22.02.2007, 00:00
Hunnitu hiidseen
Mart Kalvet sai nööbist kinni morbiidsetel mükomuusikutel – industriaalsel doom metal- bändil Morgue’s Last Choice.
Tartu klubis Rock & Roll toimus 20. jaanuaril kaks
olulist sündmust: käivitus üritustesari “Tartu Doom
Metal Apocalypse” ja esitleti ansambli Morgue’s Last Choice
(edaspidi MLC) iseüllitatud albumit “Killer Fungus”.
MLC on põnev nähtus Eesti põrandaaluses rokkmuusikas – klantsivale ja müübivuse nimel kas või pükstest välja pingutavale peavoolu-metal’ile vastanduv kildkond kildkonnas. Lakkamatus uuestisünnis võnkuvate helikunsti äärealade sünnitis, mis oma uudsuse ja ehedusega edestab mitme kehapikkuse võrra paljusid valdkonna vanu olijaid.
MLC nimetab kodužanriks industrial doom metal’it. Teadmiseks võhikule: doom metal (doom – ingl.k hukatus) on rõhutatult aeglane ja enamasti süngemeelne heavy metal; industrial (ingl.k tööstuslik) tähendab, et tihti kasutatakse rõhutatult elektroonilisi kõlasid. Aastakümneid on olemuslikult peavoolule vastanduv žanr hingitsenud nišimuusika perifeerias, ilmudes vahel laiema avalikkuse ette enamasti gootiroki kaastekstis igaval tarbijasõbralikul kujul (nagu Briti melanhoolse hevi saurus Paradise Lost või naiselik menubänd Within Temptation). Ent pidev nõudlus “millegi uue” järele ja helimasohhismi kasvav populaarsus on rusuva hevi keldritest välja kupatanud ja tolmust puhtaks kloppinud.
Mükonaivistlikul albumil “Killer Fungus” on man taotluslik korterstuudio maik. Madaltehnoloogilise ambient-õuduse Verised Naised ja ühe-mehe-doom-projekti Catalepsy lõimumisest sündinud MLC on läbinud pika tee, mille varasemad demo-verstapostid paraku märkimist ei vääri. Seega on “Killer Fungus” alles hiljuti kontserttegevust alustanud keldrikakandite jaoks põhimõtteliselt debüütplaat. Tutvume tegijatega.
Esinejanime Suva taha varjuv kitarrist on muhe habemik, kellest ei saa kuidagi aru, millal ta teeb nalja ja millal räägib tõsiselt; see kadestamisväärne omadus paistab olevat laienenud ka loomingule. Kohati tundub MLC primitiivsus esitavat kuulajale väljakutse, et eks proovi seda lapsikust tõsiselt võtta – vaid selleks, et järgmisel hetkel tõhususega vaip jalge alt tõmmata.
Pikk ja segane legend peitub esinejanime JkPoig taga, mille kandja käib MLC-le “keha tegemas”, klassifitseerumata seejuures bändi liikmeks: mängib rüperaali, milles lülitab õigel hetkel sisse ja välja trummi- ja muid elektroonilisi põhju. Nädal pärast intervjuu tegemist on ta MLCst lahkunud. Tänaseks on bändis juba uus liige – sündimängija Graveheart.
Bändi liider, klahvpillimängija ja laulja Kennet “Lunastaja” Kaare tunnistab, et talle külge jäänud pseudonüüm pärineb aastatetagusest black-metal-perioodist. Black’imeeste seas on kurjakuulutavate hüüdnimede kasutamine siiani normiks.
Lunastaja varasem projekt Verised Naised on omandanud teatud kurikuulsa staatuse, seda on palju kirutud, ent samas käivad MLC kontsertidel VNi fännid lootuses, et MLC mõnd nende pala esitab. Ja eks nad esitavadki. Hundid söönud, lambad terved.
“Ma pole Veriseid Naisi veel päris... maha matnud,” muigab Lunastaja. Suva sõnul pole kummagi sooloprojekt surnud, teinekord on kavas ka tema ühe-mehe-bändi Catalepsy lood.
Uurin meedia huvi kohta enne plaadi ilmumist. Tuleb välja, et olen ainus, kes kasutas võimalust teos varakult omandada. Kui muusikud leiavad, et see on sellepärast, et pole popp, oponeerin neile. Radikaalne drone doom on trendik as, mullu mängis Sunn O))) isegi Roskilde festivalil. Oma mõjutajatest rääkides teatab Suva, et nad kuulavad palju funeral doom’i.
“Drone tundub küll jutu põhjal huvitav,” ütleb Lunastaja. “Aga ausalt öeldes pole lihtsalt olnud aega süveneda. Kui parasjagu loomeprotsessis ei osale, tahan vaikust ja rahu. Oma stiili leiutame käigu pealt.”
