Imbi
Hiljaaegu, viis aastat tagasi, püüdis Imbi Jõgeva gümnaasiumis pensionile minna, aga tulutult. Niipea kui Imbi koolist koju jäi, oli tal haigus kallal, pea lõhkus valutada, vererõhk pendeldas üles ja alla.
Arst Toomas Tiigi diagnoos Imbile oli lihtne: "Teil on energia ülejääk!"
Ja Imbi läks uuesti tööle – Noarootsi gümnaasiumi.
Imbi on range ja karm. Noormees ühiselamus: "Ta võib jätta klassikalise tänitava vanamoori mulje."
Tütarlaps ühiselamus: "Sest ta ütleb, et tunni ajal ei sööda. Ja siis vingutakse vastu, et mul on kõht tühi, las ma söön."
Ta seisab ja kõnnib klassis ringi, käed risti rinnal, ja tema hääletoon on ühtlaselt vali.
Imbi: "Lapselapsed ütlevad mulle: sa oled kuri vanaema. Tegelikult ma ei ole kuri. Ma olen n õ u d l i k !"
Tunnis rääkimine siiski lubatud. Kui lapsed tunnis ülesandeid lahendavad ja seejuures asjast räägivad, siis Imbi ei keela. Ta keelab siis, kui ei tehta tööd. Ja sõdib uuemate reeglite vastu, mis lastele halbade hinnete panemist ära püüavad keelata.
Kuidas Imbi uusi pedagoogilisi nippe juurutab. Imbil oli Jõgeval poistega kokkulepe, et need võivad matemaatikatunni ajal jalgpalli mängida, kui nad kodus kõik ülesanded ära lahendavad. Neis tundides, kus oli kontrolltöö, pidid poisid käima.
See tähendas Imbile metsikult tööd – ta pidi poiste lahendatud ülesanded kõik üle kontrollima. Õppealajuhatajalt sai Imbi pahandada, aga poistele sai matemaatika selgeks.
lõputult ei kamanda. Imbi on harjunud koolis nõudma ja eks ta oli kõva kamandaja ka kodus. (Nii räägib ta ise.) Aga lõputult ei viitsi Imbi kamandada.
Kui nägi, et koristamisest asja ei saa, tegi ise ära mis vaja. Imbi mõlemad tütred kasvasid üles nii, et nad pole kordagi põrandat pesnud! Imbi ise pesi.
Riietub nagu tütarlaps. Kevadel, kui ilmad soojaks lähevad, paneb Imbi jalga lühikesed püksid ja tossud. Ta kannab suvel hästi lühikesi asju.
Ja keegi on teda juba tänavugi näinud s u h t e l i s e l t lühikeses seelikus.
Ja keegi kirjeldab (detailidele rõhku pannes) tema õhulisi heegeldatud suvepluuse. Kellelegi meenub, et ta oli ühel sügispäeval olnud üleni roosa. Üleni! Ja kellelegi Imbi must topp.
Imbi saab vabalt kanda riideid, millest ta tütred ära on tüdinenud.
Laenab nahast püksid välja. Viimasel kahel aastal on olnud nii, et kui Noarootsi gümnaasiumi kümnes klass rebasteks lüüakse (viimane kord "notsudeks", kui tõde taga ajada), on neile antud ülesanne, et kohale tuleb tuua igasugu nodi – õunu ja pirne ja igasugu mittesöödavaid asju. Ja kõige tipuks Imbi nahkpüksid. Ja tõid ka. Imbi laenas püksid lahkesti välja.
Ainult et pärast tahab tagasi saada.
Miks Imbi on matemaatikaõpetaja? Imbile soovitati – õpi matemaatikat, siis pole vaja nii palju raamatuid lugeda ja sul jääb enda jaoks ka aega.
Paindub paremini kui gümnasist. Imbi on teinud kergejõustikku, kiiruisutamist, on suusatanud, mänginud tennist, ujunud, proovinud vettehüppeid. Sportvõimlemises jõudis Imbi meistrijärguni välja.
Aeroobikatundides on gümnaasiumitüdrukutel tõsist tegemist, et Imbiga sammu pidada.
Kuidas Imbi viis päeva pärast sünnitust Eesti meistriks sai. Viis päeva pärast poja sündi (1964) sai Imbi Eesti meistriks rühmvõimlemises Jõgeva kultuurimaja võimlemisrühma koosseisus.
Naistuttavad, keda sellest informeerin, teatavad, et see pole mõeldav.
Imbi: "Miks mitte!? Nii kui sünnitustoast palatisse tulin, hakkasin võimlema!"
Aga Imbil on selliseid lugusid veel. 24. veebruaril 1960 esines ta Jõgeva rajooni kultuuripäevadel Estonia kontsertsaali laval ja osales a) võimlemiskavas,
b) akrobaatikanumbris,
c) rahvatantsukavas,
d) karaktertantsus.
See iseenesest pole ju midagi. Aga veidi rohkem kui kaks kuud pärast nimetatud lavanumbreid tõi Imbi ilmale oma esimese tütre.
Imbi: "Ma ei saanud dekreetpuhkusele ka – ma ei näinud üldse raseda moodi välja. Ultraheli tol ajal ei olnud."
Nädal enne sünnitust lubati Imbil siiski puhkusele minna.
