Ilmub uurimus Eesti uimastikultuurist
Täna õhtul esitletakse Tallinna Kunstihoones raamatut “Uimastid ja uimastitarvitajad Eesti ühiskonnas,” autoriteks Airi-Alina Allaste, Mikko Lagerspetz ja Aljona Kurbatova. Teose põhiosa on kirjutanud sotsioloog Airi-Alina Allaste.
Airi, kui kaua sa selle raamatu teemaga tänaseks tegelenud oled?
Minu osa baseerub minu doktoritööl, aga see pole doktoritöö ise, vaid pigem selle lihtsustatud ja populariseeritud variant. Sellega olen tegelenud neli aastat - siia hulka teemakohase kirjanduse lugemine ja analüüs, materjali kogumine ja analüüs ning lõpuks selle kokkukirjutamine. Kirjutan uimastitarvitamise sotsiaalsest kontekstis, uimasti otsene mõju organismile või teadvusele pole minu uurimisvaldkond.
Mida tähendab uimastitarbimise osalusvaatlus?
Osalusvaatluse all pean silmas suhtlemist noorte inimestega, kellest kirjutasin. Kuigi ma ei ole just aastaid heroiinitarvitajate või teiste uimasteid kasutavate noortega koos elanud, nagu etnograafid seda vahel teevad, olen nendega rohkem aega veetnud, kui vaid tunni või paar, mis kulus hiljem transkribeeritud intervjuule. Käinud nendega kodustel olengutel, pidudel ja vabas vormis antud teemadel vestelnud palju enamate noortega kui intervjueeritavatena märgitud.
Kellele see teos suunatud on?
Kuigi tegemist on teadusliku raamatuga on see kirjutatud lihtsas ja arusaadavas keeles, kasutatud on ka palju väljavõtteid intervjuudest. Eesmärk oli, et peale teadlaste ja spetsialistide olekes see arusaadav ja huvitav ka teistele. Raamat on niisiis suunatud laeiemale lugejaskonnale.
Mida tähendab uimastitarvitajate kultuur?
Raamatus on see pikalt lahti seletatud, kuid lühidalt pean siin silmas käitumisnorme ja suhtumisi, mis määravad erinevates ringkondades viisid, kuidas ja milliseid uimasteid tarvitatakse - mis on lubatud ja mis mitte.
Võrreldes teiste riikidega, kas Eesti on teistele sarnane?
On sarnaseid tendentse - näiteks rahvusvahelise klubikultuuri mõju uimastitarvitamisele, samas on võrreldes Põhjamaadega see mõju hoopis suurem, s.t. uimastitarvitamisega läks kaasa palju enam noori. Kuna Eestis toimub uimastitarvitamine noorsookultuuri kontekstis esimest korda (hipikultuur käis meist mööda), siis on meil mõnes mõttes enam sarnasusi Lääne seitsmekümnendatega kui Lääne-Euroopal praegu.
