Imetabane saavutaja*

Välisministeerium plaanib Tais kümmekond aastat Eesti huve esindanud Virachai Techavijiti nimetada Eesti aupeakonsuliks. Kes on see mees, kes tunneb isiklikult kõiki viimaseid Tai Kuningriigi peaministreid, on jaganud stipendiu­me kümnetele Eesti noortele, sukeldunud koos sadade haidega?

On aasta 1996 ja Tai toonase peaministri Chavalit Yongjayuti ­nõunik ­Virachai Techavijit (62) on poliitikast väsinud.

""Iga poliitiline partei vajab võimulpüsimiseks palju raha, kuid arenevates maades tuleb raha kõigist allikaist, sealhulgas ka neist, mis on räpased. Võiks öelda, et poliitika igas arenguriigis on korruptsioonist ja ebaaususest täidetud,"  põhjendab ta nüüd, 13 aastat hiljem. Korraga jääb positsioonilt ministriga võrreldava nõuniku pilk pidama paberil, milles Eesti välisministeerium palub Tai peaministrit nimetada kaks sobivaimat kandidaati aukonsuli kohale.

See tundub ühtäkki otsekui lahendus; otsekui väljapääs.

Aukonsuliks olek ei tähenda klassikalist diplomaatilist ametiposti koos selliste privileegidega nagu saadikupuutumatus või auto sinine registreerimisnumber. See on ennekõike võimalus assisteerida turiste, kes sattunud vangi, haigemajja või varguse ohvriks, tehes seda kõike omast rahast. Nüüd, pärast kümneaastast aukonsuliks olemist, deklareerib Virachai sellegipoolest, et ta pole "mitte iial" mõelnud Eesti aukonsuli positsioonist loobumisele. "Mulle meeldib, et see takistab mul poliitikasse tagasi minemist."

Takso litsub end läbi keskpäevaselt rammestunud Bangkoki, läbi lootusetult seiskunud liikluse hiidlinna kirdepoolsetesse rajoonidesse. Siin, soi Yodsuwanil, asub Eesti aukonsulaat - ja ühtlasi dr Virachai Eestis ehk tuntuima äriprojekti, rangelt briti traditsioone järgiva Regent's School Bangkoki campus, kus hetkel õpib ka kaks ­Eestist pärit tüdrukut. Valvurid jooksevad, värav veetakse eest ning kingad, nagu Tais tavaks, tuleb hoonesse sisenedes jätta välisukse juurde. "Hello," tervitab tarmukas, lüheldane dr Virachai mind kolm korrust kõrgemal (taustapilti mahuvad veel suur kolme lõviga vapp, kaks naeratavat sekretäri ning veebruarikuiselt lumise maastiku juures seiskunud seinakalender), ja juba on tulija paigutatud suurtesse nahktugitoolidesse, käes maailma ehk tuntuima tselebriidiajakirja Hello! taikeelne number ja palve dr Virachaid viisteist minutit oodata.

Tai seltskonnaajakirjanduse eripäradest

Dr Virachai punasest puidust kabinetiuksed jäävad suletuks ligi pooleteist tunniks, mistõttu on tervitatav, et Hello! ei tundu vähemasti Tais põrmugi kannatavat kriisi all, mis lääneriikide trükiajakirjanduse mahalöödud sipelgana põrandale siplema on jätnud. See läikiv tabloidiformaadis lugemisvara on nagu Kroonika pärast iseäranis jõulist steroidikuuri, kuid märkimisväärne on Hello! 19. veebruari number eeskätt seetõttu, et otse ajakirja eesotsas, "Joan Collins - As Dazzling As Ever" ja "Brad and Angelina: Double Joy Once More" taoliste ahvatlevate pärlite vahel, on juttu ei kellestki muust kui Eesti Vabariigi aukonsulist.

Artikli "Dr Virachai - The Miraculous Achiever" avapaarisküljel istub mustas triiksärgis dr Virachai võimukas poosis suure lillevaasi kõrval ja püüab jätta muljet, et on äsja lugenud põlvedele unustatud raamatut. Pikast taikeelsest pildiallkirjast kerkib esile poolpaksus kirjas hüüatus "Versace".

