Laiemas tähenduses kaitseb immuunsüsteem meid nii nakkuste kui ka igasuguste muude organismi sattuvate võõrainete eest.


Kaasasündinud immuunsus hakkab valimatult vastu kõikidele nakkusetekitajatele või võõrainetele. Lisaks kujuneb elu jooksul omandatud immuunsus, mis saab tekkida alles pärast teatud kindla nakkustekitajaga kokkupuutumist, näiteks immuunsus tuulerõugete või leetrite vastu.


Kaasasündinud immuunsus


Kaasasündinud ehk loomulik immuunsus on sünnimomendiks välja kujunenud ning kõigepealt tagavad selle naha ja limaskestade terviklikkus. On terve rida haigusi, mis võivad alguse saada nahavigastusest – alates nahamädanikust, roosist või umbe läinud pöidlast kuni veremürgistuseni. Osa haigustekitajaid pääseb organismi näiteks putukahammustuse kaudu (puukide edasikantavad haigused), naha- ja nahaaluskoe haavade kaudu (teetanus, kassikriimustus), naha mikrotraumade kaudu (soolatüükad, nakkuslik mollusk). Limaskestad on veelgi õrnemad ja haavatavamad – AIDS, hepatiit, süüfilis – ka nendesse nakatumisel on nakkuse väravaks silmale nähtamatud mikrovigastused või -defektid.


Nahal ja limaskestadel aitavad esmast kaitset kindlustada veel ka kergelt happeline keskkond. Epidermises on avastatud antimikroobsed proteiinid – defensiinid ja katelitsidiinid, mida võib pidada koguni nahaomasteks antibiootikumideks, sest nad kaitsevad erinevate mikroobide eest.


Ülioluline roll kaasasündinud immuunsuse tagamisel on makrofaagidel ehk hävitaja- või õgijarakkudel. Makrofaagid võivad vajadusel läbida veresoonte seinu ning kõige väiksemaid rakkudevahelisi avausi ja nõnda jõuda kohale erinevatesse kudedesse ja elunditesse. Nad haaravad oma jätketega võõraineid ja mikroobe ning piltlikult neelavad need alla ning seejärel seedivad või lõhustavad need.


Kui kaasasündinud immuunsust võiks võrrelda loomuliku intelligentsusega, siis esimene iseloomustab üldist võimet nakkustega toime tulla, teine aga üldist õppimisvõimet.


Omandatud immuunsus

Omandatud immuunsust võiks teisiti kutsuda kohanemis- ehk adaptatiivseks immuunsuseks, see tekib ainult pärast kokkupuudet konkreetsete nakkustekitajatega ning selle kindlustavad lümfotsüüdid ning nende toodetud erilised proteiinid, mida nimetatakse antikehadeks.


Omandatud immuunsuse tähelepanuväärseks omaduseks on see, et iga nakkustekitaja vastu tekib spetsiifiline lümfotsüütide või antikehade kloon, mis toimivad nakkustekitajaga vastastikku võtme ja luku põhimõttel. Antikehad hävitavad viirustega nakatunud rakud ühes kogu sisuga, viiruste kadumisel väheneb järk-järgult ka antikehade hulk, järele jäävad vaid immunoloogilise mälu rakud, mis säilivad aastaid luuüdis ja aktiveeruvad vaid uuel kohtumisel neid esilekutsunud viirusega. Immunoloogiline mälu on omandatud immuunsuse unikaalne omadus, mis garanteerib teatud nakkushaigustesse mittenakatumise, kui need on kord juba läbi põetud või on nende vastu vaktsineeritud.


Kokkupuude mikroobide ja viirustega on omandatud immuunsuse arenemise oluliseks tingimuseks. Steriilsetes tingimustes elavate katseloomade ja ka inimeste immuunsüsteem jääb kängu, sest omandatud immuunsus toimib põhimõttel, mida Juku ei õpi, seda Juhan ei tea. Paljud vaatlused ja uuringud kinnitavad, et kui kontakt mikroorganismidega või nende osakestega algab vähehaaval ja varakult, mis muuhulgas algab loomuliku sünnituse ja varajase imetamisega, siis immuunsüsteem areneb tasakaalustatult ning neil lastel on harvem allergiat.


