Terve mäenukk on muudetud arhitektuuriks, ühendusteed hoonete vahel koosnevad peamiselt kaljusse raiutud treppidest. Kaido Haagenil
Väljavalitud, salajane, püha, õige, tähtis, lootusrikas, ülendav – selliseid epiteete kiputakse selle kõrgel Peruu mägedes asuva linnaaseme puhul kasutama. Tahate või mitte, paiga emotsionaal­ne mõju on niivõrd tugev, et sellele otsitakse seletust. Mõni lepib müstikaga. Kellele aga emotsioonid kahtlastena tunduvad, otsib pragmaatilist põhjendust. Tõde peitub ilmselt kusagil vahepeal.


Selleks ajaks, kui Hiram Binghami ekspeditsioon 1911. aastal Machu Picchu avastas ja välja kaevas, oli see juba aastasadu olnud mahajäetud. Miks? Miks see, praegugi veel suhteliselt tervete müüridega linn, koos ümbritsevate terrass-peenardega maha jäeti? Ja miks see üldse sinna rajati?


Niivõrd ligipääsmatusse paika mäestike keskel, ääretult kõrgele, kus kliima on karm ja vesi haruldane? Kelle jaoks? Mida on näinud need lõputud astmed ja veidrateks kujunditeks tahutud kivid? Keegi ei tea.


Uurijate tuletatud maailmapilt


Avastamisest peale on pressis levitatud müstilisi versioone kuni selleni, et inkade kultuurile on aluse pannud tulnukad.


Kõik, mis me linnast üldse teame, on kogutud arheoloogide poolt: maa seest ja rahvasuust. Peale selle on leitud niidiotsi ülestähendustest, mida tegid 16. sajandi konkistadooridega kaasas olnud uudishimuliku pilguga hispaanlased, liikudes samas kultuuripiirkonnas. Kuigi Machu Picchusse polnud nad välja jõudnudki – sellest mitte üks kriips.


Praeguseks, pärast mitmeid ekspeditsioone ja põhjalikke uuringuid, on välja kujunenud terviknägemused, mis on ka raamatuisse raiutud. Tutvumine nendega tekitab sügava respekti võimsa pärandi vastu, mille hämmastav arhitektuur on ülitihedas seoses looduse ja müüdiga.


Inkade maailmapilt on läbi põimunud geo- ja astroteadmistest. Päritolumuistendid põimivad ja mõtestavad kosmilist asukohateadlikkust, nelja ürgelementi ja floorat-faunat… Kui lisada sellele ülikõrge stilisatsioonitaseme ja vormikultuuriga esteetiline käekiri, tundub see teistest kultuuridest terviklikumana. Või ökoloogilisemana, austades inimese asemel pigem Emakest Maad ja selle igapäevast elu määravaid taevaseid rütme, mida hoolega jälgiti.


Sümbolid nii maal kui taevas


Inkad teavad, et mägedesse on kätketud esivanemate vaprus, jõud ja tarkus. Ühtlasi on mäed elu andjateks, saates lumistelt tippudelt orgudesse elutoovat vett. Jõe kui elujõu sümboli võrdkujuks on madu.


Inkade oluline kaitsesümbol on ka puuma – kiskja, kes inimest ei murra –, ning kondor ehk lind Llulli, kes olla ilmunud inkade taevasse rahu tooma, mil iganes vaen maad võtnud.


Inkad näevad sageli mäenukkide kujus pühi olendeid, näiteks Machu Picchu kõrval kõrguva mäe kujust võib välja lugeda hüppeks valmistuva puuma, kelle kõrval paotab tiibu kondor. Samuti võib paljude rajatiste põhiplaane näha kui tähtsate sümbololendite kujutisi, ka Machu Picchu üldplaanist võib lendu tõusnud kondori kujutise välja lugeda.


Maised kujundid peegelduvad ka taevas. Nii nagu püha Vilcanota (Urubamba) jõgi ümber Machu Picchu, lookleb taevas Linnutee-jõgi, mille heleduse taustal eralduvad tumedad tähtedevahelise tolmu pilved, mida sellest kõrgusest on ka palja silmaga näha. Neis kehastuvad madu, mis taevaranna poole lohemaoks muutub, laama koos tallega, rebane, kärnkonn ja yutu – lind, kes muneb vikerkaarevärvilisi mune. Muide, legend räägib, et just vik erkaar oli inkadele näidanud, kuhu linn rajada. Ning vikerkaare (vihma, vee, jõe) sümboliks on taas madu.