MLC plaadi nimi on “Killer Fungus” – tõlkes “Surmav hallitusseen”. Plaadikaanel pilt lõhislehikust. Plaadi avalugu “Muskariinisündroom” kirjeldab kliinilise otsekohesusega seenemürgistuse sümptomeid. Bändi särgil on kujutatud narmasnutid. On MLC-l põhjust seeni karta või vihata?
“Me armastame seeni!” hüüatab JkPoig.
Suva hoiatab kuivpärmi sisse hingamast, kuna see võib kopsudes kasvama hakata ja inimese kärmelt lämmatada. Lunastaja räägib verdtarretava loo lõhislehiku teisenditest, mis suudavad vohada inimese organismis, täites õõnsused ohvri piinarikka surmani... Ja lõhislehik on muide söödav!
“Seen on huvitav maskott. Kes selle idee vormistas, et kui Metsatöllul on hundid ja Running Wildil piraadid, siis teil olgu seen?”
“Ma ei võrdsustaks meie ja seente suhet Metsatöllu ja hundi omaga,” vastab Suva. “Me ei tee ju laule refrääniga: “Seen! Seen!”
“Seen on tulnud õuelee! Alle-aa!” hüüatab taas JkPoig.
Ansambli esimükoloog Lunastaja tunnistab, et huvi seente vastu pärineb lapsepõlvest: “Olen läbi lugenud enamiku eesti keeles ilmunud seeneteemalistest raamatutest, esiteks pakkusid huvi igasugused pilvikulised-puravikulised, hiljem narmasnutid ja... Nüüdseks on huvi söögiseentelt laienenud seentele kui eluvormile.”
Lunastaja on kaalunud isegi seeneteadlaseks õppimist, aga seni on muud tegemised tähtsamad olnud.
Meil jätkub juttu veel kauaks. Seente sümbiootilisest suhtest muude organismidega jõuame energiavampirismi ja maailma luuleklassikani – MLC pala “Vampyrium” kasutab Baudelaire’i teksti. 80ndate pungi keldrisügavustest Eesti raskema nišimuusika kihistumise teemani – MLC liikmed venitavad sõna “skene” põlglikult, nii et see riimub sõnaga “meene”; mürgiselt pillatakse fraase nagu “nepotism” ja “ringis onamine”.
Oluline on, et bänd lahkab neid teemasid samasuguse innuga, nagu hiljem laval muusikat esitab. Kontsert antakse täismajale ja publik hullub ning nõuab lisa. Doom’i külm ja mullalehane seeneniidistik on jälle hiilinud vaksakese kultuuripaaria staatusest eemale.
MLC on põnev nähtus Eesti põrandaaluses rokkmuusikas – klantsivale ja müübivuse nimel kas või pükstest välja pingutavale peavoolu-metal’ile vastanduv kildkond kildkonnas. Lakkamatus uuestisünnis võnkuvate helikunsti äärealade sünnitis, mis oma uudsuse ja ehedusega edestab mitme kehapikkuse võrra paljusid valdkonna vanu olijaid.
MLC nimetab kodužanriks industrial doom metal’it. Teadmiseks võhikule: doom metal (doom – ingl.k hukatus) on rõhutatult aeglane ja enamasti süngemeelne heavy metal; industrial (ingl.k tööstuslik) tähendab, et tihti kasutatakse rõhutatult elektroonilisi kõlasid. Aastakümneid on olemuslikult peavoolule vastanduv žanr hingitsenud nišimuusika perifeerias, ilmudes vahel laiema avalikkuse ette enamasti gootiroki kaastekstis igaval tarbijasõbralikul kujul (nagu Briti melanhoolse hevi saurus Paradise Lost või naiselik menubänd Within Temptation). Ent pidev nõudlus “millegi uue” järele ja helimasohhismi kasvav populaarsus on rusuva hevi keldritest välja kupatanud ja tolmust puhtaks kloppinud.
Mükonaivistlikul albumil “Killer Fungus” on man taotluslik korterstuudio maik. Madaltehnoloogilise ambient-õuduse Verised Naised ja ühe-mehe-doom-projekti Catalepsy lõimumisest sündinud MLC on läbinud pika tee, mille varasemad demo-verstapostid paraku märkimist ei vääri. Seega on “Killer Fungus” alles hiljuti kontserttegevust alustanud keldrikakandite jaoks põhimõtteliselt debüütplaat. Tutvume tegijatega.
Esinejanime Suva taha varjuv kitarrist on muhe habemik, kellest ei saa kuidagi aru, millal ta teeb nalja ja millal räägib tõsiselt; see kadestamisväärne omadus paistab olevat laienenud ka loomingule. Kohati tundub MLC primitiivsus esitavat kuulajale väljakutse, et eks proovi seda lapsikust tõsiselt võtta – vaid selleks, et järgmisel hetkel tõhususega vaip jalge alt tõmmata.