Lehekülgi pöörates näeme aukonsulit koos tema Tai kuninglike maksukogujate suguvõsast pärit naisega keset luksuslikku magamistuba, siis palmi all maletamas ning lõpuks lihtsalt avaras elutoas nelja poja ja tütre keskel (raske troopiline rohelus surub end vastu laitmatult puhtaid aknaklaase ning kõige tähtsamal kohal, otse foto tsentris, paikneb roosa kataloog, mille seljale on vaksapikkuste tähtedega kirjutatud hüüdlause FASHION). On pilte villa tühjadest magamistubadest ja garderoobidest ning avar aerofoto villa aiast: palmid, hiiglaslik sinine bassein ja ei ühtki inimest.

Isegi kirjaoskamatule saab selgeks, et dr Virachai on väga rikas mees - ning rohkem kui ühel moel teenib see ka Eesti huve.

Stipendiumid eesti noortele 

3. mai 2009. "Guess what! I am sending this mail from my lap top in Reval Hotel (Old Olympia) in Tallinn," e-mailib dr Virachai mulle. Ta on teel Prahasse ja Bratislavasse, kuid päev varem on ta käinud Tallinna Inglise Kolledžis ja intervjueerinud mõningaid lapsi, kes võiksid jätkata oma haridusteed aukonsulile kuuluva Regent's Schooli Bangkoki või Pattaya campus'tes. Andekaid gümnaasiuminoori on Virachai Eestist oma erakooli värvanud juba pikki aastaid ning mitmed neist on jätkanud oma haridusteed tippülikoolides üle maailma ("See on Jekaterina Ivanova, ta õpib nüüd Oxfordis keemiainseneriks," tähendab Virachai oma aruandlust uurides näiteks). Kõrge skoor avaldab omakorda muljet neile lapsevanematele, kes nõus oma laste Regent's Schoolis harimise eest maksma täishinda ehk umbes 20 000 dollarit aastas. See seltskond ulatub Bhutani kuningliku perekonna võsudest Nauru peaministri lapse ja Armeenia hariduskantsleri ihuvilja, jah, isegi ühe endise liiduvabariigi KGB-bossi järeltulijani.

Virachai Techavijit kuvab läptopist pildid tohutule lameekraantelerile: pisut udustel fotodel, mis tehtud hiljutise Eesti-reisi käigus, võib näha seltskonda laudade kohale kummardunud heledapäiseid noori lahendamas teste või kirjutamas ingliskeelset esseed teemadel nagu "Minu elu kõige õnnetum päev" või "Olukord, mis pani mind tundma end kõige väärtuslikumana". Katsete tulemused taanduvad lõpuks skooriks, mille alusel dr Virachai otsustab, kas ja kui suure stipendiumiga ta väljavalitud õpilasi toetab. 90 tähendaks näiteks seda, et 20 000 dollari suurusest õppemaksust kustutatakse 90%, kuid sel aastal kellelgi nii hästi ei läinud. "Tema sai 70 protsenti, tema 80 protsenti..." ­tähendab ­Virachai mööda fotot noolekesega ringi ­uidates ja ohkab siis südamest: "Not impressive enough!"

Ehkki augustis 2009 sõidab Taisse õppima viis uut Eesti noort (misläbi nende koguarv Pattaya ja Bangkoki koolides kasvab tosinani), on Regent's Schooli populaarsus praegu suurim mitmel teisel sihtturul: näiteks Leedus ja Armeenias.

Lähemal ajal plaanibki dr Virachai sõitu Jerevani ning, nagu ta mainib, selleks on "kaks võimalust: kaksteist tundi Londonisse, siis üheksa tundi puhkust ja kuus tundi Jerevani, või kümme tundi Viini, kaksteist tundi puhkust ja siis neli tundi tagasi Jerevani." Maailmakaardil tundub selline trajektoor nagu U ja J lihane laps.

Kui märgin, et Taist saaks Armeeniasse lennata märksa lihtsamini kas või Kiievi või Moskva kaudu, taunib dr Virachai sääraste lennuliinide kasutamise ideed väikse diplomaatilise naeratusega. "Ma pean olema veidi ettevaatlik ka, eriti kui isegi Air France'i lennukitega sellised asjad juhtuvad," ütleb ta  - ootamatult mehe kohta, keda teatakse kirgliku riskivõitjana.

Rallib ja sukeldub ea kiuste

Ferrari! Lamborghini! Hummer! Dr Virachai kogub autosid ja see pole vaid kuiv investeering poja autokaupluse jaoks. Oma Ferrarist on Eesti aukonsul pigistanud välja ka 268 kilomeetrit tunnis, kuid nagu ta mainib, saab sellist kiirust arendada Tais "vaid korraks, sest siis tuleb kohe juba järgmine sild".

