Politoloog ja populistlike liikumiste uurija Jean-Yves Camus (60) räägib Ekspressile, miks ei tohiks pettunud valijad saadikuid tagasi kutsuda enne nende mandaadi lõppu ja kas Prantsusmaal võib võim minna islamipartei kätte.

Esinesite eelmisel nädalal Tallinnas toimunud inimõiguste aastakonverentsil. Mis oli kokkuvõtlikult teie sõnum?

Kasvasin üles koos ideega, mis oli minu põlvkonnas väga laialt levinud: inimõigused on alati garanteeritud, vähemasti Lääne-Euroopas ning et tänu sellele, mis juhtus Teises Maailmasõjas, ei tule enam kunagi sõda; et võrdsus inimeste vahel jääb alatiseks. Kuid nagu me näeme nüüd, on Euroopas on juba sõda olnud ning poliitilised parteid skaala mõlemas servas on haaranud kinni ideest, et rahvuslus ning mitte inimõigused, on kõige tähtsam asi.

Identfitseerin end sügavalt prantslasena ja tahan selleks ka jääda, ma ei taha muutuda millekski, mis on mulle võõras. Kuid see ei ole põhjus, miks sulgeda piirid ja loobuda esindusdemokraatiast. Me saame teha seda kõike korraga – säilitada esindusdemokraatia, kontrollida immigratsiooni, jääda endaks ning olla ikkagi avatud ka teiste jaoks.

Kuidas seda saavutada?

Euroopat ootab ees kolossaalne identiteedikriis, ühelt poolt globaliseerumise tõttu, kuid ka seepärast, et Euroopa Liidul pole õnnestunud Euroopa inimesi uskuma panna narratiive, mis aitaks neil Euroopaga samastuda. Kui küsida tavalistelt kodanikelt, mida Euroopa neile tähendab, vastaksid tõenäoliselt väga paljud, et Euroopa tähendab Brüsselit ja Brüssel tähendab omakorda bürokraatiat ja regulatsioone. Kui Euroopa Liit tahab end päästa, peavad Euroopa Liidu institutsioonid olema vähem tehnokraatlikud ja tekitama inimestes tunde, et nad mõistavad, mida tähendab olla kultuurilises mõttes Euroopa osaks.


Avalehele
65 Kommentaari