17.01.2008, 00:00
Immuunsusest, allergiast ja nakkustest
Immuunsus on organismi võime nakkushaigustele vastu seista ning mitte neisse nakatuda. Selle tarbeks on meil olemas erinevad rakud, koed ja molekulid, mida kokku nimetatakse immuunsüsteemiks.
Immuunsüsteemi füsioloogiliseks ülesandeks on ära hoida
nakkusi ning kui see ei ole õnnestunud, siis kõrvaldada
või teha kahjutuks nakkuse esilekutsuja ning kindlustada haigusest
paranemine.
Laiemas tähenduses kaitseb immuunsüsteem meid
nii nakkuste kui ka igasuguste muude organismi sattuvate
võõrainete eest.
Kaasasündinud immuunsus hakkab
valimatult vastu kõikidele nakkusetekitajatele või
võõrainetele. Lisaks kujuneb elu jooksul omandatud immuunsus, mis
saab tekkida alles pärast teatud kindla nakkustekitajaga kokkupuutumist,
näiteks immuunsus tuulerõugete või leetrite vastu.
Kaasasündinud immuunsus
Kaasasündinud
ehk loomulik immuunsus on sünnimomendiks välja kujunenud ning
kõigepealt tagavad selle naha ja limaskestade terviklikkus. On terve
rida haigusi, mis võivad alguse saada nahavigastusest – alates
nahamädanikust, roosist või umbe läinud pöidlast kuni
veremürgistuseni. Osa haigustekitajaid pääseb organismi
näiteks putukahammustuse kaudu (puukide edasikantavad haigused), naha- ja
nahaaluskoe haavade kaudu (teetanus, kassikriimustus), naha mikrotraumade kaudu
(soolatüükad, nakkuslik mollusk). Limaskestad on veelgi
õrnemad ja haavatavamad – AIDS, hepatiit, süüfilis
– ka nendesse nakatumisel on nakkuse väravaks silmale
nähtamatud mikrovigastused või -defektid.
Nahal ja
limaskestadel aitavad esmast kaitset kindlustada veel ka kergelt happeline
keskkond. Epidermises on avastatud antimikroobsed proteiinid –
defensiinid ja katelitsidiinid, mida võib pidada koguni nahaomasteks
antibiootikumideks, sest nad kaitsevad erinevate mikroobide eest.
Ülioluline roll kaasasündinud immuunsuse tagamisel on makrofaagidel
ehk hävitaja- või õgijarakkudel. Makrofaagid võivad
vajadusel läbida veresoonte seinu ning kõige väiksemaid
rakkudevahelisi avausi ja nõnda jõuda kohale erinevatesse
kudedesse ja elunditesse. Nad haaravad oma jätketega
võõraineid ja mikroobe ning piltlikult neelavad need alla ning
seejärel seedivad või lõhustavad need.
Kui
kaasasündinud immuunsust võiks võrrelda loomuliku
intelligentsusega, siis esimene iseloomustab üldist võimet
nakkustega toime tulla, teine aga üldist õppimisvõimet.
Omandatud immuunsus
Omandatud immuunsust
võiks teisiti kutsuda kohanemis- ehk adaptatiivseks immuunsuseks, see
tekib ainult pärast kokkupuudet konkreetsete nakkustekitajatega ning selle
kindlustavad lümfotsüüdid ning nende toodetud erilised
proteiinid, mida nimetatakse antikehadeks.
Omandatud immuunsuse
tähelepanuväärseks omaduseks on see, et iga nakkustekitaja vastu
tekib spetsiifiline lümfotsüütide või antikehade kloon,
mis toimivad nakkustekitajaga vastastikku võtme ja luku
põhimõttel. Antikehad hävitavad viirustega nakatunud rakud
ühes kogu sisuga, viiruste kadumisel väheneb järk-järgult
ka antikehade hulk, järele jäävad vaid immunoloogilise mälu
rakud, mis säilivad aastaid luuüdis ja aktiveeruvad vaid uuel
kohtumisel neid esilekutsunud viirusega. Immunoloogiline mälu on omandatud
immuunsuse unikaalne omadus, mis garanteerib teatud nakkushaigustesse
mittenakatumise, kui need on kord juba läbi põetud või on
nende vastu vaktsineeritud.