Hügieenihüpoteesi teooria järgi on allergiat sagedamini pere esiklastel ning järgmistel lastel harvem, sest vanematelt õdedelt-vendadelt saadud infektsioonid võivad allergia eest kaitsta. Maal taluperedes, kus lapsed puutuvad varasest east vahetult kokku koduloomadega, joovad pastöriseerimata piima, söövad hapendatud ja fermenteeritud toite, esineb allergiat vähem. Siiski ei avalda looduslähedane elustiil sajaprotsendilist kaitset kõigile ühtemoodi, palju sõltub ka pärilikkusest.


Omandatud immuunsust on sobiv võrrelda kaaludega, mille üks pool võitleb nakkustega ja teine pool on oluline allergia kujunemises. Allergia võib kujuneda siis, kui mikroobne stimulatsioon jääb liiga nõrgaks.


Vaktsineerimise seos allergiate ja astmaga


Viimasel aastakümnel on püütud leida seost vaktsineerimiste, allergiliste haiguste, sealhulgas ka astma sagenemise vahel. Erinevate teadlastegruppide eesmärgid, metoodika ja tulemused on olnud erinevad. Osa vanemaid uuringuid on tõepoolest näidanud allergia ja astma mõnevõrra väiksemat esinemist mittevaktsineeritud lastel nagu näiteks 1999. aastal autoriteetses meditsiiniajakirjas Lancet avaldatud antroposoofilise elustiili ja astma seoseid uurinud teadlaste grupi töö. Kuna antroposoofilise eluviisi puhul üsna sageli loobutakse vaktsineerimisest, leiti, et vaktsineerimata lastel esines astmat vähem.


Viimasel ajal on uuritud tuberkuloosi, difteeria, läkaköha ja leetrivaktsiinide mõju kiiret tüüpi allergia ja astma kujunemisele. Vaktsineerimise kui doseeritud nõrgestatud või surmatud mikroorganismidega nakatamise tulemusel kujuneb vaktsineeritud organismis immuunvastus ja immunoloogiline mälu, mis tõelise nakkusohu korral kindlustab kiire kaitse haiguse eest ja mittenakatumise.


Kaasaegne vaktsiinitehnoloogia rajaneb immunoloogia uutele, tõenduspõhistele teadussaavutustele ja võimaldab immuunsuse (=immuunvastuse ja mälu) esilekutsumist ainult mikroorganismide mõnesid osiseid, mitte terveid mikroobe või viiruseid kasutades. See võimaldab (tunduvalt) vähendada esialgse immuunvastusega kaasnevat palavikku, süstimiskoha põletikku ja valu ning seetõttu tekkida võivat rahutust.


2007. aastal avaldatud Prantsusmaal 718 teismelist hõlmanud uuring näitas, et vaktsineeritud laste seas ei esinenud astmat ega teisi allergilisi haigusi rohkem kui mittevaktsineeritute seas, vastupidi, neil esines astmat isegi mõnevõrra harvem. Kuna vaktsineerimist oli seni toodud allergiliste haiguste sagenemise ning isegi epideemia põhjuseks, oli üsnagi tähelepanuväärne, et uuringuküsimuseks sai see, kas lapseea nakkushaiguste-vastased vaktsineerimised kaitsevad allergia eest ning see hüpotees leidis ka kinnitust. Lahknevus varasematest uuringutest tuleneb täpsemast uurimismetoodikast.


