Mis on kiusamine?
Kiusamine on käitumisviis, mida iseloomustab agressiivsus, korduvus ia ebavõrdne võimusuhe. Koolikiusamises eristatakse nelja peamist kiusamisviisi: füüsiline (nt togimine), verbaalne (nt narrimine), suhetega seotud (nt tõrjumine) ning kaudne (nt tagarääkimine) kiusamine. Viimasel ajal on lisandunud veel üks kiusamisviis -küberkiusamine. See toimub interneti teel elektrooniliste seadmete vahendusel ning on eriti salakaval, seest saadab õpilast nii koolis kui ka sellest väljaspool.

Kui palju kiusatakse?
Viimase aasta jooksul on kiusamise ohvriks olnud 19% õpilasi, kusjuures suuri erinevusi poiste-tüdrukute, eesti või vene õppekeelega koolide ning maa- ja linnakoolide vahel ei esinenud. Kaasõpilasi oli viimase aasta jooksul kiusanud 10% õpilastest. Tuli ette ka seda, et õpilane oli samal ajal nii kiusaja kui ka kiusatava rollis - selliseid näiteid kogunes 4%. Kuigi üldiselt kooli-kiusamist kui nähtust tauniti, peeti seda paradoksaalselt teatud määral paratamatuseks („kõiki kiusatakse").
Enamasti toimus kiusamine lühikest aega, kuid oli ka neid õpilasi (4% ehk üks laps keskmise suurusega klassi kohta), kes kogesid kiusamist iga päev. Nooremate klasside hulgas oli kiusamine pigem lühiajaline, kuid vanemates klassides oli rohkem levinud pikaajaline kiusamine -koguni 27% noori ütles, et see on kestnud juba üle kolme aasta.

Kuidas kiusatakse?
Kõige sagedasemateks kiusamisviisideks olid verbaalne ja kaudne kiusamine - teise üle naermine ja tema naeruvääristamine, välimuse halvustamine ja narrimine,
kuulujuttude levitamine, rühmast väljajätmine. Huvitaval kombel pidasid kiusajad rühmast tõrjumist kiusamiseks tunduvalt harvem. Näib, et tõrjumine on eriti valulik kiusatavate jaoks, kuid ümbritsevad ei pruugi seda nii terava probleemina märgata.
Poiste hulgas esineb rohkem füüsilist vägivalda, kuid tüdrukud kiusavad salakavalamalt ja varjatumalt.
Valdava arvamuse järgi on sõnadega kiusamine isegi hullem kui füüsiline vägivald. „Sõnadega võib väga haiget teha ja kui see toimub pidevalt iga päev, võib see kiusatava psüühikale halvasti mõjuda, inimene võib haigestuda ja isegi hulluks minna," kirjeldab uuringus üks tütarlaps.
Kaasõpilaste kiusamise juures on tähtis roll kampa kuulumisel. „Meil on oma, noh, tiim ja siis see tiim hakkab kedagi vihkama ja siis peavad nad kõik seda ühte vihkama. Kui tiimi juht ütleb, siis peavad kõik nii tegema," kirjutab üks poiss. „Või otsitakse välja nõrk koht ja siis materdatakse just nimelt seda ühte nõrka kohta," märgib teine.

Miks kiusatakse?
Kiusamise põhjustena nähti enamasti teistest millegi poolest erinemist. Erinevused võisid olla mis tahes laadi: välimus, puue, käitumine, puhtus, pere sotsiaalmajanduslik taust, aga ka nimi ning isegi vanemate välimus ja edukus. Või nagu üks õpilane uuringus kirjeldab: „Ta on kuidagi, noh, teistsugune. Ta riided on erinevad. Ta on uimane, ühesõnaga mõttetu õpilane."
Kiusamise ohvrid tõid põhjustena välja kiusaja võimalust võita sellega populaarsust (65%), näidata oma ülevõimu (64%) ja oskamatust omaenda probleemidega muul viisil toime tulla (38%). Samas nägid päris paljud ohvrid süüd endas - arvates, et ongi ise imelikud (16%).
Oma käitumisviisi põhjendasid kiusajad kõige sagedamini kättemaksuga (33%), teiste lõbustamise ja nalja tegemisega (22%), kiusatava ebasümpaatsuse-ga (16%) ja iseenda kiusatavaks sattumise vältimise sooviga (14%).
Süvaintervjuudes toodi tähtsa põhjusena välja pere mõju. „Kui vanemad ei osuta lapsele piisavalt tähelepanu ja aega, siis võib ta hakata teisi lööma, sõimama ja
norima, et teda tähele pandaks," kirjeldab üks uuringus osaleja.

Kellele kiusamisest räägitakse?
Kiusamisjuhtumist rääkis kolmandale isikule 59% õpilastest. Kõige sagedamini räägiti sellest vanematele ning sõbrale. Räägiti ka õpetajale (pisut üle kolmandiku õpilastest). Süvaintervjuudes nimetasid õpilased ka seda, et vanematele rääkimine ei pruugi olla tulemuslik. „Mõned vanemad ei mõista nagu ... Nad ütlevad, et ära tee välja või midagi. See on kõige hullem vastus!" leidis üks õpilane. Mõistvust lootsid nad leidvat pigem sõpradelt ja lahendust olukorrale õpetajatelt.
Kiusatutest vaid viiendik ütles, et kool on kiusamisele reageerinud. Kõige sagedamini toodi välja märkuse tegemist, aga ka vanemate koolikutsumist ja kiusaja saatmist spetsialisti juurde. Õpilased, kelle arvetes kool nende kiusamisjuhtumile ei reageerinud, olid teistega võrreldes madalama, subjektiivselt tajutud heaolutasemega.

Mida kiusamise vastu teha?
Süvaintervjuudest tuli välja, et üldine meelestatus kiusamise suhtes on kooliti väga erinev. Mõnes koolis oli suhtumine üheselt sallimatu, teises olid reeglid koolikiusami-se juhtumitele reageerimiseks ebaselged.
Koolikiusamise vähendamise võimalustena toodi välja:
- kiusamise märkamist, sellele kohest reageerimist ja probleemiga tegelemist;
- selgete reeglite ja tagajärgede kehtestamist kiusamise korral;
- õpilaste vaimse vastupanuvõime treenimist, et nad julgeks ja suudaks nii iseenda kui ka teiste eest välja astuda ning konflikte ignoreerimise asemel lahendada;
- huvihariduse kättesaadavamaks muutmist (ka vaesema pere laste jaoks), et kõigil oleks väljund oma võimeid realiseerida ja pingeid maandada (nt spordiringis);
- üldise hoiaku muutmist sallivuse ja hoolivuse suurendamise poole.
Koolikiusamine ei ole kiusatava ja kiusaja omavaheline asi. See on kõigi - lapsevanemate, õpetajate, kaasõpilaste - ühine asi. Ainult tervikliku ja süsteemse lähenemisega saavad nii kiusatavad kui ka kiusajad neile vajalikku tähelepanu ja vajadusel abi.