Kokkupuude mikroobide ja viirustega on
omandatud immuunsuse arenemise oluliseks tingimuseks. Steriilsetes tingimustes
elavate katseloomade ja ka inimeste immuunsüsteem jääb
kängu, sest omandatud immuunsus toimib põhimõttel, mida Juku
ei õpi, seda
Juhan ei tea. Paljud vaatlused ja uuringud kinnitavad, et kui kontakt
mikroorganismidega või nende osakestega algab vähehaaval ja
varakult, mis muuhulgas algab loomuliku sünnituse ja varajase imetamisega,
siis immuunsüsteem areneb tasakaalustatult ning neil lastel on harvem
allergiat.
Hügieenihüpoteesi teooria järgi on
allergiat sagedamini pere esiklastel ning järgmistel lastel harvem, sest
vanematelt õdedelt-vendadelt saadud infektsioonid võivad allergia
eest kaitsta. Maal taluperedes, kus lapsed puutuvad varasest east vahetult
kokku koduloomadega, joovad pastöriseerimata piima, söövad
hapendatud ja fermenteeritud toite, esineb allergiat vähem. Siiski ei
avalda looduslähedane elustiil sajaprotsendilist kaitset kõigile
ühtemoodi, palju sõltub ka pärilikkusest.
Omandatud
immuunsust on sobiv võrrelda kaaludega, mille üks pool
võitleb nakkustega ja teine pool on oluline allergia kujunemises.
Allergia võib kujuneda siis, kui mikroobne stimulatsioon jääb
liiga nõrgaks.
Vaktsineerimise seos allergiate ja
astmaga
Viimasel aastakümnel on püütud leida seost
vaktsineerimiste, allergiliste haiguste, sealhulgas ka astma sagenemise vahel.
Erinevate teadlastegruppide eesmärgid, metoodika ja tulemused on olnud
erinevad. Osa vanemaid uuringuid on tõepoolest näidanud allergia ja
astma mõnevõrra väiksemat esinemist mittevaktsineeritud
lastel nagu näiteks 1999. aastal autoriteetses meditsiiniajakirjas Lancet
avaldatud antroposoofilise elustiili ja astma seoseid uurinud teadlaste grupi
töö. Kuna antroposoofilise eluviisi puhul üsna sageli loobutakse
vaktsineerimisest, leiti, et vaktsineerimata lastel esines astmat
vähem.
Viimasel ajal on uuritud tuberkuloosi, difteeria,
läkaköha ja leetrivaktsiinide mõju kiiret tüüpi
allergia ja astma kujunemisele. Vaktsineerimise kui doseeritud
nõrgestatud või surmatud mikroorganismidega nakatamise tulemusel
kujuneb vaktsineeritud organismis immuunvastus ja immunoloogiline mälu,
mis tõelise nakkusohu korral kindlustab kiire kaitse haiguse eest ja
mittenakatumise.
Kaasaegne vaktsiinitehnoloogia rajaneb immunoloogia
uutele, tõenduspõhistele teadussaavutustele ja võimaldab
immuunsuse (=immuunvastuse ja mälu) esilekutsumist ainult mikroorganismide
mõnesid osiseid, mitte terveid mikroobe või viiruseid kasutades.
See võimaldab (tunduvalt) vähendada esialgse immuunvastusega
kaasnevat palavikku, süstimiskoha põletikku ja valu ning
seetõttu tekkida võivat rahutust.
2007. aastal
avaldatud Prantsusmaal 718 teismelist hõlmanud uuring näitas, et
vaktsineeritud laste seas ei esinenud astmat ega teisi allergilisi haigusi
rohkem kui mittevaktsineeritute seas, vastupidi, neil esines astmat isegi
mõnevõrra harvem. Kuna vaktsineerimist oli seni toodud
allergiliste haiguste sagenemise ning isegi epideemia põhjuseks, oli
üsnagi tähelepanuväärne, et uuringuküsimuseks sai see,
kas lapseea nakkushaiguste-vastased vaktsineerimised kaitsevad allergia eest
ning see hüpotees leidis ka kinnitust. Lahknevus varasematest uuringutest
tuleneb täpsemast uurimismetoodikast.