Vee all selliseid piiranguid pole ning nüüd ujuvadki mööda ekraani kalad:  algul on nad väiksed ja värvilised, kuid korraga jääb alles vaid üks monotoonselt ­hallitäpiline ja ülisuur, mitu korda suurem mustas akvalangistiülikonnas dr Virachaist, kes umbes ­kuuemeetrise vaalhaiga sama tempot ­hoida püüab ja suust mulle välja ajab. Maailma suurima kalaga koos ujuda on dr Virachail õnnestunud kahel korral ning mullitamine on selle ettevõtmise juures aukonsuli arvates ülioluline. "Kui sa näed vaalhaid, kes on väga sõbralik, siis sa tead, et neile on lähenenud inimesed, kes teevad mulle," tutvustab ta teooriat, mille kohaselt puuduvad Myanmari vetes (kus viimane vaalhaisukeldumine toimus) hiigelkalasid kaitsvad seadused. Kalamehed võiks neid tappa, ja tõenäoliselt ka tapavad, kuid akvalangistide poolt väljahingatav õhk peaks andma Virachai arvates vaalhaile signaali, et sukelduja eesmärgid on sajaprotsendiliselt lõõgastumisega seotud ehk ­recreational. "Vaata, vaata, ta tuleb ise tagasi," hüüab aukonsul, kui täpiline koljat kauguses tiiru teeb ja sinakashallist hämarusest uuesti ­kaamera poole liugleb.

"Surusin talle näpu kõrri, et õhk välja tuleks..."

Väljas hakkab trummeldama vihm - see heli on nii tugev, et kostab läbi katuse, läbi seinte - ning Virachai mainib, et sai 2003. aastal PADI sukeldumisinstruktoriks, olles tõusnud aastate jooksul kõrguselt ­eelviimasele võimalikule tasemele. Minu imestunud küsimusele "aga miks ometi?" vastab ta tagasihoidlikult: "Oh, see on lihtsalt see tunne, et oled üks vähestest, üks vähestest, kes tohib õpetada. Ja ma ütlen sulle õpetamise ­saladuse. On 22 asja, mida inimene peab oskama enne, kui ta sukelduma tohib minna, aga kõige olulisem oskus neist on see - võtta vee all eest ära mask, ujuda tiir ümber minu, panna mask uuesti ette ja see siis seest tühjaks puhuda. See on kõige tähtsam; neid, kes seda ei oska, ma ei lase ookeani."

Teine ja peaaegu sama tähtis sukeldumisalane oskus on Virachai sõnul kunst sügavikust tõustes mitte oma kopsusid rebestada. Nimelt tõmbuvad kopsud veesurve kasvades kokku - lihtsa valemi kohaselt annab kokkutõmbumiskoefitsiendi sügavus meetrites jagatuna kümnega, pluss üks -, mistõttu näiteks kümnemeetrise veekihi all on rinnakorvi täitvad alveoolid kägardunud juba tavalisest kaks korda väiksemaks känkraks. Kui pinnale läheneda liiga ruttu, võiks taas normaalmõõtmetesse paisuvad kopsud rebeneda ja kasutaja teise ilma saata. Seetõttu tuleb kiiresti üles tõustes avada suu isegi siis, kui loomulik refleks käsiks hinge kinni hoida.

Virachaile meenub juhtum, kuidas ta kaheksa meetri sügavusel kahel Regent's Schooli õpilasel lasi hingamistoru jagamist harjutada. Korraga lõi üks poistest teisel küünarnukiga maski eest - ma kujutan seda ette: hämarus, silmi pimestav soolane vesi ja teadmine, et ka päästvat õhuvoolikut pole parajasti suus - ning paanikas õpilane hakkas rabelema veepinna poole. Virachai sööstis talle järele, sai poisi kätte ja, nagu ta rahulolevalt märgib, "surusin talle näpu kõrri, et õhk välja tuleks". Peale suurema köhimise ja läkastamise ei juhtunud midagi.

"Las ma näitan sulle leopardhaid," tähendab mees nüüd, ja ekraanile ilmuvad rohekaskollased pika sabaga kalad, kes püüavad end merepõhjas liivaks maskeerida ja nõksatavad liikuma alles siis, kui kaadrisse ilmuv dr Virachai käsi neid patsutama või sabast sikutama hakkab. "Beau­tiful," tähendab aukonsul. "Sukeldudes tunned sa end nii rahulikult... So relaxed."

