Improveteran alustab hommikuid joodeldamisega
Pärast aastaid üksikute intensiivsete kontsertidega riskib vaba improvisatsiooni loovühendus Improtest Mart Soo ja Taavi Kerikmäe eestvedamisel ennast nüüd mõnel maipäeval festivaliks nimetada. Ja kui on keegi, kes kogu üritusele juba oma olemasoluga pitseri vajutab, siis on selleks just trotslik ja kompromissitu avangardist Phil Minton Suurbritanniast – 70aastane laulja, trompetist ja helilooja. Tallinnas esineb Minton neljapäeval, 21. mail Kanuti Gildi saalis koos Prantsuse lauljatari Isabelle Duthoit’ga.
Kui laulja improviseerib, siis on ta vähem kaitstud kui näiteks klaveri- või saksofonimängija. Ta on rohkem “alasti” ja seda võib olla publikul ebamugav, isegi piinlik pealt vaadata… Olete nõus?
Jah, igatahes. Vokaalsed helid on emotsionaalses mõttes äärmiselt subjektiivsed ja inimesi võib see häirida – tundub liiga inetu, liiga vihane, liiga esteetiliselt häiriv. Teisalt on laulmine midagi, mida tõepoolest igaüks oskab teha.
Sellest teie projekt Feral Choir viimase 15 aasta jooksul…
Jah, see on selline workshop täiesti tavalistele inimestele, kes tahavad teada, mida nad oma häälega teha suudavad. Ega ma ei õpetagi neid palju. Igaüks võib tulla, kui tahab. Ning siis me lihtsalt musitseerime koos mõned tunnid ja pärast esineme.
Te olete muusikat teinud ligi pool sajandit. Mis teie laulmises aastate jooksul muutunud on?
Ma olen muusikuna praegu võimekam kui tookord. Jah, võib-olla kõrgetes nootides on jõudu vähem, aga helide repertuaar on avaram. Ja ma hoian ennast vormis – alustasin tänagi kohe hommikul joodeldamisega. See on väga hea viis päeva alustamiseks.
Me kõik kuuleme iga päev kõiksugu viisijuppe ja meloodiaid. Kas mõni neist jõuab ka teie vabasse improvisatsiooni?
Katsun teha nii, et seda ei juhtuks. Ma ei soovi, et peaksin improviseerides kuidagi oma mälu mängu tooma, pigem väldin seda. See tähendab, et oma varasemaid ideid kasutan küll, aga tegelikult loeb siis ikkagi ainult õige fraas õigel hetkel. Kõik muu pühin kõrvale.
Kuidas te teete vahet heal esinemisel ja kehvemal? Kas loeb inimlik kommunikatsioon teie ja publiku vahel või siis pigem sisetunne? Vaba improvisatsiooni ei saa vist hinnata mingite formaalsete kriteeriumide toel.
Jah, ei saagi. Ja ma ei oskagi ennast hinnata. Tihtipeale on nii, et inimestele meeldib mu kontsert väga, aga mulle endale jätab just too õhtu kuidagi õõnsa tunde.
Kas on mõni muusik, kelle mõju on teie jaoks eriti tähendusrikas?
Saksofonist John Coltrane. Kui ma olin teismeline, siis kuulasin teda praktiliselt iga päev. Mulle meeldis, et ta arenes kogu aeg, muutus pidevalt – kuni surmani.
Ja kas teil kui kuulajal on ka oma lemmiklaul olemas?
Rootsi tenor Jussi Björling esitamas Georges Bizet’ “Pärlipüüdjate duetti”. See on lihtsalt see osa minu lapsepõlvest, mida ma kaasas kannan.
Teie lapsepõlv oli üldse helisid täis?
Jah, mu ema, isa, onu – kõik laulsid. Aga kõige rohkem mäletan sireene – siis kui sakslased meid sõja ajal pommitama tulid. Mulle lapsena sireenid meeldisid. Et oma hirmu hajutada, siis inimesed laulsid pommitamise ajal. Minu jaoks tähendas see, et kui tulevad sireenid, tuleb ka pidu. Ja ma ise ei kartnud üldse. Vanemad hoolitsesid selle eest, et ma ei saaks teada, kui suur oht tegelikult oli.
* Improtesti kava on aadressil www.improtest.ee.
