Ilmast, murelikult
Aasta algul puhkes teadusmaailmas skandaal, mille järelkajad kandusid otsapidi ka massimeediasse. Taani teadlased süüdistasid üht endi hulgast – Taani Keskkonnamonitooringu instituudi direktorit Bjørn Lomborgi – “teaduslikus petturluses”. Lomborg muutus oma kodumaal staariks 1998. aastal, kui ta avaldas Taani ajalehtedes neli pikemat keskonnateemalist artiklit. Politoloogiat ning statistikat õppinud mees püstitas teesi, et vastupidiselt levinud arvamusele keskkonna süvenevast reostusest muutuvad õhk ja vesi meie ümber iga aastaga aina puhtamaks.
Lomborgi sulest ilmunud raamat “Skeptiline keskkonnakaitsja” muutus Taanis kiiresti bestselleriks ning pärast inglise keelde tõlkimist 2001. aastal omandas selle staatuse ka rahvusvaheliselt. Ilmusid kiitvad retsensioonid Economistis, New York Timesis, Wall Street Journalis. Taanlase teooria rahustas nende südametunnistust, kes tundsid end kuidagimoodi vastutavana üleilmse reostuse pärast. Lomborg teatas, et reostust pole, et selle on välja mõelnud Greenpeace'i taolised survegrupid, kes tahavad sel moel saavutada mõjuvõimu ning rahuldada eneseupituslikke tunge.
Lomborg võeti innukalt vastu: kui keegi teatab, et maailma lõpp lükkub edasi (Economisti kiidulaul Lomborgile kandiski pealkirja “Doomsday Postponed”), siis on raske teda mitte armastada.
Pedaal põhjas
Ilm on läinud imelikuks. Prantsusmaal leidub piirkondi, kus pole alates veebruarist tilkagi sadanud; Doonau veetase on langenud viis korda, Portugal põleb, Alpides sulavad liustikud uhuvad teid ära.
Kliima muutub, pole kahtlust. Kahtlused algavad küsimusega, kas see on ikka põhjustatud inimese tegevusest? Üks koolkond väidab, et kliimamuutused on maailma ajaloos regulaarne nähtus ning meie oleme praegu lihtsalt sattunud ühte sellisesse pöördeaega; teine koolkond küll nõustub eelnevaga, kuid lisab samas, et kunagi varem pole kliimamuutus toimunud sellises tempos.
Praeguse kuumalaine taolist õnnetust, kus soojarekordeid lüüakse üheaegselt nii Britannias kui Alaskal, Havail kui Hiinas, Lapimaal kui Põhja-Indias, oodati eelmise stsenaariumi kohaselt alles 20-30 aasta pärast. Üheksakümnendatel välja töötatud mudelite kohaselt pidi 21. sajandi kestel globaalne kliima soojenema kuni viis kraadi Celsiuse järgi, nüüd on seda prognoosi parandatud 7-10 kraadini. Ja see on lihtsalt pöörane muutus nii lühikese aja kohta.
Uued ohud
Millega tuleb praegu keskealistel inimestel veel oma eluajal kokku puutuda? Nimetatakse kuut asja:
1) meretõusust põhjustatud üleujutused, mis ähvardavad väikesaari ning madalaid rannikualasid ning millega suudavad võidelda vaid väga rikkad riigid, kui needki (ainuüksi Hollandi kallaste kindlustamine läheks maksma ca 450 miljardit eurot);
2) äärmuslike ilmastikunähtuste sagenemine (näiteks tänavu mais täheldati USAs 562 tornaadot ja see on 163 tornaadot enam, kui varem kunagi registeeritud);
3) toiduainete nappuse oht (Prantsusmaa põuapiirkondades on alustatud kariloomade toitmist talveks varutud heinaga, sest looduslikud karjamaad on ära kõrbenud);
4) kahjurputukate laienev levik (koloraado mardikate üllatavalt sagedasest esinemisest on räägitud Eestiski, niisamuti nagu on tänavu suvel täheldatud enneolematult palju puuke);
5) haiguste levik (põhjapoolkeral on malaaria ning kollapalavik tungimas ka sinna, kus seda varem ei esinenud, Eestis räägitakse sagenenud marutaudijuhtumitest);
6) taime- ja loomaliikide väljasuremine, kes ei suuda nii kiirete muudatustega kohaneda, siit tulenevate ettearvamatute tagajärgedega.
