Ime - britid võtsid Eesti välikirurgi Afganistani
Kuidas teie päevaplaan Helmandis välja nägi?
Nii naljakalt kui see ka ei kõla, hommikul kell kuus sai jooksma mindud. Kuna koormus on suur, pead end füüsiliselt konditsioonis hoidma. Hommikusöök oli spartalik - pool greipi jne. Selles temperatuuris seapraadi ei tahagi.
Kui selleks ajaks ei olnud veel helikopter uute haavatutega maandunud, sai üle vaadata eelmisel päeval remondituid.
Sealseid arste informeeritakse sõjateatris toimuvast üsna hästi, antakse teada, kust kandist võivad lennukid tulema hakata, või kui laskemoon on otsa saanud, siis võib eeldada, et toimivad ainult maamiinid.
Kui on teada, et tulemas on suurem hulk vigastatuid, näiteks suitsiiditerroristi tabamuse saanud bussitäis inimesi, siis peab logistika olema selline, et saaks uued saabujad ära paigutada. Ja see logistika iseenesest on vaatamisväärsus.
Reutersi andmeil oli teil seal sada vigastust nädalas, s.t 14-15 üsna suurt lõikust päevas. Kirurge on neli-viis, pluss abipersonal. Kuidas te vastu pidasite?
Meeskonnad on kogu aeg töös, ei puhkepäeva, ei pausi. Kopterid kogu aeg tõusevad-maanduvad, tuuakse lakkamatult vigastatuid-surnuid. Pilt on üsna karm. Emotsioonidesse seal laskuda ei saa. Meie siinne kiirabihaigla on sellega võrreldes kosmeetikakliinik.
Kui töötada vahetpidamata ööd kui päevad, siis see tapab juba ühe kuuga ära. Briti arstide lähetus kestabki kuu aega. Mina palusin pikendust ja mul õnnestus vastu pidada kolm rotatsiooni.
Nägin kolme erinevat arstide seltskonda ja see oli omaette elukogemus nii erialaselt kui ka inimesena.
Magamiseks ju pidi aega võtma?
Kui töötad ööd ja päevad, siis kui istud, siis kohe magad. Kui sind öösel üles aetakse, siis oled võimeline peaaegu kinnisilmi tegutsema.
Me magasime haigla kõrval suurtes sõjaväetelkides. Lennuväli oli sealsamas kõrval. Arst on harjunud haiglas valves olles ärkama teatud helide peale: kas telefonihelina peale või kui õde tuleb ukse vahelt kutsuma. Seal õppisin kopterite hääle järgi ära tundma, kui tuleb kopter, mis toob haavatuid. Haavatuid toodi ka autodega.
Kas vigastuste laad on muutunud?
Relvaliigid erinevad. Arstid, kes tulid näiteks Lõuna-Aafrika kriisikolletest, ütlesid, et sealne haiguspilt oli teistsugune. Ja pidevalt mõeldakse välja uusi, n-ö humaanseid relvi, mis sandistavad, aga jätavad ellu.
Millist varianti siis humaansemaks lugeda, kas seda, mis jätab ellu, kuid sandistab, või seda, mis kohe surmab?
See on omaette filosoofiline küsimus...
Suurem osa teie tööst oli ju hoopis kohalike tsiviilelanike lappimine?
Kohati üle 70 protsendi, kellele abi andsime, olid kohalikud: lapsed, naised jne.
On selline mõiste nagu inimkilbi kasutamine. Taliban provotseerib intsidendi kuskil põllul, kus naised töötavad ja lapsed ringi jooksevad, ja pärast on hea propagandistlikult öelda, et NATO jõud ründasid tsiviilisikuid.
Põllul olev inimene saab hullemini vigastada kui sõjaväelane tavaliselt, sest professionaal oskab ennast hoida.
Tuli teil eestlasi ravida?
Minu õnn oli, et ei tulnud. Meie mehed on nii profid, et meie vigastatud sõjameeste suhtarv on väga väike.
Arvatavasti on haavatud laste "remontimine" (nagu te ütlete) emotsionaalselt kõige hullem?
Tegelikult on vastupidi. Laste ravimine annab emotsionaalselt jõudu. Raske on mõelda selle peale, mis neist pärast saab. Lapsi hoitakse, Läänest saadetakse abi korras riideid, medõed panevad nad nagu Barbi-nukud riidesse, roosadesse kleidikestesse, nad on puhtad, kammitud ja naeratavad, liiguvad seal koridorides ringi. See inimlik rõõm lastest oli nii võrratu, fantastiliselt patareisid laadiv. Nad ei söö algul Lääne toitu, ei oska süüa sousti ja sipse.
