Ilma jalus

Nõukaajal kummastas kirjanik Fazil Iskander ühes oma lühijutus moskvalaste erakordset kiindumust ilmateadetesse: "Juhtub, et jood tuttava pool teed, kuulad mõnusaid Moskva jutte, seinakell tiksub, reproduktor pläriseb, aga keegi teda ei kuula, kuigi miskipärast ei lülita ka välja. "Tasa!" võpatab äkki keegi ja tõstab pea krapi juurde. "Ilmateade!""

Kas teile ei tundu, et inimesed tunnevad ilma vastu üleüldse ebaloomulikult suurt huvi?

Pudikeelsest-ninahäälsest ilmateatetüdrukust saab üldtuntud staar. Noh, hea küll, ta on tüdruk, pikajalgne pealegi. Aga kõik ilmateatajad on ju kuulsad! Tollestsamast nõukaajast on sünoptik Pilvi Kirsi nimi inimestele niisama sügavalt mällu sööbinud kui toimetaja Luule Žavoronok, lüpsja Leida Peips või klaverisaatja Filip Joon. Enamgi veel, sest temast sai koguni anekdoodikangelane.

Ja pühapäevahommikuses Vikerraadio põllumeeste tunnis rääkis ilmatark Vadim Želnin seapõrnadest veelgi suurema menuga! Tema sai koguni fännikirju. Üks pere (ja võibolla mitte ainus) kirjutas, et ilmavana on nende perele otsekui vanaisa eest.

Kõige selle juures polnud prognooside täpsus sugugi oluline. Ilmajaama ennustused (mis ilmselt polnud kuigivõrd ebatäpsemad kui mujal maailmas) olid üldiseks pilkeobjektiks, aga neid kuulati ikka samasuguse innuga. Raadio ilmataat kordas pidevalt, et vanarahva ilmatarkus tänapäeva heitlikus kliimas enam ei kehti, aga kuulajad ei teinud teist nägugi.

*

Nõukogude lennuväes teenides tundsin üht majorit, väeosa ilmateenistuse ülemat. Ega ma teda tegelikult eriti tunda tahtnud. Ta oli kurikuulus ja keevaline pedant – ajateenijad said temaga kohtudes alatasa sõimata või sattusid toimkonda, kui vormiriietuse juures midagi valesti oli. Ja midagi oli alati valesti. Isegi ohvitserid käisid temast kaarega mööda. Lisaks oli ta välimuski kuidagi kõhedusttekitav: raevukalt püstiste hallide harjasjuuste, kandilise näo ja vesiheledate silmadega meenutas ta pigem vormi riietatud piksejumalat.

Ilm oli lennuväes ülimalt tähtis. Seepärast ümbritses ilmamajorit kuidagi ebamaine fluidum. Küllap seepärast, et ta iga päev kaosega kokku puutus.

*

Sõna "ilm" kõlab eesti keeles kuidagi murelikult, kas pole? Võibolla seepärast, et ta meenutab sõna "pilv" ja seejuures ei tule silme ette sugugi kohevvalged postkaarditupsud, vaid midagi sünget ja tumesinist. Mõlemad sõnad on isegi sedamoodi üles ehitatud: konsonandid kuhjuvad lõpus nagu vettinud pilvealune.

Aga kui järele mõelda, on kodumaine argine murelikkus siiski üsna harjumuspärane. Näiteks venekeelne pogoda kõlab ju lausa ähvardavalt.

Tõsi, viimaste aastate raevukad tormid ja jaanuarikuine uputus on sundinud siinset ilma tõsisemalt võtma. Kodumaine ilm oleks nagu täiskasvanuks saanud.

*

Juulikuine leitsak tõi meelde vendade Strugatskite ulmeromaani "Miljard aastat enne maailmalõppu", kus peategelane kesksuvises palavuses tundmatu painajaliku jõuga rinda pistab. Naine-laps on sõitnud Musta mere äärde puhkama ning mees jääb omapead pingelise töö ja kuumalaine küüsi. Võibolla selles ongi tema hädade põhjus.

Mis siis teha?

Puhake. Ärge ilmale jalgu jääge.

Tarmo Rajamets on Eesti Ekspressi kujundaja.