Ideede maaletooja
Ma ei tea, kui moraalne on ajakirjandusel nuuksatada Ando Keskküla
sarga juures. On ju selge, et Keskküla kujul on tegu süstemaatiliste
meediarünnakute tulemusel (kas õigustatud või mitte –
siinkohal pole sel vahet) ruineeritud isiksuse murdumisega. Kunstiinimene
osutus hapramaks, kui eeldati, peenemaks ja haavatavamaks süsteemiks kui
tavapärase peksuga harjutatud paksunahalised poliitikud, võime
tagantjäreletarkadena resümeerida.
Andot ei ole enam.
On ütlemata kahju, et Keskküla ei jõudnudki tagasi
maalikunsti juurde oma uute maalide näitusega, teadaolevalt oli ka 2008
esimesteks kuudeks broneeritud näituseaeg Tallinna Kunstihoone galeriis,
ka alusraamid olid tellitud-ostetud. Mäletan väga hästi neid
aegu, kui, esialgu näitus haaval, tema regulaarsed esinemised kevad- ja
sügisnäitustel katkesid. Tollal nimetas jooksev kriitika veel palju
aastaid tema nime, rubriigis, kes näitusel ei esine.
Maitsevääratuse piiril võiks öelda, et Keskküla
märtrisurm on õppetund kõigile kunstnikest kunstiametnikele
– hoidke loominguline ahi pidevalt küdemas – alati on koht,
kuhu tagasi pöörduda!
Kohe esimesest kokkupuutest Ando
Keskküla loominguga – olen vist näinud kõiki tema
töid 1970. aasta ERKI iseseisvate tööde näitusest alaltes
– meeldis mulle nende intellektuaalne ülesehitus, mis oli
midagi täiesti uut siinse ennast taastootva intsestilaadse kunstimudeli
foonil. Tema pop-kunsti esteetika ja kontseptualiseeritud hüperrealism
olid sobivas vahekorras kammitsetud, kuid siiski maalilise isikupäraga.
Sest impersonaalne, robotlik fotomaalija pole ka Keskküla kunagi olnud.
Maalija piltidest lähtuv hingus ongi tavaliselt adekvaatne kunstnike endi
karakteritega, seos on küllaltki tajutav.
Keskküla
kirjeldas millalgi oma meelisfantaasiat, kus tema töökabinetis
võiks olla klaassein ja selle taga võiks fikseeritud
võimlemispoose võtta FKK kehaehitusega meesmodell. Sarnase
motiiviga grafiidijoonistusega, mille keskmes arendatud seljalihastega
tüüp, esines ta hiljem ühel joonistuste
ülevaatenäitusel kunstihoones.
Metafüüsiline
aspekt tema loomingus vaid kasvas aastatega, hilisemad arengud – neid
võiks ka transavangardseteks nimetada (mõtlen siinkohal seda
suurt lohekallistaja pilti – “Vaikelu müüdiga”
– ja Botticellist inspireeritud võigast stseeni, kus hurdad
parkmetsas kaunitele naisolevustele jahti peavad) – võimaldanuks
lõputuid transformatsioone. Tema maalilooming katkes minu teada
sealtmaalt, kus tollal Kadrioru lossis asuva Eesti Kunstimuuseumi
ülakorruste ruumides väljas olnud isiknäitusel oli molbertil
eksponeeritud lõpetamata, otsekui pooleliolev töö –
poolabstraktses laadis ekspressiivne pilt, kui mälu mind ei peta –
marukoertest.
Kuid Keskküla enda sõnul oli ja jäi ta
eelkõige ideede maaletoojaks, parem informeeritus mujal toimuvast andis
talle visionäärina alati trumbid ka siinsete arengute
prognoosimiseks. Tema maalikunstist loobumine andis ka kohalikele kriitikutele
indulgentsi kahelda maalikunsti aktsiate kehtivuses siinmail.
Loodetavasti on ka teised avastanud, kui sarnane Keskküla väliselt
on Rembrandtile, selles võiks ju mingi sõnum olla?
Olen hiljem korduvalt mõelnud tema tähelepaneku peale, et
hea pildi maalimiseks ei tohiks maalitehnika liiga hästi käes olla.
Ma saan vist aru, mida ta sellega omaaegses kontekstis mõtles, kus
teatud puudujäägid kujutusoskustes sundisid leiutama ja kus
orgaanilisuse asemele tulid copy-paste ja faasinihkes mõtlemine.
Meelde jäävad harvad vestlused, kokkusaamised, repliigid
üksteise tööde kohta, on kahju, et Andot ei ole. 2004. aastal
helistas ta mulle ja palus asuda korraldama 2005. aastaks planeeritud
Tallinna-Kotka sõpruslinnadeks olemise 50. aastapäevale
pühendatud Eesti kunstinäituste programmi Kotkas. Mäletan, et
ajaks, kui näitus Kotkas kolmel galeriipinnal realiseerus, oli Ando
krediitkaardiafääri kumu ka sinna jõudnud. Kuid kui pisku see
tundus meie banketilauda maandunud ekstsentrilise Helsingi
kunstiakadeemia rektori lauanaabreid (kelleks oli Kotka tollane linnapea, Soome
endine kultuuriminister) mitte üldse riivava teate peale – et
rektorihärra oli just nüüd Hesingist sõitnud kogu tee
taksoga Kotkasse, takso ootama jätnud ja kavatsevat ka sellega veel
hilisõhtuks tagasi sõita, “et veidikenegi vähendada
kapitalistliku Soome kapitalistidest vereimejate rikkust”. Kui lisaksin
siia tuntud fakti, et sama akadeemia eelmine rektor ilmus avalikkuse ette,
“seljas” vaid alasti ihule kehamaalinguks maalitud frakk, tuleb
tunnistada eestlaste 1 : 0 allajäämist.
Tõenäoliselt selliste ekstsentrikuist väliskülaliste
lõbutsemiseks noodsamad kulutused EKA krediitkaardiga ka tehti. Arenenud
kapitalism, isegi põhjamaiselt vaoshoitud ja sotsiaaldemokraatliku
aktsendiga soome mudel, tolereerib kunsti ja intellektuaalse
eneseväljenduse nimel nii mõndagi. Legalize!
Me oleme
kaotanud kunstikultuuri üle sügavalt juurdleva, intellektuaalist
kunstniku ja teoreetiku, intellektualiseerivat substantsi pole Eestis kunagi
üleliia, ka kunstnikkonna kontekstis, kes teadaolevalt rohkem instinkti-
ja tundeinimesed.