Ida-Viru pere kasvatas üles orvuks jäänud lendoravapojad
Etteruttavalt tuleb siiski öelda, et päris omapäi
neid orvuks jäänud lendoravapoegi (suure tõenäosusega
jäi emaorav oma vaenlase nugise kätte) Oonurme külas
Ida-Virumaal elav Rennelite pere oma hoole alla võtta ei
saanud ja tegelikult poleks tohtinudki. See toimus koostöös
spetsialistidega. Peret aitas Tallinnas keskkonnaministeeriumis
töötav Uudo Timm, Eesti parim lendoravaekspert, kelle pikk
ametinimetus on keskkonnaministeeriumi info- ja tehnokeskuse
keskkonnaregistri büroo juhataja.
Hädas
kirpudega
Lendorav on praegu kõige rangema kaitse all
olev loomaliik Eestis. Sellel suurte silmadega pisikesel haruldasel loomal
on siinsetes metsades päris palju vaenlasi – juba mainitud
nugistele lisaks händkakud. Kui varem arvati, et lendoravad
tegutsevad metsades üle Eesti, siis praeguseks on teada, et nad on
taandunud peamiselt Ida-Virumaale. Lisaks vaenlastele kimbutavad lendoravate
puuõõnsustes paiknevaid pesi (tavaliselt rähnide tehtud
õõnsustes) ka kirbud. Pesi aga himustavad peale oravakeste
omakorda teised metsaelanikud – linnud ja herilased-mesilased.
/>
Teadlased otsivadki nüüd võimalusi, kuidas
väikese orava elu metsas teiste kõrval hõlpsamaks teha.
Võib-olla tuleks lendoravapiirkondades nugiste arvukust piirata?
/>
Aastaid tagasi töötas pereema Mare Rennel kohalikus
keskkonnateenistuses metsaspetsialistina. Siis puutus ta lendorava teemaga
esimest korda kokku. Kuidas saaksid erametsaomanikud majandada metsa nii, et
ühtlasi jääksid alles võimalikud lendorava pesapaigad?
Lendoravad armastavad haavapuumetsi, eriti neid, kus haabi ümbritsevad
kuused, seega on just Oonurmes ideaalne lendoravapiirkond. Sel ajal
kinkiski Mare oma südame sellele väikesele haruldusele.
/>Tõeliselt huvitav aeg tuli aga möödunud kevadel.
/>Siis alustati esimest korda tõsisemate uuringutega. Ja Oonurme
külas asuvast Rennelite talust, kus teati Timmi varasemast
ajast, kujunes lendoravahuvilistele omamoodi staap. Timm oli see, kes
oma ladusa jutuga haaras lendoravavaatlustesse kogu
pere. Nii et juhtus koguni, et Rennelid une asemel käisid
Timmiga hoopis mööda öist metsa loomakese liikumisteid
kaardistamas.
Raadiosaatja kinnitati viiele oravale (seda tehti
libeda seinaga püüniste abil, mis kinnitati oravakese pesaava
ümber) ning hakati ootama, millal nad pesast väljuvad.
/>“Kell kaksteist on ta selles tukas,” kirjeldab pereisa
Toomas Rennel ja demonstreerib köögis raadiosaatjat. “Kui
signaal hakkab ära kaduma, pead järele minema.” Ja iga 15
minuti pärast tuleb orava asupaik kirja panna. Nii terve
öö.
Üllatav, aga seni oli haruldase
kaitsealuse orava ja tema eluviisi kohta teada märkimisväärselt
vähe. Selles mõttes on uurijad, eriti Uudo Timm ning terve
Rennelite pere, teinud viimastel aastatel ära suure
töö. Pere kaks suuremat tütart Kadri ja Liisa pole piirdunud
vaid metsas vaatluste tegemisega, nad on kirjutanud
ka lendorava-teemalisi uurimistöid (“Lendorava elupaikadest
Virumaal” ning “Lendorava elupaiga struktuurist”).
/>On ka selgunud, et need Eestis peaaegu nähtamatud ja
salapärased tegelased läbivad palju suuremaid vahemaid, kui seni
arvati. Ka vahetavad nad pesapuid tunduvalt sagedamini. Tehti kindlaks, et
kavalamad oravad käivad haavapuulehti söömas hoopis
mitusada meetrit pesapuust eemal. Pesapuu teeb ta veel teise metsatukka ja
pabulad j&
auml;tab hoopis kolmandasse.
Toomase kommentaar: “Laisk
orav situb oma puu alla.”
Lendoravaekspert
võttis “isapuhkuse”
Läks veel
natuke aega ja Uudo Timmini jõudis teade Oonurme metsas orvuks
jäänud kolmest lendoravapojast. Samal päeval võttis ta
töölt puhkuse (Mare ja Toomas: “Võttis
isapuhkuse!”) ja tormas Oonurme kohale.