Mida üleilmne soojenemine konkreetselt ühele või teisele maailma piirkonnale toob, on alles selgitamisel. Ärieliit, kes hiljuti nii innukalt aplodeeris politoloog-statistik Lomborgile, rehkendab kokku kuumalainest põhjustatud kahjusid. Briti saartel on need juba praegu 300 miljonit naelsterlingit. Mandri-Euroopas peaks kahjud olema ilmselt veelgi suuremad. Kusjuures suvi, õigemini kuumalaine, pole ikka veel läbi.
Exxon teeb ilma
Ilma kaitsmine või mittekaitsmine inimese mõjutuste eest on sügavalt poliitiline teema. Soojenemist seostatakse süsinikdioksiidi suurenemisega atmosfääris, selle “tootmine” on aga inimese majandustegevuse kõrvalnähe. Millise nendinguga jõuame Kyoto protokolli kurva ja õpetliku looni.
Kyotos otsustati 1997. aastal, et tööstusriigid vähendavad teatud ulatuses atmosfääri paisatavate gaaside hulka. Jätkukonverentside käigus, eriti Bonnis 2001 toimunud istungil, jõuti kokkuleppele, et heitgaaside vähendamisega tehakse algust juba 2002. aastal.
Paraku olid selles ühel meelel vaid Euroopa Liit ning Jaapan; USA astus 2001. aastal äsja valitsuse moodustanud George W. Bushi juhtimisel Kyoto lepingust välja. Põhjus – heitgaaside vähendamine pole hea Ühendriikide majandusele. Paha on see ka Ühendriikide tarbijatele, kes tulenevalt ühiskondliku transpordi alaarendatusest on sunnitud kasutama isiklikke automobiile, kusjuures kultuurilistest eripäradest tulenevalt peavad Ameerika autod olema eriti suured ja eriti bensiinijanused. Sestap ongi Ühendriigid maailma suurimad saastatootjad. Kui USA osariigid oleksid iseseivad riigid, siis tervelt 25 neist oleks maailma 60 reostaja edetabelis (ainuüksi Texase osariik lööb üle kogu Prantsusmaa).
Maotu on maailma kõikides hädades süüdistada USAd ning nende praegust presidenti. Piirdugem tähelepanekuga, et Ühendriikide valitsus mõtleb nagu taanlane Lomborg. Läinud aasta aprillis süüdistas Bill Clintoni aegne asepresident Al Gore praegust administratsiooni selles, et see laseb end mõjutada kliimapoliitika ajamisel naftakompaniidest – konkreetselt nimetatakse korporatsiooni ExxonMobil.
Süüdistus on tõsine seetõttu, et möödunud aprillis lekkis välja 14 kuud varem saadetud faks, mis torgati aparaati ExxonMobili Washingtoni büroos ning võeti välja valitsusele lähedal seisvas Keskonnakvaliteedi nõukogus (Council on Enviromental Quality). Mainitud memos tõmbab Exxoni lobimees vee peale ühele Ühendriikide juhtivale klimatoloogile, Robert Watsonile, soovitades ta eemaldada Valitsustevahelise Kliimapaneeli juhi kohalt, ning esitab nimekirja teadlastest, keda tuleks edutada rahvusvahelisel areenil Ühendriikide nimel kliimast ja Kyoto protokollist rääkima. Valge Maja suhtus Exxoni soovidesse mõistvalt.
Kas inimese majandustegevus on praeguste looduskatastroofide põhjus, võib esialgu ainult spekuleerida. Põhiline on, et optimismiajastu sübariitlik loosung “pärast meid tulgu või veeuputus!” pole enam aktuaalne. Veeuputus on juba alanud.