Õitsehetke arhitektuurimälestis


Uurija Johan Reinhardi järgi rajati Machu ­Picchu inkade imperaatori Pachacuti ajal 15. sajandi keskel, kui naabruses sai uue hingamise ka linn pühas Cusco (Quosqo) orus. Ja selleks ajaks, kui hispaanlased Cusco vallutasid (1533), oli Machu Picchu ilmselt juba maha jäetud, sest ürikutes ei ole sellest mingit märki. (Hispaanlaste uskumatult ülbest ja reeturlikust käitumisest selle rikka ja vahetu rahvaga me parem ei räägi.)


Machu Picchu oli igal juhul tähtis sõlmpunkt, seda nii religioosses kui ka kaubanduslikus mõttes. Pole teada, kas sealsete asukate peaülesanded olid religioossed või pigem kaubanduslikud, ega ka see, kas terrassidel viljeldi püha kokataime (­Erythroxylon coca) peamise kultuurina või oli see vaid üks teiste hulgas.


Vaieldamatult oli kokalehtedel inkamaailmas ülitähtis roll. Nende imettegev vägi on kõrgmäestikukultuuris oluline, et säilitada tervist ja suurendada vastupidavust nii igapäevases elus kui ka tapvatel rännakutel mööda järske mägiradu.


Selle taime tähtsus, nagu me teame, pole aastatega vähenenud.


Meisterlikult planeeritud ja teostatud


Siiani otsivad inkad nõu ja abi pühadelt mägedelt, kellele tuuakse ohvreid ning annetusi selleks rajatud templites ja altaritel. ­Machu Picchu templitest muljetavaldavaim on nn peatempel, mille seinad on osalt monoliitsest kivist ja mille põrandaks on lausa ­ookeani äärest (vähemalt 400 km kauguselt, rääkimata üles-alla turnimisest mööda mägesid) kohale toodud valge liiv.


Inkade rajatiste juures pole juhuslikke suundi, kuhu avanevad aknad-uksed, millal ning kuskohast pääseb sisse valgus ja kuhu tekivad varjud. See näitab, et tegelik korrapidaja sealkandis on siiski Päike, mille liikumise rütmi, nii päevaste kui aastaste tsüklitena, hoolega jälgiti. Ülimat täpsust selles võimaldasid mitmesugused kaljust välja tahutud kivimoodustised, millest tekkiv vari näitas tähistatud punkti liikudes kätte aasta peamised tähised, pööripäevad. Seda nii põllutööde kui ka tähtsate riituste tähtaegade määramiseks.


Meieni on jõudnud kõige püsivamas materjalis teostatud pärand – võrdselt imetletava inseneri- ja kunstnikutalendiga planeeritud ja meisterlike ehitusmeistrite ja  kiviraidurite poolt loodu. Kas pole ime, kui plaanipäraselt, kaunilt ja vaeva kokku hoidmata on kivi tahutud, kombineerides kunstipäraselt monoliiti ja müüritist. Iga pind on kui ainulaadne kompositsioon, mille ebaregulaarse kujuga osad sobivad nõnda hästi kokku, justkui oleksid nad üheskoos vormis seinaks küpsetatud.


Veelgi enam, müüritiste kividetailidest on hea kujutlusvõime puhul võimalik samuti sümbolkujundeid välja lugeda.


Iga kunstnikusilmaga inimene märkab, et inkad on läbinud karmi vormikoolituse. Nende rajatistes pole jälgegi vormilõtvusest, mis tavaliselt amatööri reedab, vaid neis avaldub sügavat austust tekitav vormikultuur. Ja just see näib ülimalt mõistatuslik. (Ehk siiski maaväline päriolu?)


Hämmastav lopsakus mäestikukarmuses


Võimsaid müüre ei vajatud ainult templitele, vaid samasuguse hoole ja armastusega rajati igasuguse otstarbega ehitisi. Majade kõrval viljeldi ka land-art’i – lõputute müüri tistega toestati imelisi terrasse, mis laskuvad alla mööda linna ümbritsevaid mäenõlvakuid. Selle kunsti abil muudeti järsakud põllumaaks, mida ilmselt ka niisutati, et seal kultuurtaimi viljeleda. Näiteks kasvatasid inkad kolmesadat (300!) sorti kartuleid. Peale selle mais, teised kultuurid ning – tähtsaimana – püha kokataim.


Igal juhul tunnistavad inka kultuuri jäljed teadmisi ja huvisid, mis on ulatunud mammonast kaugemale. Samas oli selles ka üllatavalt palju rikkust. Võrreldagu vaid karme olusid saavutustega: viljelusoskused, hämmastav arhitektuur ja massiivne, kuid peenelt töödeldud kulla- ning hõbedakunst. Lisaks värvikas tekstiil, mis siiani sealse rahva juures vaatajaid võlub.