Leopardhaisid otsides on Virachai Techa­vijit käinud ära 42 meetri sügavusel ja, nagu ta märgib, on 56 meetrit piir, kus tavalist õhusegu kasutav akvalangist hapnikumürgitusse sureb. Küsin ­erutunult, kas dr Virachai on kohanud vee all ka tiigerhaisid - suurimat Tai vetes esinevat ohtlikku hailiiki - ning dr Virachai vastab cool'ilt: "Not yet, he is bit ­unfriendly." Mingil moel õnnestub Virachail oma tooni ja lauseehitusega tekitada mulje, justkui oleks see just tema, kes on otsustanud halva käitumisega Galeocerdo cuvieri siiani audientsist ilma jätta. "Aga kui see peaks siiski juhtuma, olen ma õppinud, mismoodi vältida ärasööduks saamist - eeldusel, et mu balloonides veel küllalt õhku on."

35 Senti muutis saatust

Ajakirjas Hello! räägib Eesti aukonsul loo tema saatust muutnud 35 sendist. Ta oli läinud noorena Ühendriikidesse, kavatsedes seal õppida inseneriks, kuid viimasel hetkel soovitas üks sõpradest Virachail osta 35 sendi eest ajaleht ja vaadata, kui palju tööpakkumiskuulutusi lehes inseneridele on. Neid polnud - mitte ühtki (insenerkonnal läks USAs sel ajal halvasti ning paljud pidid leidma uue rakenduse veoautojuhina); küll olid veerud aga täidetud tööpakkumistest raamatupidajaile. Nii omandaski Virachai mõne aja pärast University of Missourist raamatupidamises bakalau­reuse- ja doktorikraadi ning raamatupidajalikku täpsust tajub tema toonis tänaselgi päeval - näiteks siis, kui ta ütleb, et pärast asutamist 1990ndate lõpus neelas Regent's School kogu raha dr Virachai isiklikult säästuarvelt ja teiste projektide kasumitest. "Alles siis, kui maksvate õpilaste arv mõlemas koolis ületas 1000, sai hakata pisut kergemalt hingama."

Nood teised projektid on alati olnud kinnisvara. Dr Virachai viimane projekt Grand Regent Pattaya kujutab endast hiiglaslikku 29t aiaga villat hõlmavat linnakut, kus luksusmaju on praeguseks valmis ehitatud 10. Ja need hooned pole müügiks, vaid rentimiseks: kuuüür hakkab kuni 1000ruutmeetriste aedadega villades olema 130 000 ja 200 000 bahti (44 000 ja 67 000 krooni) vahel. Tagatiseks, et majad õnnestub välja rentida, on Virachai arvates mitmete suurte rahvusvaheliste kontsernide naabrus, nagu ka asjaolu, et Grand Regent Pattaya paikneb otse ta kooli kõrval: ka paljudel seal käivate laste vanemail on sobivat peatumispaika vaja. "Veel mitte, veel mitte," vastab ta naeratades, kui küsin, kas Virachai pole nende aastate jooksul teinud kinnisvaras ühtegi valeotsust.

Õnne tagatiseks on ilmselt ka geenid: Virachai ei ole tegelikult Tai päritolu; ta on hoopis sisserännanud hiinlaste laps, kelle nimi kõlas seitsmenda eluaastani Cheng Chung Song. Kuid siis hakkas Tai valitsus mõjutama immigrante oma nimesid muutma ning 11. eluaastaks vahetas Virachai ära ka oma eesnime.

"Oleks ma tänase päevani veel Cheng... big trouble," ohkab ta.

Samas mainib dr Virachai avameelselt, et "90 protsenti suurematest ärimees­test Tais on Hiina päritolu, nagu ka 80 protsenti parlamendiliikmetest". Sellele fenomenile selgitust otsides võib Tais kergesti kuulda väiteid, et tailased ise on eduka äri jaoks liiga heatahtlikud ja pehme loomuga inimesed, sellal kui raha tegemiseks palju sobivamate isikuomadustega hiinlastel on varuks veel lisaboonus: võimalus kasutada investeerimiseks kõigi Puna-Hiina jäänute säästusid, mida suguselts meeleldi välismaale investeerib. Kuid dr Virachai selgituse kohaselt on 19. sajandil suure näljahäda eest Taisse - nagu ka mujal ­Aasiasse - rännanud hiinlased edukad saatuse, õnne ja jumala armu põhjustel. "Muidugi tuleb ka kõvasti tööd teha ja olla aus, et teenida ära nende inimeste usaldus ja lugupidamine, kes su ellu on tulnud."