Ja siis tulevad nomaadid kõrbest neile kaamelitega järele. Aga võõrapäraselt riietatud lapsel on nagu linnul võõras lõhn juures ja teda enam pesasse tagasi ei võeta. Tüdrukutele ei tuldagi alati järele. Poistega on teine lugu, neile tuldi alati järele.
Kas mõni patsient jäi eriti meelde?
Näiteks kuuendat kuud rase naine toodi haiglasse. Seal, nagu tsiviileluski, võetakse vigastatult allkiri, s.t informeeritud nõusolek, et ta saab aru, mida temaga tehakse. Seda tehakse tõlgi vahendusel, ja kui haige on raskes seisus, siis tõmbab kas või mingeid riste paberile. Kohalikel on tihtipeale ka keegi sugulastest kaasas. Aga see naine toodi nii kiiresti ära, et kedagi tema sugulastest kaasa ei võetud. Tal oli nägu täiesti ära põlenud. Meie peaksime otsekohe tegutsema hakkama, aga meil ei ole tema ega tema mehe allkirja! Mehe suhtumist ei tea ette, ta võib öelda, et teda ei huvita enam vigane naine, ta võtab uue. Selline suhtumine naistesse on seal tavaline, et meie ravime, aga me pole kindlad, kas meie amputeeritud jäsemetega patsienti ei jäeta pärast kuhugi põlluserva maha. Võib olla ka nii, et kui me lõikame ilma kirjaliku nõusolekuta, võivad nad esitada pretensiooni ja raha nõuda. Aga tegutseda on vaja kiiresti, pole aega sõita enam lennukiga mehe nõusolekut võtma! Selle naise nägu paranes imeilusti ära, ta nägi välja nagu printsess, ka rasedus õnnestus säilitada, vastasel korral poleks teda haiglast ära viidud. Need on kaelamurdvad eetilised küsimused: kui järele ei tulda, mida me teeme? Kui on kiire, kas amputeerime käe või jala otsast? Need teevad täiskasvanuks.
Kas mõnikord jäi mõnest preparaadist puudu?
See ongi see ekstreemsuse võlu: kuidas sa improviseerid, kui midagi saab otsa? Siis vaatad kodus ka, et milleks on meil vaja kõiki neid luksuslikke vidinaid, mida me tsiviilkirurgias kasutame, saab ka ilma hakkama. Sõjaväljal näed, kui lihtsate vahenditega võib läbi saada. Tähtis on otsustamiskiirus ja otsuse pädevus. Sul ei ole seal aega tohutult pesta-katta, kui sa ei tee seda üht kiiret lüket, mille kohta tsiviilelus võidakse öelda, et see on äärmiselt sündsusetu, steriilsust rikkuv. Selles olukorras on see lubatud. Peaasi, et inimene jääks ellu, peaasi, et ta ei jookseks verest tühjaks.
Oli teie elu ohus?
Camp Bastioni baasis oli elu üsna hästi turvatud, aga minu eelviimasel õhtul läks rakett paarikümne meetri kauguselt haiglast mööda.
Kuidas Helmandi-kogemus teid muutis?
Koju Eestisse tulles tundub mulle, et siin pole ühtki probleemi, kuigi praegu räägitakse, et turud langevad, et on majanduskriis jne. Kriisikoldes käimine teeb väga selgeks, kui hea elu siin on.
Mis oli Helmandisse Camp Bastioni välihospidali jõudes kõige erinevam sellest ettekujutusest, mis teil oli enne kohapeale minekut?
Õhus leviv peenike liivatolm, millest kuskil ei pääse ja mis katab kõik. Kõrbetorm, mis on nagu meie lumetorm: märkad täistuledes autot alles päris lähedalt. Liivatorm kestis paar päeva ja selleks ajaks katkes ka sõjategevus: lennukid ei saanud lennata. Erialaselt oli meie ettevalmistus nii põhjalik, et seal üllatusi ei olnud.
Kuidas te Briti välihospidali kirurgiks sattusite?
See oli lausa anekdootlik bürokraatia, mille me läbima pidime. Britid on ju konservatiivsed. Me katsume Briti õue võõrastest puhta hoida, meil on omad hindamiskriteeriumid, öeldi meile. Tegelikult on see viisakas keeldumine.
Mis pani teid, omades siin erakliinikut ja korralikku praksist, sõtta minema?
Mida tahab kirurg kui käsitööline - lihvida oma oskusi. Kus on selleks paremad võimalused kui kuumas koldes nagu Helmandis, kus ohvrite pealevool on kolossaalne? Kirurgide unistus üle maailma on, et saaks pooleks aastaks sõtta minna, saaks ööd ja päevad tööd teha! Tõsi, vanemaks saades muutuvad mehed ju mugavaks: mul on minu positsioon, minu elustandard. Kuna asjaajamine oli keeruline, siis jäi esialgsest entusiastide rühmast sõelale paar meest.