Mis imbile väga meeldib. Noarootsi gümnaasiumis on rootsi kombed ja siin on kõik koduselt "sina" peal.
"Imbi, kas sa saad korraks!?"
"Imbi, sa ju lubasid tänaseks!"
"Imbi, las mina tulen tahvli juurde!"
Tegelikult (seda vist koolis väga ei teata) meeldib Imbile, kui õpetajale öeldakse "teie".
"Jag älskar Imbaja!" Aasimist ja lõõpi tuleb Imbi tundides ette, aga see on heatahtlik ja sõbralik.
"Oleks meie ka 55 aasta pärast sellised nagu tema praegu!" arutab keegi kümnendikest.
Ja üks poiss on lasknud endale pusa peale tikkida lause "Jag älskar Imbaja!" (Ma armastan Imbit).
Kuidas imbi ikka nii nooruslik on? Imbil oli Jõgeva aastatel komme ennast hommikuti õues räästa all vihmaveevanni ääres karastamas käia. Igal hommikul, hilissügiseni välja.
Kui vanniveele nii paks jää peale tuli, et Imbi seda enam katki ei jõudnud lüüa, lõpetas ta oma protseduurid ära.
Siis silkas Imbi igal talvehommikul paljajalu ja öösärgi väel õue, pühkis tee luuaga värskest lumest puhtaks (tee on 50 meetrit pikk) ja läks tuppa kohvi keetma.
Noarootsi majade vahel Imbi öösärgis ringi ei jookse – külmad kivitrepid on talle vastumeelt.
Mõned tervislikud salatid. Imbi sööb võilille- ja nurmenukulehti ja küüslauku –paneb sidrunimahla või sidrunhapet peale ja koort, et ei oleks kibe, ja ongi salat valmis.
Kuidas Imbi küüslauguhaisust lahti saab? Ei saagi. Toomas Savi, kes pidavat igal hommikul küüslauku sööma, joob peale musta kohvi ja piima ja mingit haisu külge ei jää.
Imbi kurdab, et Savi nipp tema peal ei tööta.
Vahel tuleb stress ka peale. Imbil on eluaeg olnud madal vererõhk, aga 1995. aastal oli tal niisugune pujäänide klass, et Imbi viidi haiglasse. Vererõhk 259, pulss 35.
Pärast seda Imbi enam päeval kohvi ei joo.
Mida Imbi siis teeb, kui on liimist lahti? Liigub, teeb sporti ja lahendab keerulisi matemaatikaülesandeid. Esimesel võimalusel läheb ja päevitab ennast pruuniks.
Imbi: "Ja vahel nutan. Lihtsalt nutan." (Seda ei kujuta keegi ette.)
Millal imbi uuesti pensionile minekut üritab? Sügisel tuleb Imbi lapselaps Noarootsi kooli. Ja Imbi arvab, et peaks veel ise ka kolm aastat vastu pidama.
Imbi: "Ja siis olen ma 75 täis kah!"
Imbi Kose
* 160 pikk
* 54–55 raske.
* mõnikord, kui on stress, langeb kaal 51 peale
* 72 aastat vana
* kolm last
* kuus lapselast
* üks lapselapselaps
Ühe luulelise hingega humanitaari liiglühike ja vildakast realismist pakatav
Ood Imbile ehk Ruik-ruik
Kuskil peidus suure
linnakära eest
Ühe vaikse kooli lähiümbruses,
kohtasin ma kord midagi imelist –
Oh Imbi, see olidki Sina vist!?
Nahkpüksid palavas päikselõõsas,
gümnasistid suvest veel
pruunikalt rõõmsad
ja mõni tuuleiil – vot sedapsi
tol esimestest kordadest
Su juurde tulles matemaatika
lõhnaski.
Nii Sind meenutan,
näen ja mäletama jäängi,
kuigi ausalt öeldes see, mida
meile õpetada püüdnud oled –
Nagu Sa isegi (mul kuri kahtlus närib ketsi paelu) tead..
Vähemalt seni...
Jah... jälle,
Tõesti... kurat küll,
ununemas peagi.
Võib-olla liialt kitsad on selleks ka me pingiread,
Et esiritta enamik ei mahu
Su tundides istuma.
Võib-olla sõrmed-varbad
liialt sirged,
Kui joonistatud,
et kõik me teadmised,
Mis paberile kribult kantuna
ruutjuuri meenutavad,
paraku nende
alla siiski
ei kipu
mahtuma.
Ent see, mis kängu jäänud
päevast päeva
mõttetööd tehes
saab unustatud
osavõtlikult Su graatsilisust
aeroobikatundides jälgides
Niisiis, me kõik ju vähemalt
püüame olla selle väärilised,
kas või hetkekski, olgugi et palju
Mis meile anda tahad,
Vähemalt seni...
Jah... jälle,
Tõesti... kurat küll
(taas ma vannun),
ununemas peagi.
Kuid siiski Sind tänan
kogu südamest, hingest,
krussis sabaotsastki
Ära unusta mind. ühes minuga
ka mitte teisi. ega arva,
et halb oled või
vääritu.
Lihtsalt Sinu õpilasteks saades meid kõiki kord loomadeks
ristiti!?
Karel Leet, 10.m
teisipäev, 4. aprill 2006 01:43