Kreeka printsid ja vali kord

On 11. juuni 2009 ja ma palkan Pattayalt endale taksojuhi - sorakil juustega vanema tailase, kes, nagu kõige lõpus selgub, siiski oskab ühte lauset inglise keeles: selleks on kurvalt küsiv "Maybe tip for me?". Ettevõtmine leida üles Regent's Schooli Pattaya campus näib säärase piloodiga esialgu küll teostamatu, ent pärast pikemaid otsinguid kiirteedel ilmub lõpuks nähtavale punakaspruunide seintega hiiglaslik hoonekompleks. Kui poleks troopikakuumust ja sinitaevast, võiks seda kõrgest aiast piiratud koolilinnakut vabalt pidada mõneks haridusasutuseks vanal heal Inglismaal - muruplatsi ääres plagisevad Euroopa riikide lipud (sealhulgas Eesti trikoloor), seintel valvavad draakonite ja lõvidega vapid ning kõige kohal viskub  taeva poole kellatorn.

Peasissekäigu äärde on rivistatud viis-kuus õpilast - poisid pintsakutes, tüdrukud ruudulistes seelikutes. "Big smile, big smile!" instrueerib neid laitmatu briti häälduse, punakate juuste ja lumevärvi nahaga naine ning tuletab meelde, et kui aristokraatia kohale saabub, on õpilastel käsk hüüda: "Welcome, Your Hignesses!" ja suud kõrvuni tõmmata.

Printsid, keda oodatakse, pole William ja Harry, vaid Pavlos ja Nikolaos - 1967.aastal võimult kukutatud Kreeka kuninga Constantine pojad. Nimelt juhib kuningas Kreeka asemel tänasel päeval haridusorganisatsiooni Round Square, mis ühendab koole, kus juudisoost filosoofi Kurt Hahni ideaalidest lähtudes püütakse kasvatada "pühendunud ja vastutustundlikke maailmakodanikke". Kell 9.45 ilmubki kaugustest nähtavale vilkuritega sedaan, mis hoolimata katsetest liikuda ähvardavalt ja autoriteetselt nagu politseiauto kuulub siiski ilmselgelt mõnele kohalikule turvafirmale. Selle järel veereb samuti tulesid vilgutades dr Virachai bussilaiune Hummer ning juba hüppavadki sealt välja printsid - pikad keskealised mehed, kes näevad välja nii erinevad, et ainsaks neid ühendavaks faktoriks on markkostabilik valvenaeratus ja ülikondade tumesinine värv.

Veidi eemal seisev 14aastane ­Joonas Neelov ütleb, et Regent's Schoolist ­saadav gümnaasiumidiplom on kogu maailmas tunnustatud. "Sellega saab minna Cambridge'i, Oxfordi, Yale'i ja Harvardisse kah."

Tunniplaan on küll teistsugune kui Eestis - õppida saab näiteks ärindust, psühholoogiat ja majandust. Ka, möönab Neelov, on Eesti kirjanduse ja keele osakaal puhas null - "Kui tahad eesti keelt õppida, siis õpid sa seda raamatutest ise."

Seintel silkab ringi gekosid ning kooli territooriumist väljaspool on Neelov näinud elukaid, kellele ta isegi nime ei oska anda. Pärast igapäevase kaheksa tunni lõppu lubatakse õpilastel mängida veidi jalgpalli.

Tema kõrval seisval väga blondide juustega Meliisa Palipeal tuli Regent's Schooli tulla 11aastaselt - varem kui tavaliselt võimalik, kuid tal õppis Taimaal juba ees vanem vend.

Lisaks õpingutele on ta nüüd käinud näiteks ekskursioonil Tai slummides, vaatamas, kuidas elavad vaesed inimesed. Kogu see rahvusvaheline elukogemus peab tagama, et ühel hetkel saab Meliisast Round Square'i ideaalide kohaselt "well rounded person". Oma õpinguid plaanib Meliisa jätkata Austrias või Saksamaal.