Siiski on inkade kultuuri pärliks just ­Machu Picchu, mägede kroon, kunagise hiilguse tumm tunnistaja. Eks aardekütid on sealtki üle käinud, kuid (erinevalt mitmest mäetipule rajatud pühamust) pöördumatut kahju pole suudetud tekitada. On neid taltsutanud linna kättesaamatu asukoht või siiski linna harras vaim?


Pole ime, et turistid pidevalt seal treppidel tunglevad. Ei lihtsad uudishimulikud ega ka asjatundjad pea paljuks ette võtta teed läbi karmi ja inimtühja pärapõrgu, et sealt kirgastunult tagasi tulla. MK
Topeltrõngas – yanantin

Inkade maailmatunnetuse põhialuseks peetakse mõistet yanantin, mis on nende vaste idamaisele jin’ile-yang’ile. Sümboliseerides samuti vastandite ühtsust, on yanantin ka olemuslik seos paari ja üksiku, paaris ja paaritu, nais- ja meessoo, kõrge ja madala, parema ja vasaku, sümmeetria ja seda täiendava tsentri vahel. Yanantin’i kujund-vasteks on kaks kontsentrilist ringi. Selline põhiolemus on heal tahtmisel välja loetav ka Machu Picchut ümbritsevast geograafiast.
Neli elementi pluss geo-astrosüsteem

Inkade loodud rajatisi on põnev vaadelda ka linnulennult. Naabermäe nõlvaltki on näha, et linnad-templid pole juhuslikult elu praktiliste seaduste järgi kerkinud, vaid sügavalt plaanipärane arhitektuur. Linnad, templid ja lõputute terrassidena mööda sametisi mäekülgi kerkivad põllumaad nende ümber moodustavad selgeid kujundeid. (Muide, ka Nasca kõrbe mõistatuslikud joonised ei jää sealt kuigi kaugele.)

Rajatiste generaalplaan meenutab sageli mõnd müütilist loomakuju ehk sümbolit, mis on seotud nii mägede, pühaks peetava vee kui ka tähistaeva ja päikese liikumisega. Ja seda seost tõestavad vaieldamatult ja täpselt välja mõõdetud kontrapunktide asukohad.

Näiteks asub laama-templi altar (millel võis kunagi seista näiteks kullalehtedega kaetud hiigelskulptuur) täpselt selles punktis mäeküljel, kuhu langeb talvise pööripäeva koidikul kitsast mäekurust esimene terav päikesekiir. Võib kujutleda hetke, mida karges hommikuhämaruses kannatlikult ja ette valmistatult oodati, kui äkitselt laiali paiskuv sära üle terve oru ja mäestikuala kiirgas…

Iseasi, kus on praegu see kuld ja hõbe, mis inkade arhitektuuri kaunistas. Teada on, et väärismetallidel oli Peruu kultuurides vägagi oluline koht. See aga jäi vaieldamatult konkistadooride huviorbiiti.

Mida ei sulatatud kangideks, see tassiti laiali, osa jõudis muuseumidesse, osa kindlasti mitte.
Taeva ja maa ühtimise vaatluspunkt

;Kui inkadele omast mäemassiivide kuju mõtestamist võib tõlgendada iluna;vaataja silmades, siis täiesti veenvana mõjub joonis, mis leidub Johan;Reinhardi raamatus, pärit uurija Urtoni materjalidest (1981).

;See rombikujuline skeem võtab silmapilk kokku teooriad, mida põhjendatakse faktirohketes tõestustes läbi terve raamatu…

;Nimelt: KÕIK on üksainus, pidevas tsüklilises liikumises olev tervik.;Ja just Machu Picchu on paik, kust võib talvisel pööripäeval selgelt;jälgida, kuidas taevased ja maised kujundid üleva vaatemängu;korraldavad.

;Sel ajahetkel jäävad Päikese tõusu- ja loojangupunktid sümmeetriliselt;rombi külgpunktidena täpselt kahele poole mäge. Öösel aga kerkib;Linnutee, taevane jõgi, otse püha mäe Salcantay lumise tipu kohale,;täpselt selle iseäralikku kuju järgivaks nimbuseks. Otse keskel, nii;Linnutee-looga kui ka mäe tipus, särab pidulikult Lõunarist. Tähtedega;tikitud Linnutee helendust kaunistavad tähtsaimate kaitseolendite;kujulised tähetolmupilved (Dark Cloud Concellations).

;Ning rombi alumisse tippu ongi ehitatud Machu Picchu – sest sealt on;taevase ja maise geomeetria hämmastav kokkulangevus kõige paremini;nähtav.