Teid vahetas Helmandis välja dr Jaan Kirss. Arstide saatmine Afganistani oli teie eraalgatus ja -huvi, mitte riikidevaheline kokkulepe?
Reservohvitseride seltskond on selline, nagu kunagi John Kennedy ütles: ära küsi, mida riik saab sinu heaks teha, vaid küsi, mida sina saad riigi heaks teha. Asi läks nii kaugele, et mind kutsuti isegi Reservohvitseride kogu ette ja küsiti, miks ma tegelen isetegevusega. Aga käies Eesti meditsiiniohvitseride esindajana NATOs, nägin ma, et kui sa ise asja ei torgi, siis ei liigu miski. Kui valulised olid esimesed reaktsioonid: teid pole võimalik Afganistani saata!
Mis selle nii võimatuks tegi?
Bürokraatlikud tõkked nii Eesti kui ka Briti poolel.
Kui hakkasime mõne entusiastliku kolleegiga seda protsessi ette valmistama, siis arvasime, et kogu süsteem näitab rohelist tuld, kui paar hullu tahavad minna aitama. See käib nii Eesti kui ka Briti bürokraatlike tõkete kohta. Brüsseli kõrged ametnikud ütlesid: loomulikult, pole probleemi. Aga kui läks konkreetseks, öeldi, et asjaajamine võtab mitu aastat aega.
Olen käinud regulaarselt Brüsselis 2002. aastast, NATO tegevustest regulaarselt osa saanud - ma saan aru, mis terves NATOs toimub. Kui on sõjaline konflikt, siis saadavad kõik riigid sinna oma spetsialiste. Alguses vajatakse ainult sõjaväelasi. Sõjalise konflikti periood on lühike, pärast läheb julgeoleku tagamiseks vaja tsiviilinimesi: arste, juriste, insenere, ehitajaid. Aga kuidas seda juriidiliselt korraldada? Riik võtab ju vastutuse, kui saadab tsiviilisikud sõjalisse piirkonda. Millised regulatsioonid kehtivad, kui ta saab viga või hukkub? Polnud sellist juriidilist lepingut, et tsiviilinimesele anda sõjaline aukraad ja ta sõtta saata. Kas riik hakkab talle näiteks pensioni maksma, kui midagi juhtub? Kes katab elukindlustuse, mis saab töökohast, kuni inimene on lähetuses?
Kellele te pidite tõestama, et Eesti arst on võrdselt Briti ja Ameerika arstidega võimeline sõjakoldes töötama?
Kui Eesti riigis oli otsus valmis, siis ei olnud britid valmis meid kaasama. Võtsime Jaan Kirsiga ühendust Briti sõjakirurgide seltsiga. Neil on iga-aastane kongress, möödunud aastal toimus see Birminghamis. Sõitsime Kirsiga nende kongressile ennast näitama - sõna otseses mõttes. Kirurgide tsunft on eriti suletud, oma hierarhia ja kihistustega. Kohvipausidel ajasime juttu, oli vaja tõestada, et oskame inglise keelt, saame aru inglise huumorist, jagame poliitikat pluss muidugi erialased küsimused - saad kohvilauas väikese šansu paari lausega tõestada, et oled ka kirurgina teatud professionaalsusega.
Kuidas teil õnnestus oma sobivust tõestada?
Kui meid kutsuti kaasa Birminghami haiglas hommikusele visiidile, siis saime aru, et asi edeneb. Ei ole saladus, et sellesse haiglasse saadetakse kõik vigastatud Helmandist. Edasi saime kutse sõjakirurgia kursusele, samuti väga suletud ettevõtmine, kuhu seni on lastud ainult britte. Alles pärast seda võisime hakata arvama, et meid lastakse äkki Helmandisse ka. Kursus ise oli vinge - kolmveerand nädalat pidasid loenguid hommikust õhtuni vennad, kes on kõik sõjad - lahesõjad jne - läbi teinud. Sõjaväearstide seltskond on suhteliselt üks-sama seltskond, kes ringleb sõjakoldest koldesse. Tohutu suures kaarhallis oli üles seatud simulatsioonõppekeskus: kõik oli nagu Helmandis kohapeal. Kaamerad filmisid iga meie sammu, pärast analüüsiti su tegevust.
Ja siis oli kursuste lõpuõhtu: tohutu vanaaegne ovaalne laud, nende pealik tõusis püsti ja tõstis toosti: esiteks - elagu Briti kuninganna, teiseks - elagu USA president ja kolmandaks - elagu Eesti president. Mul tuli kananahk ihule. Selles mõttes oli meil küll hea Helmandisse minna, sest eestlaste reputatsioon sõdalastena (stones, ütlevad nad) oli väga hea - me olla külma peaga, tegevat, mis vaja, ei küsi kümme korda üle.