Teine vaktsineerimise
võimalikku astmat ja allergiat ärahoidvat toimet tõestanud
uuring viidi läbi Saksamaal 1673 lasteaiaealise lapse seas. Kuna Saksamaal
ei kuulunud aastatel 1985–1991 tuberkuloosi- ja läkaköha
vastased vaktsineerimised kohustuslikku vaktsinatsiooniplaani, siis oli olemas
küllaltki suur osa lapsi, kes jäid nende haiguste vastu
vaktsineerimata, nende seas sai kindlaks tehtud astma ja allergiliste
nahahaiguste esinemine ning võrreldud vaktsineeritud laste grupiga.
Tulemus oli huvipakku
v, sest selgus, et täisrakulist läkaköha vaktsiini saanud lastel
oli astmat vähem.
Kas vaktsineerimisel esineb
kõrvaltoimeid?
Vaktsineerimise järel tekivad
antikehad haigustekitaja vastu ning samal ajal võivad tekkida ka kiiret
tüüpi allergia antikehad, mis tavaliselt on mööduv
nähtus. See võib mõnel määral halvendada
olemasolevat allergilist haigust, kuid on üsna harva allergilise haiguse
esmapõhjuseks.
Missugused vaktsiinide komponendid
võivad põhjustada kõrvaltoimeid?
Vaktsiinidele lisatakse nn adjuvante, mis võimaldavad langetada
nakatavate mikroobsete või viiruskomponentide hulka, hoides ära
haiguse tekke, samas tagades optimaalse immuunvastuse kujunemise. Tihti
kasutatakse selleks alumiiniumsooli või alumiiniumhüdroksiidi.
Harvadel juhtudel võivad alumiiniumsoolad kutsuda esile süstekohas
allergilist nahapõletikku või sügelevad
sõlmekesed.
Tehnoloogilise protsessi käigus
võivad viirusvaktsiinidesse jääda saastajana kanamunavalgu
jäljed (leetrite-punetiste-parotiidi, puukenttsefaliidi, gripi,
marutõve ja kollapalaviku vaktsiinis). Leetrivaktsiini puhul tuleb
tõsiseid allergilisi reaktsioone ette ühel juhul miljoni
vaktsiinidoosi kohta. Gripivaktsiini puhul on muna-allergia ägenemise risk
tõsisema allergilise reaktsiooniga suurem kui MMR puhul, kuid ka siin on
riskide võrdlemisel jõutud järeldusele, et gripipuhune astma
ägenemine võib osutuda ohtlikumaks kui võimalik vaktsiini
kõrvaltoime.
Üldjuhul ei peeta muna-allergiat enam
vaktsineerimise absoluutseks vastunäidustuseks, kuid osadel juhtudel tuleb
tagada vaktsineerimisejärgne järelvalve vähemalt poole tunni
jooksul peale süsti ning peab olema tagatud esmaabi allergilise
šoki raviks.
Teistest harvem allergiat ägestavatest
ainetest võivad vaktsiinides esineda veel želatiin, tiomersaal,
neomütsiin ja formaldehüüd; on kirjeldatud ka allergia
ägenemist, kui vaktsiiniampullides kasutatakse lateksist osi.
Tiomersaal
Tiomersaali ehk
etüülelavhõbeda ohtlikkusest või ohutusest on olnud
palju spekulatsioone. Tiomersaali, mida lisatakse vaktsiinidele säilivuse
parandamiseks, on eeskätt USAs osa lapsevanemaid süüdistanud
autismi tekkimises, seda seisukohta on toetanud ka mõned arstid. Siiski
ei ole täpsemad uuringud kinnitanud vaktsiinides sisalduva tiomersaali,
autismi ning teiste neuropsüühiliste häirete omavahelist seost.
Kartuse juured võivad pärineda eelmisel sajandil aset leidnud
elavhõbeda-mürgistustest endeemilistes kolletes Jaapanis (Minamata
elavhõbedaga saastunud kalast) jm. Keskkonna elavhõbedaga
saastumine on universaalne, sest seda sisaldab nii maakoor kui
atmosfäär, inimorganismi jõuab elavhõbe toiduks
tarvitatava kalaga (sisaldab metüülelavhõbedat), mõnel
määral on seda ka amalgaam-hambatäidises; kolmanda allikana
tulevad arvesse etüülelavhõbdat sisaldavad vaktsiinid.
