Hüvasti, Michael Park!
Saatus valis Michael Parkile viimaseks hingetõmbeks ilmselt ilusaima koha Walesis. Margam Park on tihe sõnajalgu täis segamets, kus peremeesteks rongad ja oravad. See mitme ruutmiili suurune vana park on mõeldud vaid jalakäijatele – autoga turisti neile radadele ei lubata. Kahest küljest on park ümbritsetud järskude, kuuskedega kaetud või põldudeks pügatud miljoniaastaste mägedega, kolmandast lambakarjamaadega. Neljandast küljest avaneb Iiri meri. Eestis selliseid kohti ei leidu. Midagi sarnast võib matkasell kohata ehk Rõuge ürgorus.
Saatuslik 15. kiiruskatse algas Brynis – piirkonnale tüüpilises mõnekümne majaga iidses külas, kus kunagi midagi ei juhtu ja mille uhkeimas ehitises asub kõrts.
Teisipäeval lobisevad Royal Orki pubi ees kaks suurekasvulist kohalikku meest ja neli last. Punapäine Andrew haarab valge paberilehe ja joonistab sellele põhjalikult õnnetuspaigale viiva marsruudi, küsides aeg-ajalt nõu musta peaga kaaslaselt, kelle murre on nii võimatu, et ei julge tema nimegi küsida. Lapsed kuulavad samal ajal, suu ammuli, kuidas võõras (s.t ajakirjanik ehk mina) ennekuulmatus keeles midagi telefoni seletab.
“Muidugi käisin kohapeal. Juba pühapäeva õhtul. Näe,” teatab Andrew ja näitab kerge uhkusevarjundiga mobiiltelefoniga võetud fotosid õnnetuspaigast.
Mis seal juhtuda võis?
"Pole aimugi. Ei kujuta ette. Pealtvaatajaid selles kohas olla ei saanud. Tee oli praktiliselt sirge. Seal oli ainult üks väike hüpekas. Küllap see viiski auto teelt lendu ja nii see juhtus," arutleb mees.
Libisemisjäljed ja mõned tükid punast värvi...
Beefiks hüütud Michael Parki surmapaigani viiv peene kruusaga kaetud tee on üsna kitsas, keskmiselt nelja meetri laiune. Stardipaigast terve miili ulatuses on pikk ja nii ränk tõus, et jalgsi seda läbida on paras piin. Kuigi esimese miili sisse jääb ka paar keerulist kurvi, on avariipaigas tee sama hästi kui sirge. Peaaegu olematu kurv, kus ainsaks “hüüumärgi” kohaks legendis oligi arvatavasti vana poole meetri jämeduse tüvega mänd, mis kasvab vaid meetri kaugusel teest.
Beefile hukatuslikuks saanud puu jõuab vaatevälja umbes kolmekümne meetri kauguselt. Kakskümmend meetrit enne mändi algavad sündmuskohal tegutsenud kriminalistide jäetud kollase värvi jäljed. Ekspertide kogenud silm on sealt leidnud esimese kõrvalekalde normaaltrajektoorist.
Vaid kümmekond meetrit enne puud on teepeenral juba selgesti nähtavad vaod, mille jätnud suurel kiirusel külglibisemisse sattunud Peugeot’ rallimasina põhi ja tagarattad. Kümme miljonit krooni maksvast autost on avariipaigale jäänud õige pisut - lisaks sügavatele jälgedele ja poolteise meetri kõrguseni paljaks kistud, vaigupisarais männile kuus-seitse punase värvi tükikest...
Puu jalamil on lisaks kahele lillekimbule tüve külge kruvitud kullakarva mälestustahvel. Keegi ralli korraldajameeskonnast on jätnud avariipaika oma oranži vesti ja kinnitanud selle külge sildikese RIP Michael ("puhka rahus Michael"). Süütan puu jalamil küünla, asetan sinna koopia Michaeli kahe ja poole aasta tagusest intervjuust Ekspressile, kus soe ja sõbralik britt teatas naeratades, et tunneb end pooleldi eestlasena… Pühin pisara ja jätan suure meistriga jumalaga.
Hukkunu abikaasa: "See oli täielik õnnetus"
Hilisõhtul jõuan Parki kodukülla Edela-Inglismaa viinamarjaistanduste piirkonnas. Musta viilkatusega valge tellismaja ümber laiub roosipõõsaid tulvil aed. Hoovis seisavad kolm musta autot: Mini-Austin, BMW ja Peugeot.
Koputuse peale hüppab esimesena toast välja halli koonuga must retriiver, tema järel hõbedast karikat käes hoidev väike poiss, kes on välimuselt isa täielik koopia.
Nende järel tuleb uksele pereema Marie Park. Kuuldes, et tulen Eestist, naeratab ta soojalt ja kutsub sisse. Annan kohmakalt edasi teate eestlaste leinast ja armastusest Michaeli vastu. Teatan, et Eesti netikülgedele on postitatud tuhandeid kaastundeavaldusi ja et fännid soovivad Tartu pikimale sillale anda Parki nime. Sellel sillal sõideti Lõuna-Eesti rallide kiiruskatseid.
Sale, keskmisest pikemat kasvu, sõbraliku pilguga naine ütleb, et on alles nüüd aru saanud, kui tähtis Michael eestlastele oli.
“Varem ma sellele ei mõelnud.” Marie tunnistab, et ta ei süüdista juhtunus kedagi – “see oli täielik õnnetus”.
Esmaspäeval Michaeli peret külastanud Markko Märtinist loodab Marie, et eestlane saab juhtunust üle.
Ent siis Marie otsekui kangestub, ütleb, et ta ei tohi tegelikult ajakirjanikule midagi rääkida, ja palub viisakalt lahkuda.
