei ole ka Ilves, vaid on üks igavene koer. On teil veel küsimusi?
Küsimusi ei olnud.

Kranaadi pealtkuulamis- ja luuretoimetus