Badenis sündinud Hofmann pühendus Zürichi ülikoolis õppides loomsele ja taimsele keemiale ning kirjutas doktoritöö kitiinist. Ettevõtte Sandoz farmakokeemia osakonnas Baselis oli tema töö otsida siniliilia ja tungaltera mõjuaineid, neid sünteesida ja leida kemikaalide raviomadused.


1938. aastal tungalterast eraldatud lüsergiinhappe järjekorras 25. derivaadil loodeti leida vereringet ja hingamist stimuleerivaid omadusi; kui loomkatsed neid aga ei kinnitanud, jäeti aine sinnapaika.


Viis aastat hiljem, 1943. aasta 16. aprillil, kui Hofmann – ta enda sõnul “kummalise eelaimuse” tõukel – LSD-d uuesti sünteesis, valdasid teda kerge uimasus ja imelik ärevus. Kolm päeva hiljem võttis ta teadlikult sisse 0,25 milligrammi LSD-d, istus jalgrattasadulasse ja väntas väljapoole konsensusliku tegelikkuse piire. See ajalooline rattasõit kajab popkultuuris vastu tänase päevani; avastuse otsesed ja kaudsed tagajärjed jäävad inimkonda saatma küllap veel väga pikaks ajaks.


Albert Hofmann jäi elu lõpuni truuks veendumusele, et psühhedeelsed ained nagu LSD ja teised enteogeense mõjuga alkaloidid võiksid inimest teenida mitte ainult mõnede vaimu- ja sõltuvushaiguste ravimina, vaid ka teejuhtidena avarama tegelikkuse mõistmisel ja süstemaatilisel uurimisel, ning väljendas seda veendumust innukalt ka tema sajandaks sünnipäevaks korraldatud rahvusvahelisel LSD-teemalisel sümpoosionil.


Sama kirgliku pahameelega suhtus Hofmann LSD massidesse viinud noorsooliikumisse, eriti selle juhtfiguuri psühholoog Timothy Learysse, keda Hofmann pidas peamiseks süüdlaseks LSD teadusliku uurimise riiklikus keelustamises. Ometi jätkuvad psühhoaktiivsete ainete alased uuringud põranda all ja peal.


Hofmanni murelapse ja imerohu, inimajaloo võimsaima sünteetilise hallutsinogeeni LSD teaduslik potentsiaal alles hakkab avanema.