Peaminister Andrus Ansip kiitis, et Eesti sai positiivse hinnangu. Ka finantsinspektsioon sai fondilt oma taseme eest pika pai.

See kõik on väga õige ja hea, kuid tegelikult pole IMFi äsja avalikustatud analüüsid Eesti kohta sugugi nii roosad.

Seal esineb rohkelt tinakarva, et mitte öelda süsimusti arvamusi.

Eriti karm on 40 lehekülje pikkune "Finantssüsteemi stabiilsuse hinnang", millest enamiku kirjutas kokku pangakrahhide spets Steven A. Seeling. Töörühma kuulusid teiste hulgas Maailmapanga ja Rootsi riigipanga esindajad.

Paberis soovitatakse valmistuda halvimaks. Näiteks, mis saab siis, kui Eesti pangad ei saa enam Skandinaavia emafirmadelt häda ­korral abi. Samuti tuleb korraldada kriisisimulatsioon, kus peaksid osalema ka Swedbanki Balti üksused koos Eesti, Läti, Leedu ja Rootsi võimudega.

Mõlema soovituse tähtsusaste on kõrge.

Ohtlikud mängud lühiajalise rahaga       
IMFi dokumendist selgub, et Eesti pangad on teinud tüüpilise vea, millest räägitakse õpikutes tavaliselt makseraskuste ja pankrottide puhul. Pangad keskendusid liiga palju ühele alale (kinnisvaralaenud) ja rahastasid pikaajalisi projekte neile lühiajaliselt usaldatud raha baasil.

Sügisese seisuga pidid pangad peaaegu poole oma finantsidest tagasi maksma lähema kuu jooksul. Samas olid nad igast laenukroonist 46 senti välja andnud vähemalt kümneks aastaks ning neist omakorda pool saadakse tagasi alles 25 aasta või veelgi pikema aja jooksul.

Lühiajaliselt hangitud raha on kasutatud pikaajaliste laenude andmiseks. Selline tähtaegadega mängimine ja kokkuklapitamine on küll panganduse peamine ülesanne, kuid ühtlasi tähendab see likviidsusraskuste ohtu. Ainult 31 protsenti Eesti pankade lühiajalistest kohustustest on kaetud sularaha ja muude likviidsete varadega.

Õnneks pole meil kõigil põhjust kohe ummisjalu pankadesse tormata, sest probleem pole nii põletav, kui võib esmalt näida. Lõviosa rahast on pangad saanud oma emapankadelt Rootsis. Nood peavad Baltimaid koduturuks ega nõua siinsetest tütarpankadest kibekähku raha tagasi.

Samas sõltuvad emapangad raha hankimisel rahvusvahelistest turgudest. Meile on oluline, et emapankasid Stockholmis peetaks usaldusväärseks ning et maailmas ei tekiks mullusügisesega võrreldes veelgi laiemat šokki.

Pangad laenasid kerglaselt miljoneid      
Eesti riigimehed ja majandustegelased kiidavad pikemat aega, et meil kehtivad väga kõvad pangandusreeglid.

Kapitalinõuded käivad kõrge kaarega üle rahvusvaheliselt kehtestatud miinimumtaseme, mis teeb meie pankadest eriti usaldusväärsed asutused.

IMF märgib aga, et ärimahtude kiire kasvu tõttu on pankade kapitali suhe koguvaradesse alates aastast 2000 järjekindlalt kahanenud.

Veelgi enam: mullu said pangad omakapi­tali suuruse osas leevendust, sest rahvusvaheliselt hakkasid kehtima uued Basel II reeglid. Hüpoteeklaenude riskikaal ei ole nüüd enam 100 protsenti nagu varem, vaid 60 protsenti. Vana taseme jätmine olnuks nõrgenevat kinnisvaraturgu arvestades hoopis mõistlikum.