Metüül- ja etüülelavhõbe erinevad teineteisest
eritumise kiiruse poolest, viimane eritub kaks korda kiiremini.
Taanis, Rootsis, USA-s ja Inglismaal läbiviidud epidemioloogilised
uuringud, kus peeti arvestust vaktsiinidega saadud tiomersaali dooside
üle, arvutati välja selle kumulatiivsed doosid ning testiti ja
vaadati läbi suurearvulised laste kohordid, ei leitud seost autismi,
teiste neuropsüühiliste, arenguhäirete ja vaktsiiniga saadud
tiomersaali vahel.
Kuna kahjulikkuse hüpotees oli olnud
aktuaalne, otsiti ravimitööstuses v&a
mp;a
mp;a
mp;o
tilde;imalust tiomersaalivabade vaktsiinide valmistamiseks. Alates 2004.
aastast on USAs ja Euroopa Liidus üle mindud tiomersaalivabadele
vaktsiinidele imiku- ja väikelapsea vaktsiinide puhul. Osades vaktsiinides
nagu näiteks gripi-, marutõve, borrelioosivaktsiinides, on aga
tiomersaal siiani olemas. Tiomersaali kõrvaldamine lastel kasutatavatest
vaktsiinidest vähendab selle kogudoosi kuni poole võrra ning
eluaegselt elavhõbeda kumulatiivset doosi 1% võrra. Imik saab
ülejäänud elavhõbeda toiduga, peamiselt siis
rinnapiimaga.
Vaktsinatsioonikalendrid
Kõikides arenenud riikides on laste jaoks välja
töötatud vaktsinatsioonikalendrid. Vaktsineerimine algab juba
vastsündinueas, vaid Jaapanis alustatakse vaktsineerimist 3-kuuselt.
Ühelt poolt annab varane vaktsineerimine juba varase kaitse nakkushaiguste
eest, teiselt poolt annab ta immuunsüsteemile n-ö jõukohast
tööd, arendades omandatud immuunsust ja juhtides seda kõrvale
allergiast. Mõned teadlased on leidnud, et liigselt edasilükatud
vaktsineerimisel võib kaduda võimalik protektiivne toime allergia
eest (kusjuures antud uuringumetoodika järgi oli välistatud haiguse
tõttu vaktsineerimisega viivitamine).
Vaktsineerimine aitab
ära hoida raskeid nakkushaigusi, millesse on aegade jooksul olnud
kõrge suremus või on paljudel läbipõdenud lastel
kujunenud tõsised jääknähud.
Ideaalis peaks
riiklikus vaktsineerimisprogrammis olema tagatud tagasiside vaktsineerimise
kõrvaltoimete kohta. Arst ja õde peaksid olema esimesed, kes
kõrvaltoime kohta lapsevanemalt informatsiooni saavad,
analüüsivad võimalikke põhjusi ning teavitavad sellest
vaktsiini tootajat või ravimiametit. Nii koonduks kogu vaktsineerimiste
kõrvaltoimeid puudutav informatsioon tootja ja järelevalvava
ravimiameti kätte.
Meditsiinisüsteemis tuleks
vaktsineerimist käsitleda mitte ainult vaktsiinihangete korraldamise ja
sellele järgneva lastele tehtavate süstlatorgete kampaaniana, vaid
väärtustada seda tööna, mis vajab eelnevat ja vahel ka
järgnevat lisaläbivaatusi, -nõustamisi ning -dokumentatsiooni.
Vaktsineerimise vastunäidustused
(vt ka www.vaktsiin.ee )
• Kõrge palavikuga kulgev haigus
• Eelmisele sama vaktsiiniga vaktsineerimisele järgnenud tõsine reaktsioon
• Tugev ülitundlikkus mõnele vaktsiini komponendile
• Progresseeruv närvisüsteemi haigus
• Immuunpuudulikkus teatud juhtudel
(vt ka www.vaktsiin.ee )
• Kõrge palavikuga kulgev haigus
• Eelmisele sama vaktsiiniga vaktsineerimisele järgnenud tõsine reaktsioon
• Tugev ülitundlikkus mõnele vaktsiini komponendile
• Progresseeruv närvisüsteemi haigus
• Immuunpuudulikkus teatud juhtudel