Teine vaktsineerimise võimalikku astmat ja allergiat ärahoidvat toimet tõestanud uuring viidi läbi Saksamaal 1673 lasteaiaealise lapse seas. Kuna Saksamaal ei kuulunud aastatel 1985–1991 tuberkuloosi- ja läkaköha vastased vaktsineerimised kohustuslikku vaktsinatsiooniplaani, siis oli olemas küllaltki suur osa lapsi, kes jäid nende haiguste vastu vaktsineerimata, nende seas sai kindlaks tehtud astma ja allergiliste nahahaiguste esinemine ning võrreldud vaktsineeritud laste grupiga. Tulemus oli huvipakku v, sest selgus, et täisrakulist läkaköha vaktsiini saanud lastel oli astmat vähem.


Kas vaktsineerimisel esineb kõrvaltoimeid?

Vaktsineerimise järel tekivad antikehad haigustekitaja vastu ning samal ajal võivad tekkida ka kiiret tüüpi allergia antikehad, mis tavaliselt on mööduv nähtus. See võib mõnel määral halvendada olemasolevat allergilist haigust, kuid on üsna harva allergilise haiguse esmapõhjuseks.


Missugused vaktsiinide komponendid võivad põhjustada kõrvaltoimeid?

Vaktsiinidele lisatakse nn adjuvante, mis võimaldavad langetada nakatavate mikroobsete või viiruskomponentide hulka, hoides ära haiguse tekke, samas tagades optimaalse immuunvastuse kujunemise. Tihti kasutatakse selleks alumiiniumsooli või alumiiniumhüdroksiidi. Harvadel juhtudel võivad alumiiniumsoolad kutsuda esile süstekohas allergilist nahapõletikku või sügelevad sõlmekesed.


Tehnoloogilise protsessi käigus võivad viirusvaktsiinidesse jääda saastajana kanamunavalgu jäljed (leetrite-punetiste-parotiidi, puukenttsefaliidi, gripi, marutõve ja kollapalaviku vaktsiinis). Leetrivaktsiini puhul tuleb tõsiseid allergilisi reaktsioone ette ühel juhul miljoni vaktsiinidoosi kohta. Gripivaktsiini puhul on muna-allergia ägenemise risk tõsisema allergilise reaktsiooniga suurem kui MMR puhul, kuid ka siin on riskide võrdlemisel jõutud järeldusele, et gripipuhune astma ägenemine võib osutuda ohtlikumaks kui võimalik vaktsiini kõrvaltoime.


Üldjuhul ei peeta muna-allergiat enam vaktsineerimise absoluutseks vastunäidustuseks, kuid osadel juhtudel tuleb tagada vaktsineerimisejärgne järelvalve vähemalt poole tunni jooksul peale süsti ning peab olema tagatud esmaabi allergilise šoki raviks.


Teistest harvem allergiat ägestavatest ainetest võivad vaktsiinides esineda veel želatiin, tiomersaal, neomütsiin ja formaldehüüd; on kirjeldatud ka allergia ägenemist, kui vaktsiiniampullides kasutatakse lateksist osi.


Tiomersaal


Tiomersaali ehk etüülelavhõbeda ohtlikkusest või ohutusest on olnud palju spekulatsioone. Tiomersaali, mida lisatakse vaktsiinidele säilivuse parandamiseks, on eeskätt USAs osa lapsevanemaid süüdistanud autismi tekkimises, seda seisukohta on toetanud ka mõned arstid. Siiski ei ole täpsemad uuringud kinnitanud vaktsiinides sisalduva tiomersaali, autismi ning teiste neuropsüühiliste häirete omavahelist seost. Kartuse juured võivad pärineda eelmisel sajandil aset leidnud elavhõbeda-mürgistustest endeemilistes kolletes Jaapanis (Minamata elavhõbedaga saastunud kalast) jm. Keskkonna elavhõbedaga saastumine on universaalne, sest seda sisaldab nii maakoor kui atmosfäär, inimorganismi jõuab elavhõbe toiduks tarvitatava kalaga (sisaldab metüülelavhõbedat), mõnel määral on seda ka amalgaam-hambatäidises; kolmanda allikana tulevad arvesse etüülelavhõbdat sisaldavad vaktsiinid. Metüül- ja etüülelavhõbe erinevad teineteisest eritumise kiiruse poolest, viimane eritub kaks korda kiiremini.


