Ühel ilusal päeval helises telefon. Kõne oli Londonist.

Hääle järgi otsustades igati korrektne noormees teadis mu nime. Ta teadis ka ettevõtte nime, kus töötasin enne Ekspressi sattumist.

Ta palus mul aidata teha üht üle-euroopalist uuringut, vastata mõnele küsimusele. Uuriti Euroopa väikefirmade juhtide investeerimishuvi.

Tubli inimene kaugelt maalt oli kuidagi minuni jõudnud, seega heldisin ja otsustasin vastata.

Küsimusi oli väga vähe ja need olid ülilihtsad. Kas olete kunagi investeerinud? Jah, natuke ikka. Kas oleksite valmis investeerima, kui oleks turvaline ja tulus võimalus? Ikka. Kas peate mõistlikuks raha hoida pangas, kui selle väärtus kahaneb? Noh, tegelikult mitte. Kas teie ettevõttel või teil endal on praegu vabu vahendeid, et investeerida? Midagi ehk isegi oleks. Kui palju oleksite valmis investeerima? Seda pigem ei ütleks. Aga suurjärk?

Enam-vähem oligi kõik. Helistaja tänas siiralt ja lubas, et kui kokkuvõte valmis saab, siis kuulen sellest veel.

Aga lõpuks mainis ka: „Oleme väga tänulikud, keegi teilt rohkem midagi ei oota. Aga kui meie analüüsikeskus leiab mõne teie profiilile väga sobiva investeerimisvõimaluse, siis kas võib teile helistada ja seda pakkuda?“

Nende vastuste põhjal, mis ma olin andnud, pidasin ma igasugust profileerimist võimatuks ja kõnet seega äärmiselt ebatõenäoliseks. Aga kuidas sa ikka viisaka inimese kuu peale saadad? „Vast ikka võib.“

***

Ja nii helises paari nädala pärast telefon taas. Seekord oli kõne Hongkongist.

Avalehele
93 Kommentaari