Ilu, mis sünnib ka patta panna
Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et tegelikult oli Mitsubishi üks moodsa mahtuniversaali leiutajaid. Kui uskuda Šveitsi ajakirja Automobil Revue välja antavat autokataloogi, debüteeris Space Wagon veebruaris 1983. Laiemalt tuntud ühe-mahu-kere pioneere tuli veel jupp aega oodata. Chrysler (õieti Plymouth) Voyager avalikustati sama aasta sügisel. Esimesest Euroopa mahtuniversaalist Renault Espace sai maailm teada alles 1984. aasta suvel.
Mitsubishi mahtuniversaalid unustati vanal mandril aga üsna varsti ja üsna põhjalikult. Õieti juhtus nii kogu margiga, mis omandas ajapikku puhta vee omadused – maitseta, värvuseta ja läbipaistev. Džiibid ja legendaarsed Lancer Evo ralliautod aitasid Mitsubishi nime siiski inimeste silme all hoida.
Mis aga puutub mahtuniversaalidesse, siis tegi Mitsu neid vapralt edasi ning USAs ja Jaapanis olid nad kindlasti tuntumad kui Euroopas.
Vastupandamatud kumerused
Mõne aasta eest hakkas Mitsubishi DaimlerChrysleriga suhteid sobitama ja mudeligammat põhjalikult uuendama. Euroopas pidi üheks läbimurde nurgakiviks saama täiesti uus suur mahtuniversaal Grandis. Mis nimesse puutub, siis see väga uus pole: Space Wagonit tuntakse Jaapanis Grandisena jaba 1991. aastast.
Auto ise on aga tõesti täiesti uus. Ja ausalt: on, mida vaadata. Kui ma kiiresti kõik meelde tulevad mahtuniversaalid silme eest läbi libistan, ei meenu mulle ainsatki, mille vormid oleksid nii rõhutatult dünaamilised. Nooleotsi meenutavad esilaternad annavad siluetile hoogsa joone ning positiivse kumerusega (eest ja tagant madalam, keskelt kõrgem) vööliin erilise voolavuse. Sõna sportlik ei tahaks kuidagi kasutada, sest 476 sentimeetrit pikk ja 1,6 tonni kaaluv “buss” pole seda teps mitte. Ütleks seksikas, aga seegi sõna kannatab väärkasutuse all. Vastupandamatu? See peaks sobima.
Ent nagu teada, ei sünni ilu patta panna. Ega ometi Grandise ilule pole ohvriks toodud mahutavust ja mugavust? Üldiselt mitte. Ning sisekujunduse stiil on oma lennukuselt hästi kooskõlas välimusega. Sirgjooni ja täisnurki peaaegu ei leia, aga õnneks ei väsita disainerite fantaasialend ka juhi silma.
Nagu moodsatel mahtuniversaalidel tavaks, jääb ka Grandisel esiistmete vahe põhimõtteliselt tühjaks. Erilist praktilist väärtust sel küll pole, sinna paigutatud topsihoidjad on pigem ebamugavalt madalal. Puutüvena autopõrandast välja kasvavat keskkonsooli kroonib käigukang – seegi lahendus on üsna tavaline. Üksikud tuhmilt läikivad alumiiniumivärvi plastpaneelid lisavad halltoonide vahele parasjagu vürtsi.
Sisulised väärtused
Grandise põhiväärtused peituvad siiski teises ja kolmandas istmereas, õieti nende all. Teises reas võib olla kaks (nagu minu proovitud eksemplaril) või kolm istet, auto vastavalt kuue- või seitsmekohaline. Kuuekohalist loetakse küll luksuslikumaks –seitsmenda istme kuju vaadates tundub mulle küll, et üleliia mugav seal pole.
Kolmanda rea istmed panevad kukalt kratsima. Täiskasvanu mahub sinna lahedalt (ka sisseronimine pole üleliia vaevaline), istmepadi on mõnusalt pikk ning jalgadelegi on koht olemas. See-eest jääb seljatugi lühikeseks ning pearuumigi võiks enam olla (üks disaini ohver siiski).
Istmete liigutamisvõimaluste rohkuse osas kuulub Grandis absoluutsesse tippklassi. Teise rea reisijad saavad oma suva järgi muuta nii seljatoe kui ka istmepadja kallet ning istet ka edasi-tagasi liigutada. Trendikalt põrandasse sukeldada (või vanamoodsalt autost välja tõsta) teist rida ei saa, esiistmete taha kokku pakkida aga küll.
Kolmas rida on märksa enam in ja laseb end (kahes osas) pakiruumi põrandaks moondada. Aga see pole veel kõik. Kui peatoed eemaldada ja iste 90 kraadi tahapoole keerata, tekib tagaluugi ava servale kaks enam-vähem mugavat istekohta, kus jalgu kõlgutada ja maailma asju arutada. Urbanistlikud loodusesõbrad võivad ajada auto jõe- või järvekaldale ning asuda kala püüdma, ise tegelikult masinast väljumata. Liialt ekstremistlik kasutusviis? Hea küll, aga kuidas oleks pikniku pidamisega auto naabruses? Peaks vist sobima.
Pakiruumist veel. Grandis jätab ka kuue reisija puhul täiesti arvestatava võimaluse pakkide kaasavedamiseks. Kolmanda rea seljatugede ja tagaluugi vahele mahub neid 320 liitri jagu. Laadimiskünnis võiks madalam olla, ent siis pole jälle istmeid kuskile peita. Vana hea energia jäävuse seadus – ruumi ei tule kuskilt lisaks, seda saab vaid ümber jagada.
Grandisega sõitmisest vapustavaid elamusi pole. Tubli keskmik, ilma silmnähtavate puudusteta. 2,4liitrine mootor on isegi neljaastmelisest automaatkäigukastist hoolimata nii särtsakas, et paigaltvõtul saab kummi vilistama täiesti kogemata. Ainus tõsine vajakajäämine ilmnes parklas. Vabaks jäetud “boksi” hõivamiseks tuli Grandisega peaaegu alati vahepeal tagurdada, pöörderaadius järske manöövreid ei võimaldanud.
Mitsubishi Grandis 2.4
| Disain | 5 |
| Tehnika | 4 |
| Kiirus | 3 |
| Nauding | 3 |
| Praktilisus | 4 |
| Hind | 3 |
Järeldus: Ilus vaadata ja mahutab palju. Hind pole omasuguste seas üleliia kallis, aga jääb keskmise kasutaja haardeulatusest siiski välja. Kahju!