Pikk ja segane legend peitub esinejanime JkPoig taga, mille kandja käib MLC-le “keha tegemas”, klassifitseerumata seejuures bändi liikmeks: mängib rüperaali, milles lülitab õigel hetkel sisse ja välja trummi- ja muid elektroonilisi põhju. Nädal pärast intervjuu tegemist on ta MLCst lahkunud. Tänaseks on bändis juba uus liige – sündimängija Graveheart.
Bändi liider, klahvpillimängija ja laulja Kennet “Lunastaja” Kaare tunnistab, et talle külge jäänud pseudonüüm pärineb aastatetagusest black-metal-perioodist. Black’imeeste seas on kurjakuulutavate hüüdnimede kasutamine siiani normiks.
Lunastaja varasem projekt Verised Naised on omandanud teatud kurikuulsa staatuse, seda on palju kirutud, ent samas käivad MLC kontsertidel VNi fännid lootuses, et MLC mõnd nende pala esitab. Ja eks nad esitavadki. Hundid söönud, lambad terved.
“Ma pole Veriseid Naisi veel päris... maha matnud,” muigab Lunastaja. Suva sõnul pole kummagi sooloprojekt surnud, teinekord on kavas ka tema ühe-mehe-bändi Catalepsy lood.
Uurin meedia huvi kohta enne plaadi ilmumist. Tuleb välja, et olen ainus, kes kasutas võimalust teos varakult omandada. Kui muusikud leiavad, et see on sellepärast, et pole popp, oponeerin neile. Radikaalne drone doom on trendik as, mullu mängis Sunn O))) isegi Roskilde festivalil. Oma mõjutajatest rääkides teatab Suva, et nad kuulavad palju funeral doom’i.
“Drone tundub küll jutu põhjal huvitav,” ütleb Lunastaja. “Aga ausalt öeldes pole lihtsalt olnud aega süveneda. Kui parasjagu loomeprotsessis ei osale, tahan vaikust ja rahu. Oma stiili leiutame käigu pealt.”
MLC plaadi nimi on “Killer Fungus” – tõlkes “Surmav hallitusseen”. Plaadikaanel pilt lõhislehikust. Plaadi avalugu “Muskariinisündroom” kirjeldab kliinilise otsekohesusega seenemürgistuse sümptomeid. Bändi särgil on kujutatud narmasnutid. On MLC-l põhjust seeni karta või vihata?
“Me armastame seeni!” hüüatab JkPoig.
Suva hoiatab kuivpärmi sisse hingamast, kuna see võib kopsudes kasvama hakata ja inimese kärmelt lämmatada. Lunastaja räägib verdtarretava loo lõhislehiku teisenditest, mis suudavad vohada inimese organismis, täites õõnsused ohvri piinarikka surmani... Ja lõhislehik on muide söödav!
“Seen on huvitav maskott. Kes selle idee vormistas, et kui Metsatöllul on hundid ja Running Wildil piraadid, siis teil olgu seen?”
“Ma ei võrdsustaks meie ja seente suhet Metsatöllu ja hundi omaga,” vastab Suva. “Me ei tee ju laule refrääniga: “Seen! Seen!”
“Seen on tulnud õuelee! Alle-aa!” hüüatab taas JkPoig.
Ansambli esimükoloog Lunastaja tunnistab, et huvi seente vastu pärineb lapsepõlvest: “Olen läbi lugenud enamiku eesti keeles ilmunud seeneteemalistest raamatutest, esiteks pakkusid huvi igasugused pilvikulised-puravikulised, hiljem narmasnutid ja... Nüüdseks on huvi söögiseentelt laienenud seentele kui eluvormile.”
Lunastaja on kaalunud isegi seeneteadlaseks õppimist, aga seni on muud tegemised tähtsamad olnud.
Meil jätkub juttu veel kauaks. Seente sümbiootilisest suhtest muude organismidega jõuame energiavampirismi ja maailma luuleklassikani – MLC pala “Vampyrium” kasutab Baudelaire’i teksti. 80ndate pungi keldrisügavustest Eesti raskema nišimuusika kihistumise teemani – MLC liikmed venitavad sõna “skene” põlglikult, nii et see riimub sõnaga “meene”; mürgiselt pillatakse fraase nagu “nepotism” ja “ringis onamine”.
Oluline on, et bänd lahkab neid teemasid samasuguse innuga, nagu hiljem laval muusikat esitab. Kontsert antakse täismajale ja publik hullub ning nõuab lisa. Doom’i külm ja mullalehane seeneniidistik on jälle hiilinud vaksakese kultuuripaaria staatusest eemale.