Ideede maaletooja

Ma ei tea, kui moraalne on ajakirjandusel nuuksatada Ando Keskküla sarga juures. On ju selge, et Keskküla kujul on tegu süstemaatiliste meediarünnakute tulemusel (kas õigustatud või mitte – siinkohal pole sel vahet) ruineeritud isiksuse murdumisega. Kunstiinimene osutus hapramaks, kui eeldati, peenemaks ja haavatavamaks süsteemiks kui tavapärase peksuga harjutatud paksunahalised poliitikud, võime tagantjäreletarkadena resümeerida.

Andot ei ole enam.

On ütlemata kahju, et Keskküla ei jõudnudki tagasi maalikunsti juurde oma uute maalide näitusega, teadaolevalt oli ka 2008 esimesteks kuudeks broneeritud näituseaeg Tallinna Kunstihoone galeriis, ka alusraamid olid tellitud-ostetud. Mäletan väga hästi neid aegu, kui, esialgu näitus haaval, tema regulaarsed esinemised kevad- ja sügisnäitustel katkesid. Tollal nimetas jooksev kriitika veel palju aastaid tema nime, rubriigis, kes näitusel ei esine.

Maitsevääratuse piiril võiks öelda, et Keskküla märtrisurm on õppetund kõigile kunstnikest kunstiametnikele – hoidke loominguline ahi pidevalt küdemas – alati on koht, kuhu tagasi pöörduda!

Kohe esimesest kokkupuutest Ando Keskküla loominguga – olen vist näinud kõiki tema töid 1970. aasta ERKI iseseisvate tööde näitusest alaltes – meeldis mulle nende ­intellektuaalne ülesehitus, mis oli midagi täiesti uut siinse ennast taastootva intsestilaadse kunstimudeli foonil. Tema pop-kunsti esteetika ja kontseptualiseeritud hüperrealism olid sobivas vahekorras kammitsetud, kuid siiski maalilise isikupäraga. Sest impersonaalne, robotlik fotomaalija pole ka Keskküla kunagi olnud. Maalija piltidest lähtuv hingus ongi tavaliselt adekvaatne kunstnike endi karakteritega, seos on küllaltki tajutav.

Keskküla kirjeldas millalgi oma meelisfantaasiat, kus tema töökabinetis võiks olla klaassein ja selle taga võiks fikseeritud võimlemispoose võtta FKK kehaehitusega meesmodell. Sarnase motiiviga grafiidijoonistusega, mille keskmes arendatud seljalihastega tüüp, esines ta hiljem ühel joonistuste ülevaatenäitusel kunstihoones.

Metafüüsiline aspekt tema loomingus vaid kasvas aastatega, hilisemad arengud – neid võiks ka transavangardseteks nimetada (mõtlen siinkohal seda suurt lohekallistaja pilti – “Vaikelu müüdiga” – ja Botticellist inspireeritud võigast stseeni, kus hurdad parkmetsas kaunitele naisolevustele jahti peavad) – võimaldanuks lõputuid transformatsioone. Tema maalilooming katkes minu teada sealtmaalt, kus tollal Kadrioru lossis asuva Eesti Kunstimuuseumi ülakorruste ruumides väljas olnud isiknäitusel oli molbertil eksponeeritud lõpetamata, otsekui pooleliolev töö – poolabstraktses laadis ekspressiivne pilt, kui mälu mind ei peta – marukoertest.

Kuid Keskküla enda sõnul oli ja jäi ta eelkõige ideede maaletoojaks, parem informeeritus mujal toimuvast andis talle visionäärina alati trumbid ka siinsete arengute prognoosimiseks. Tema maalikunstist loobumine andis ka kohalikele kriitikutele indulgentsi kahelda maalikunsti aktsiate kehtivuses siinmail.

Loodetavasti on ka teised avastanud, kui sarnane Keskküla väliselt on Rembrandtile, selles võiks ju mingi sõnum olla?

Olen hiljem korduvalt mõelnud tema tähele­paneku peale, et hea pildi maalimiseks ei tohiks maalitehnika liiga hästi käes olla. Ma saan vist aru, mida ta sellega omaaegses kontekstis mõtles, kus teatud puudujäägid kujutusoskustes sundisid leiutama ja kus orgaanilisuse asemele tulid copy-paste ja faasinihkes mõtlemine.

Meelde jäävad harvad vestlused, kokkusaamised, repliigid üksteise tööde kohta, on kahju, et Andot ei ole. 2004. aastal helistas ta mulle ja palus asuda korraldama 2005. aastaks planeeritud Tallinna-Kotka sõpruslinnadeks olemise 50. aastapäevale pühendatud Eesti kunstinäituste programmi Kotkas. Mäletan, et ajaks, kui näitus Kotkas kolmel galeriipinnal realiseerus, oli Ando krediitkaardiafääri kumu ka sinna jõudnud. Kuid kui pisku see tundus meie banketilauda maan­dunud eks­tsentrilise Helsingi kunstiakadeemia rektori lauanaabreid (kelleks oli Kotka tollane linnapea, Soome endine kultuuriminister) mitte üldse riivava teate peale – et rektorihärra oli just nüüd Hesingist sõitnud kogu tee taksoga Kotkasse, takso ootama jätnud ja kavatsevat ka sellega veel hilisõhtuks tagasi sõita, “et veidikenegi vähendada kapitalistliku Soome kapitalistidest vereimejate rikkust”. Kui lisaksin siia tuntud fakti, et sama akadeemia eelmine rektor ilmus avalikkuse ette, “seljas” vaid alasti ihule kehamaalinguks maalitud frakk, tuleb tunnistada eestlaste 1 : 0 allajäämist.

Tõenäoliselt selliste ekstsentrikuist väliskülaliste lõbutsemiseks noodsamad kulutused EKA krediitkaardiga ka tehti. Arenenud kapitalism, isegi põhjamaiselt vaoshoitud ja sotsiaaldemokraatliku aktsendiga soome mudel, tolereerib kunsti ja intellektuaalse eneseväljenduse nimel nii mõndagi. Legalize!

Me oleme kaotanud kunstikultuuri üle sügavalt juurdleva, intellektuaalist kunstniku ja teoreetiku, intellektualiseerivat substantsi pole Eestis kunagi üleliia, ka kunstnikkonna kontekstis, kes teadaolevalt rohkem instinkti- ja tundeinimesed.