Üksikuid väga suuri laenajaid, kelle raskustesse sattudes võiksid pangad uppi minna, on Eestis vähe. Küll on laenamine tugevasti kreenis kinnisvarasektori poole. Veel hiljaaegu anti laenu väga lõdvalt. Ka siis, kui laen moodustas 90 protsenti maja või korteri ostuhinnast ja laenumakseteks kulub 40 protsenti sissetulekutest.

Mida tooks devalveerimine?
IMFi paberid on nagu omaaegsed tsiviilkaitseplaanid juhuks, kui puhkeb sõda. Sageli esitleti neis materjalides, kui palju inimesi sureb või haigestub näiteks pärast tuumaplahvatust või katkuepideemia puhkemist ja kui palju see kõik aega võtab.

Samasuguseid arvutusi sisaldab kõnealune IMFi hinnang. Valuutafondi analüütikud rehkendasid nii eraldi kui ka koos kolleegidega Eesti Pangast, finantsinspektsioonist ja kommertspankadest, mis juhtub majanduse erineva käekäigu korral.

Mis saab siis, kui kinnisvarahinnad kukuvad 30 protsendi võrra? Või kui emapangad lõpetavad siinsete pankade rahastamise? Või kui rakenduvad mõlemad riskid ja lisaks kallinevad laenud kahe protsendipunkti võrra?

Kahel esimesel juhul pidasid meie pangad survele päris hästi vastu. Kombineeritud häda puhul kasvaks aga hapude laenude osa neljandal aastal pärast kriisi puhkemist 6,6 protsendini ning pangad kaotaksid kogu aktsionäride (peamiselt rootslaste) sisse makstud kapitali ja osa jääks puudugi. Kapitali taastamiseks kuluks summa, mis võrdub seitsme protsendiga Eesti SKTst.

Muuhulgas arvutati läbi ka paljukardetud krooni devalveerimine 30 protsendi võrra. Sel juhul maksaks euro tänase 15,6 krooni asemel üle 20 krooni. Pankade kapitali adekvaatsuse tase kahaneks juba esimesel aastal praeguselt 15 protsendilt 5 protsendini. Hapuks võib minna kuni 10 protsenti laenudest.

Sügisene õudus Hansapangas
Tsiviilkaitseplaanide õnn on see, et neid pole tavaliselt ellu viidud. Rahanduses pole aga viimasel ajal ükski tagavaraplaan üleliigseks osutunud. Ja IMFi hinnang on seni ainus avalik paber, mis räägib ilustamata Eestit mullu sügisel tabanud pangakriisist.

Septembri lõpus ja oktoobri alguses koges Swedbank Rootsi pressis avaldatud negatiivsete artiklite tõttu hoiuste väljavoolu. Need lood tõlgiti ja avaldati Eestis, mis tõi kaasa "märkimisväärse" hoiuste kahanemise ka Hansapangas.

Tegemist on pankuritele selgelt ebamugava teemaga, mida nad püüavad vältida ja pehmendada. Näiteks aasta alguse usutluses Ekspressile möönis Swedbank Eesti direktor Priit Perens, et "saime Rootsist raha juurde", kuid kartust, et raha pangas täitsa otsa saaks, tema meelest ei olnud.

Nüüd selgub IMFi teisest dokumendist - Eesti kohta käivast maaraportist - ka raha väljavoolu suurus: Hansapangast "põgenes" 15 protsenti hoiustest!

See polnud mingi naljaasi, vaid ohus oli kogu Eesti pangasüsteem. IMF nimetab juhtunut "väikseks süsteemseks kahjuks".

Häda paisumise hoidis ära Rootsi riigipank, mis andis kiirkorras laenu Swedbankile, ning too saatis raha kohe edasi Eestisse (ja ka Läti-Leedu harupankadesse).

See näitab, et musketärlik deviis "üks kõigi, kõik ühe eest" kehtib mõlemal pool Läänemerd ja toimib päris hästi.