HULL AEG NÕUAB SEGASEID INIMESI
Venemaa president Vladimir Putin istus oma kabinetis laua taga
telefonivalves nagu tavaliselt. Telefonid oleks võinud ka valvamata
jätta – need olid nõukogudeaegsed ja tõenäoliselt
ei oleks isegi Kremlis keegi neid varastada tahtnud –, aga kuidagi tuli
oma palk välja teenida.
Putinil oli igav. Veel eile oli tema
laual lisaks telefonidele olnud ka arvuti, kuhu vene häkkerid olid
installeerinud uue ussimängu. Uss sõi eranditult Venemaal
boikotitavat Eesti kaupa: Kalevi komme, likööri Vana Tallinn,
konservi Räim Tomatis, Atleedi juustu jms. Putin oli ussi nuumamisega
tegelenud peaaegu kogu päeva, kuid vastu õhtut oli Eesti kraamist
ülbeks muutunud uss pistnud nahka ka arvuti emaplaadi ja mõlemad
kõvakettad, mistõttu kompuuter tuli maha kanda.
(“Pizdets!” ütlesid IT-mehed tegelikult, aga seda ei sobinud
Putinil korrata.)
“Faš-is-tõ!
Faš-is-tõ!” kostis kabinetti läbi avatud akna.
“Kurat, kust nad teavad, et mina..?” mõtles Putin,
kuid taipas siis, et need on hoopis Eesti saatkonda piiravad nashistid. See
tuletas talle meelde, et tuleks üks telefonikõne võtta, aga
nagu ikka, jõudis Savisaar ette – nende kahe mehe vaheline side
toimus juba ammu mõttekiirusel.
“Tere, kallis Vladimir
Vladimirovitš!” tervitas Savisaar.
“Tere ise
kah!” vastas Putin. “Ütle mulle õige, mis seis sul
praegu selle sambaga on?”
“Ah et ... eeeeeeee ...
sambaga?” venitas Savisaar. “Teate, seltsimees Putin, seda peaks
õigupoolest minu naiselt Viljalt küsima. Tema ju käis seal
“Tantsud tähtedega” saates, mina, kas teate, ei saanud minna
ja teie küsimus tuleb mulle nagu pisut ootamatult...”
“Ära mängi lolli, Edgar, mul ei ole selleks täna
tuju!” paukus Putin. “Tõnismäe monumenti mõtlen,
sõduri-vabastaja mälestusmärki, ausammast, noh! Oled sellisest
ehk kunagi kuulnud?”
“Aa, see, jaa-jaa, muidugi!”
kokutas Savisaar. “Einoh, see on teisaldatud, nagu teate. Mina olin
muidugi selle vastu, aga...”
“Kuule, mulle pole su
propagandat vaja! Sa ütle parem, mis sul selle kohaga plaanis on, kus ta
enne seisis? Midagi tuleks kähku ette võtta, muidu panevad su
ansipid-aaviksood sinna veel Lennart Meri – või, tule jumal appi!
– Boriss Jeltsini kuju! Sellist asja ei tohi juhtuda, selge!”
“Muidugi, Vladimir Vladimirovitš!” piuksatas
Savisaar. “Aga mida siis teha?”
“Paneme
näiteks sinu kuju, mul kama! Ikka natuke parem kui Meri või
Jeltsin.”
“Selge-selge, seltsimees Putin! Ja millal
siis?”
“Noh, täna vist enam ei
jõua...” vastas Putin kella vaadates. “Jäägu siis
homseks. Üldiselt: mida varem, seda parem!” Ja lõpetas
kõne.
* * *
Edgar Savisaar saatis Keskerakonna
aktiivile oma tavasõnumi: “Tähelepanu! Keskerakonda
rünnatakse! Kordan: Keskerakonda rünnatakse!” Peagi oligi kogu
ajutrust koos ja Savisaar tutvustas neile olukorda.
“Kujuga
saame hakkama!” lõi Ain Seppik käega. “Aga mihuke ta
olema peaks – see on küsimus...”
“Paneks
midagi sportlikku,” pakkus Jüri Ratas. “Näiteks Edgar
keppidega käimas – see on praegu trendikas!”
“Ei-ei,” vaidles Evelyn Sepp vastu. “Rahvas narrib seda ala
ja nimetab “kõndides keppimiseks”. Minu arvates võiks
Edgar hoopis ... noh näiteks... Ratta
seljas istuda, vohh!”
“Einoh, mina olen muidugi valmis,
et...” pomises Jüri Ratas punastades. “Kui te arvate, et nii
on kõige parem, siis...”
“Rahune, Jüri,
Evelyn mõtles jalgratast,” sekkus Kadri Must. “Aga
võibolla oleks veel parem Edgar poksikinnastes, nagu meie kunagisel
valimisplakatil?”
“Ei, see ei ole hea
mõte,” ütles vahele Enn Eesmaa. “Nii võivad
erakonnavaenulikud jõud öelda, et valmistume kellelegi hoopi
andma... Kui juba sport, siis parem male... Edgar targa näoga laua taga,
kuningas käes...”
“Einoh, muidugi, fantastiline
mõte!” irvitas Heimar Lenk. “Kuningas käes?! Et
kõigile oleks joonelt selge, et Ets peab end Eesti kunniks! No natuke
võiks ikka mõelda kah!”
“Kolleegid-kolleegid!” sekkus Savisaar järjest paisuvasse
sõnasõtta. “Äkki on Kangrol juba midagi valmis
või nii... Kadrikene, katsu Kangro kätte saada, kuulame, mis tal
öelda on...”
“Ah et kuju või?”
jäi Tauno Kangro hetkeks mõttesse. “Noh, Kalevipoja oma
Edgarile vast ikka ei sobi, lisaks kataks see kogu Tõnismäe
kinni... Aga oot-oot, ma töötan ju praegu siili kuju kallal, raiuks
talle Edgari näo ette ja... Kuidas sellega oleks?”
“Aga tõepoolest – siil! Iidne tarkuse sümbol! Armas
loomake, aga võib ka torgata! Siilionu!”
kostis laua
ümbert korraga mitu häält. Hetke pühaduse rikkus Max Kaur.
Sest ajast, kui ta riigikasiinost sonima hakkas, teda enam
nõupidamistele ei lastud, vaid kasutati valvuri-uksehoidjana.
“Need pagana ajakirjanikud on jälle siin!” teatas Kaur.
“Tahavad teada, kas Edgar siis ikka kohtus selle Slutskiga või
mitte?”
“Oh neid ajakirjanikke,” ohkas Savisaar.
“Oodake siin, arutage seda kuju asja, mõelge! Mul ei lähe
kaua!”
* * *
Järgnev on Savisaare intervjuu
sõnasõnaline stenogramm.
Küsimus: Kas te
kohtusite Vene riigiduuma delegatsiooni juhi Leonid Slutskiga?
Vastus: Kohtusin.
K: Millest te rääkisite?
V:
Koertest.
K: Kas te ei saaks täpsustada?
V: Mida
siin täpsustada on? Rääkisime, et Ansip on koer. Ja et Aaviksoo
on koer. Ja et Pihl on
koer. Ja et Ilves ei ole ka Ilves, vaid on
üks igavene koer. On teil veel küsimusi?
Küsimusi ei
olnud.
Kranaadi pealtkuulamis- ja luuretoimetus