Taanis, Rootsis, USA-s ja Inglismaal läbiviidud epidemioloogilised uuringud, kus peeti arvestust vaktsiinidega saadud tiomersaali dooside üle, arvutati välja selle kumulatiivsed doosid ning testiti ja vaadati läbi suurearvulised laste kohordid, ei leitud seost autismi, teiste neuropsüühiliste, arenguhäirete ja vaktsiiniga saadud tiomersaali vahel.


Kuna kahjulikkuse hüpotees oli olnud aktuaalne, otsiti ravimitööstuses v&a mp;a mp;a mp;o tilde;imalust tiomersaalivabade vaktsiinide valmistamiseks. Alates 2004. aastast on USAs ja Euroopa Liidus üle mindud tiomersaalivabadele vaktsiinidele imiku- ja väikelapsea vaktsiinide puhul. Osades vaktsiinides nagu näiteks gripi-, marutõve, borrelioosivaktsiinides, on aga tiomersaal siiani olemas. Tiomersaali kõrvaldamine lastel kasutatavatest vaktsiinidest vähendab selle kogudoosi kuni poole võrra ning eluaegselt elavhõbeda kumulatiivset doosi 1% võrra. Imik saab ülejäänud elavhõbeda toiduga, peamiselt siis rinnapiimaga.


Vaktsinatsioonikalendrid

Kõikides arenenud riikides on laste jaoks välja töötatud vaktsinatsioonikalendrid. Vaktsineerimine algab juba vastsündinueas, vaid Jaapanis alustatakse vaktsineerimist 3-kuuselt. Ühelt poolt annab varane vaktsineerimine juba varase kaitse nakkushaiguste eest, teiselt poolt annab ta immuunsüsteemile n-ö jõukohast tööd, arendades omandatud immuunsust ja juhtides seda kõrvale allergiast. Mõned teadlased on leidnud, et liigselt edasilükatud vaktsineerimisel võib kaduda võimalik protektiivne toime allergia eest (kusjuures antud uuringumetoodika järgi oli välistatud haiguse tõttu vaktsineerimisega viivitamine).

Vaktsineerimine aitab ära hoida raskeid nakkushaigusi, millesse on aegade jooksul olnud kõrge suremus või on paljudel läbipõdenud lastel kujunenud tõsised jääknähud.


Ideaalis peaks riiklikus vaktsineerimisprogrammis olema tagatud tagasiside vaktsineerimise kõrvaltoimete kohta. Arst ja õde peaksid olema esimesed, kes kõrvaltoime kohta lapsevanemalt informatsiooni saavad, analüüsivad võimalikke põhjusi ning teavitavad sellest vaktsiini tootajat või ravimiametit. Nii koonduks kogu vaktsineerimiste kõrvaltoimeid puudutav informatsioon tootja ja järelevalvava ravimiameti kätte.


Meditsiinisüsteemis tuleks vaktsineerimist käsitleda mitte ainult vaktsiinihangete korraldamise ja sellele järgneva lastele tehtavate süstlatorgete kampaaniana, vaid väärtustada seda tööna, mis vajab eelnevat ja vahel ka järgnevat lisaläbivaatusi, -nõustamisi ning -dokumentatsiooni.
Vaktsineerimise vastunäidustused
(vt ka www.vaktsiin.ee )

• Kõrge palavikuga kulgev haigus
• Eelmisele sama vaktsiiniga vaktsineerimisele järgnenud tõsine reaktsioon
• Tugev ülitundlikkus mõnele vaktsiini komponendile
• Progresseeruv närvisüsteemi haigus
• Immuunpuudulikkus teatud juhtudel