Järgmised
nädalad veetis ta juba tõelisi isakohuseid täites. Toitis
pipeti abil pisikesi poegi pastöriseeritud piimaga; pühkis
otsesõnu öeldes sitaridasid, mida väikesed armsad
loomakesed endast hoolega maha jätsid; jälgis, et kingakarp
või endine merisea puur, kuhu pojad esimese hooga pandi, oleks
puhas... Kantseldas nagu oma lapsi.
“Öösel
ronisid nad kaissu. Siis sai aru, et on vaja
süüa anda,” ütleb üks peretütardest.
Ja toita tuli oravapoegi iga kolme tunni tagant, paar tilgakestki.
/>Toomas: “Ikkagi beebid olid majas!”
Õige
pea tuli mure: kuidas õpetada kodutingimustes kasvavaid
loomakesi lendama?
Igaks juhuks ehitati oravapoegadele selleks, et nad puu
otsast alla ei kukuks ja nugiste kätte ei satuks, pesapuule aed
ümber.
““Noh, isa, näita ette!”
narrisime Uudot,” naerab Toomas lendama õppimise aega. Ja
lisab: “Aga see on ikka geenides – nad õppisid
sisuliselt kohe lendama.”
Toomas: “Ühel hommikul
sööme (Rennelite köögi aken avaneb metsa poole –
B.P), vaatame, kakk istub orava pesakasti peal, taarub seal. Olime hirmul
– no nüüd sõi ära!”
/>Järgmisel päeval kakk tiirutab põllu peal,
püüab hiiri.
Õnneks on tehispakul nii väike
ava, 3,5–4 sentimeetrit, et nugis sisse ei pääse.
“Aga kakk, see hull ründab ju helitult.”
/>
Alles jäi Taku
Oli see looduslik valik
või mitte, aga elama jäi kolmest päästetud oravapojast
üks. Keegi ei tea, kuidas oleks läinud looduses.
/>Toomas uurib raadiovastuvõtjat: “Mis see Taku number
oligi?”
Taku elab praegu üksinda sauna taga metsatukas
tehishaavapuupakus. Tiku sõi nugis ära. Juunior jäi
kadunuks.
(Keegi kõrvalt) “Midagi 300ga...”
/>(Keegi veel kõrvalt) “325.”
Toomas: “Ega ta
tegelikult toast ei võta...”
Liisa: “Võtab
küll, Takut võtab!”
Raadiovastuvõtja ragiseb.
/>
Õues sauna taga osutab Toomas käega pesakasti poole ja me
muutume juba ärevaks, kui Toomas ütleb: “Kolm tagumikukarva
võib-olla paistab.”
Ja lisab siis redeli otsa ronides
naljatlevalt: “Aga võib-olla ei paista ka!”
Toidukauss
(milleks on tegelikult võikarp) on kasti otsast alla
lükatud.
Toomas: “Kui kauss saab tühjaks, siis kuseb
sisse või lööb kausi käpaga alla.”
Taku peaks
olema isane. Ja kevadel, ütlevad Rennelid, tuleb tegelda
probleemiga, kuidas Takule kaaslane leida. Mare: “Kas kaaslane
tuua või tema kaaslase juurde viia?”
Siis peaks Oonurme
laantes algama ka uus lendoravate uurimise projekt.
/>
Karulaane seltsielu
Tagasi tuppa
jõudnud, istume köögis, ees pannkoogid murakamoosiga.
/>Huvitav, kui paljud loodusemehed on unistanud kohtumisest selle Eesti metsade
pisikese haruldusega, arutlen e
ndamisi. Rennelite pere pole kohtunud ainult lendoravate ja karudega
(viimastest võib pereisa rääkida pikalt-pikalt; ühel
juhul seisis ta karule lähemal, kui ta kunagi uskunud oleks), vaid ka
hundi ja ilvesega. Jah, ja mõni aeg tagasi ehitasid Mare ja
Toomas kodu lähedal asuva Muraka raba serva väikese turistidele
mõeldud puhkeonni. Ei läinud kaua, kui onni katusele tegi pesa (!)
kaljukotkas. Loomad leiavad Rennelid rohkem nagu ise üles.
/>Ja kui ma Toomase ja Mare jutte kuulan ja kuulan –
väljas akna taga on päris pimedaks läinud –, ei saa ma
midagi parata, et lahkudes kummitab peas:
Kriimsilm, karuott ja
re-ba-ne,
siilipoiss ja jänes kar-va-ne
hüppavad
üheskoos
üksmeelses tantsuhoos...*
Ja nii Tallinnani
välja.
* Read laulust “Karulaane jenka”