Ma küsin, kas koolist on kedagi ka välja heidetud - Regent's Schooli kodulehekülg teavitab absoluutsest nulltolerantsist "ebasobivate suhete, alkoholi ja kiusamise suhtes" -, ja eestlased vahetavad kõheldes pilke. Siis teeb Meliisa Palipea suu lahti: ""Tavaliselt saab esialgu hoiatuse, aga võidakse ka kohe välja visata. Seda küll siis, kui sa teed midagi eriti kohutavat - näiteks suitsetad!"

Napp pääsemine

Maikuu lõpus leidis Virachai elus aset tähtsündmus: abiellus tema poeg. Ta näitab uhkusega fotosid peole kogunenud külalistest - Bulgaaria, Egiptuse, Nigeeria ja Malta Ordu suursaadikud, Jamaicalt kohale lennanud Maailma Konsulite Föderatsiooni president ning koguni endine Tai transpordiminister ("Väga keeruline on teda kutsuda kellegi pulmatseremooniale, sest igaüks tahab teda aukülaliseks"); kaadrid sellest, kuidas üleni valges noorpaar katoliku kirikust välja sammub. Ja kirik polnud vaid efekti pärast. Dr ­Virachai on veendunud katoliiklane ning vähemasti korra on kirikuskäimine päästnud ta elu. Nelja ja poole aasta eest, veidi enne seda kui veealune maavärin tohutu veemassi Tai lääneranniku suunas liikuma pani, oli Virachai "andnud korraldused", et tema 70jalane jaht ootaks perekonda Tap-La-Mu's, kust pidi algama viiepäevane reis Similansi saartele kohe pärast kesköist jumalateenistust."

Virachai märgib siinkohas, et Tap-La-Mu on paik, kus paljud kalamehed ja madrused surid, kui laine nende alused kaugele sisemaale kandis, ning jätkab siis: "Aga mu õde meenutas mulle, et ma ei ole veel kunagi jätnud vahele mu vanemate abieluaastapäeva jumalateenistust, mis toimub igal aastal Bangkokis 27. detsembril. Niisiis lükkasime me oma reisi alguse edasi 28. detsembrile ja lõpuks ei toimunud seda kunagi."

Kui hiigellaine 26. detsembril 2004 maale sööstis, oli jaht turvaliselt avamerel ning Virachai perekond veelgi turvalisemalt Bangkokis, kuid päev hiljem assisteeris aukonsul juba tsunamis raha ja dokumendid kaotanud eesti turiste - ning mõni nädal hiljem saatis Eesti poole teele kirstud nende kolme puhkajaga, kellele see reis Taisse jäi elu viimaseks.

Ta on teele - või välja - saatnud ka Tais 1995. aastal tabatud narkokullerid, keda vahepeal ähvardas surmanuhtlus.

Virachai annab oma tagasihoidlikul moel mõista, et vangide Eestile üleandmist võimaldavate seaduste tai parlamendis läbisurumine oli "aeganõudev", kuid tal on sidemeid - teiste hulgas tänasel päeval ­maapaos viibiva ja Nicaragua passi kasutava ekspeaminister Thaksin Shinawatraga. "Kes teile seda ütles," imestab Virachai, rõhk sõnal "kes", samas väidet ümber lükkamata. Kuid kui küsin, kas dr Virachai meelest on Thaksinil mingi lootus Taisse tagasi tulla, vastab ta: "Ma ei usu. Ta läks liiga kaugele. See pole võimalik, kui ta just ei saa enda poolele sõjaväge, mida ma aga ei pea tõenäoliseks."

* * *
Ekspressi andmetel plaanib välisministeerium veel käesoleval aastal nimetada Phuketti täiendava aukonsuli, kelle tööpiirkonnaks jääks just see turismiaregioon. Dr Virachai Techavijiti ootab seetõttu ees aupeakonsuli tiitel, mida Tai valitsus veel küll kinnitanud pole. "Nagu te teate, koos selle tiitliga või ilma, jätkan ma selle töö tegemist, mis mulle viimased kümme aastat rõõmu on pakkunud," kinnitab Techavijit. Ja alguse sai see kõik ühest juhuslikult leitud paberist ammusel 1996. aastal.

"Oled sa selles kindel," imestas Tai peaminister oma nõuniku soovist kuuldes toona.

"Täiesti kindel," vastas Virachai.

Ja peaminister jättis teise soovituse üldse tegemata.