Karl August Hindrey (reprod)

Sel nädalal tegi õiguskantsler Indrek Teder avaliku pöördumise sotsiaalminister Hanno Pevkurile. Teder taotleb laste mis tahes kehalise karistamise keelustamist valmivas lastekaitseseaduses. “Ka nn “leebemad” kehalise karistamise meetodid nagu näiteks tutistamine või laksuandmine tekitavad lapsele valu ja alandust ning rikuvad lapse õigust füüsilisele puutumatusele ja inimväärikusele,” kirjutab Teder.

Sellest johtuvalt peaks valitsema leppimatus ka mis tahes laste karistamist õhutava või kujutava materjali suhtes. Aga kuidas suhtuda eesti ja eestikeelsesse kirjandusse, kus vitsakaristus on üpris tavaline – näiteks Eduard Vilde “Minu esimesed triibulised”? Või filmiklassikasse – näiteks “Kevade”, kus köster Tootsi mehiselt tuuseldab?

Ma arvan, et neid peaks võtma, nagu nad on, ja jätma nii, nagu nad on, oma aja arusaamade näiteina.

Friedrich Reinhold Kreutzwald “Vaeslapse käsikivi”

“Üks vanemateta tütarlaps oli kui lambatall järele jäänud ja õelasse peresse kasvandikuks saanud, kus tal muud sõpra ei olnud kui perekoer Krants, kes mõnikord leivakoorukese vaeslapse käest sai. Tütarlaps pidi hommikust õhtuni perenaisele käsikivil jahvatama, ja kui tal väsimust puhates kivi mõnikord seisma jäi, oli malk kohe kihutajaks lapse kannul.”

Eduard Vilde “Minu esimesed triibulised”

“See on muidugi kõik sinu üleannetu poja süü, aidamees! Ma loodan, et sa temale hea keretäie annad!” – Käsk, mille isa karvapealt täide saata lubas.

[–]

Siiamaani oli mind ainult ema karistanud – õrnalt ja harva, nagu ainumat last karistatakse: palja ihu peale polnud ta mind veel kordagi löönud. Täna aga läks järg isa kätte, ja ta alustas ettevalmistusi, mis mu ihukarvad püsti ajasid. Väljast toodi kohutav vitsakimp sisse, aknad lükati lahti, et mu kisa mõisamajja kuuldaks, ja siis kisti mu märjad potisinised jalast. Mis lõppeks tuli, selle peale, oh lugeja, lase mind laotada häbelik kate ning lepi sellega, kui sulle kaeblikult kõrva sosistan: “Isa käest sain täna – oma esimesed triibulised! Soojad punasetriibulised!”

Oskar Luts “Kevade”

“Hävitav pilk tabas vaest Kentuki-Lõvi. Köster tegi nii, nagu oleks talle viha pärast kärnkonn kurku läinud: esiti ei saanud mees muud kui: ok-ok. Siis tuli terve lause: “Ok sa kurivaim!” Poisikesed läksid laiali. Kes läks koju, läks koju, kes jäi ööseks koolimajja, läks klassi ja oli vait nagu hiirepoeg. Väljas möllas hirmus maru köstri näol ja Toots, saja-aastase tamme eest väljas, kaotas sellel päeval palju lehti ja oksi, kui juuksesalke lehtede ja okstega võiks võrrelda.”

Oskar Luts “Nukitsamees”

“Kusti tunneb, kuidas vanamoori pikad sõrmed tema juustest kinni haaravad ja teda peaaegu pikali ähvardavad tõmmata.

“Või ei keegi!” säutsub eit edasi. “Küllap te tahtsite mul ära joosta, tibukesed. Aga kuulake nüüd teraselt, mis ma teile ütlen, ja pidage hästi meeles. Kõigepealt: põgeneda te siit ei saagi. Siin te mul olete ja siia jääte. [–] Peale selle on mul see kõver kepp seal ukse kõrval – ärge seda unustage. See mõistab väga ilusti teie turjal tantsida, kui te sõna ei kuula. Nii jah, tibukesed. Too nüüd sina oma peakene kah siia, tüdruk ... nii ... nii jah.”

Vanaeit lööb laste pead kõmdi kokku, nii et mõlemal tuli silmist välja käib, ja käsib siis magama minna.”

Karl August Hindrey

“Jaunart Jauram”

“Kuid pika ilu peale tuleb

nutt ja pill

ja mõne koha peale jutt ja vill.

Papa kõige selle

jandi peale juhtus

ja enne ühe,

siis teise

ja kolmanda läbi uhtus.”

Wilhelm Busch

“Pauka ja Polla”

“Väsis oma häälekõuest,

haaras pajuvitsa põuest

nagu mõõga tupe seest,

kohutas kaht väikemeest.

Juba haaras kõva käega,

ettearvamatu väega

põnnid turja pidi kinni.

Siisap vits lõi pepul plinni.

Seni tegi ata-ai, kuni näis,

et küllalt sai.

[–]

Arvas: “Tegin, mida vaja.”

Vana range õpetaja.

Poisid kere peale said

ja on praegu hästi paid.