Hurtsi järgmine kontsert toimub tõenäoliselt lauluväljak
Sensiatsiooniline briti duo Hurts ei paku kuulajale muusikalisi väljakutseid. Ei haara kuulajat sisikonnasoppidest kinni, et viia ta pingelisi teeradu pidi ennekogematusse helide maailma. Vastupidi. Hurts avab lahkel ukse muusikamaailma, kus sa oled juba kümneid kordi olnud. Sadu kordi, tuhandeid kordi. Äkki isegi terve elu, kui sa jäid Regati baaris aastal 1990 koomasse, taustaks mängimas Gazebo „I Like Chopin“. Või Richard Marxi klaveriballaadid, või Blacki „Wonderful Life“, või Human League’i „Human“, või midagi muud sarnaselt iluilusat.
Tänapäeva meinstriim popmuusikas käib katkematu „innovatsioonivõistlus“ - üksteise ületrumpamine uute sädelevate efektidega, provokatsioonide ja ehmatustega, aina kiirema põrandaalusest muusikast ammutamisega. Totaalne võidujooks, mille kõrval mõjub Hurtsi tuimus ja ükskõiksus sellest osavõtmisel ning pühendumine üksnes kõige selgema ja puhtama ilu otsingutele isegi värskendavalt. Ja rahustavalt.
Et nad on ilu levitamisel detailideni väljapeetud, on joonelt mõista kui nad pimeduse varjust Kalevi spordihallis valgusvihkudesse sammuvad. Taustabänd on frakkides, laulja Theo Hutchcraft ja Adam Anderson sirgetes ülikondades, klanitud ja lakitud. Nad on justkui unelmate printsid, kellega kohtumine tundub suuremale osale naissoost siin töllakaid ja mühaklike mehi täis maailmas ebareaalne.
Mhm, naised. Suurem osa publikust Manchesterist sirgunud süntesaatoripopi nime kontserdil Tallinnas – see on bändi karjääri seni suurima publikuarvuga live – on naisterahvad. Ma toonitaks, et vanuses 25 – 45, see siin ei ole teismeliste hüsteeria. See on midagi märksa tõsisemat. Millal ma nägin ja kuulsin viimati taolist jalgadega trampimist, kätega plaksutamist, huilgamist ja kisa kui nüüd Hurtsi kontserdil? Ei mäleta. Aga spordihall võbiseb nagu kossufinaali ajal. Tuletan meelde, et seda maja ei värista teismelised.
Teine põhjus, miks ma kontserdil imestusest keelde hammustan, on, et kui väga pealiskaudselt võib tunduda Hurts esialgu ühe-hiti-ime, siis siin saalis näib absoluutselt iga lugu hitt olevat. Bändi debüütalbum “Happinesss” ilmus vaid pool aastat tagasi ja arvestatav osa publikust laulab kõiki lugusid kaasa. Justkui oleks tegu juba 30 aastat tegutsenud klassikutega, kes on oma kõige tuntumate hittide turneel. Isegi mitte-plaadi lood (“Happiness”, väga depeche-89lik cover Kylie Minogue “Confide In Me”-st, on neil – tuletan taas publiku vanust meelde! – peas. Hämmastav.
Samal ajal ei tee bänd laval suurt midagi. Theo viskab aeg-ajalt rahva hulka valge roosi, Adam väänles korra kitarriga, kuid üldiselt on pilt staatiline ja viks nagu Hurtsti poiste pükste viigid. Lavashow sütitavamad saladused on neil veel avastamata või see laegas avamata, nad ei ole sugugi amatöörid – ka enne Hurtsi on noormehed bände pidanud, Bureau ja Daggers - , kuid kuidagi kobavad, enda piire kompavad küll. Ning ega sellel psühhoosis publikul enamat tarvis polegi. Hurts võiks 48 tundi järjest oma ühtainumast albumit läbi mängida ja nad kogu auditoorium õõtsuks tänulikult ja ennastunustavalt orgasmieelses seisundis koos nendega.
Hurtsi armusuhe Eesti publikuga on vastastikkune ja tõsine. Nende album on ainus välismaine heliplaat, mis on viimasel aastal figureerinud Eesti albumimüügi esikümnes. Üle 4000 pealise publikuga kohtumine Kalevi spordihallis on duo karjääri seni suurim soolokontsert. Vaata ka peale live’i netti jõudnud Hurtsi tänu!- ja armastus!-säutsatusi eestlastele internetis. Jaa. Kui Hurts kõik õigesti teeb – laiendavad enese muusikalist mõõtu järgmistel plaatidel, võites uut publikut ja hoides ligidal vana; kasvavad tugevamaks ka lavashow-artistina - , siis esinevad nad järgmisel korral Tallinnas tõenäoliselt laululaval. Kindel see.
