In Memoriam Avo Paistik 21. IV 1936 – 3. XII 2013
Oma sünniaja kohta arvas Avo Paistik nii: “Jumal pani mind kahe saatanliku jõu vahele — Hitler sündis 20. ja Lenin 22. aprillil.” Karikaturisti, maalikunstniku, joonisfilmimeistri ja pastori Avo Paistiku jaoks oli kõige lähemal paradiisi-kujutelmale esimese Eesti Vabariigi aeg. Aeg, kui sõda polnud veel tema vanemaid lahutanud ja lapsi emast eemale viinud, ja ta käis esimest korda kinos Disney muinasjuttu Lumivalgekesest ja seitsmest pöialpoisist vaatamas. See mõjus väikesele poisile nii sügavalt, et ta jäi õhtul 40kraadisesse palavikku.
“Iseloomult olen ma nagu Kingpool – ühest küljest väga rõõmus või härdameelne, aga samas võin ka hirmsasti vihastada. Rõõmust nutuni võin jõuda minutiga,” tunnistas lüüriline natuur ühes juubeliintervjuus. Õigupoolest uskus ta, et on tegelikult kõikides oma filmides olemas, kas või debüütfilmi mustas pliiatsijunnis. Nõukaajal tuli Paistikul kemplemisi tähtsate ninadega hallides kabinettides pidevalt ette, ja küllap just seepärast, et ta ise neis filmides nii sees oli, elas ta neid kemplemisi isiklikult üle ja läbi – kui öeldi, et punane tolmuimeja ei sobi, võis Paistik mõelda, et tema ise ei sobi.
Hästi klappis Paistikul koostöö helilooja Sven Grünbergiga, kellega idamaiseid võitluskunste harrastav ja ida filosoofiaid avastav režissöör tundis hingesugulust. Grünbergi Klaabu seiklustele ja “Naksitrallidele” loodud elektrooniline helimaailm oli toona joonisfilmis enneolematu ja erakordne.
Paistik oli kirglik, kangekaelne ja kompromissitu – kui teda kutsuti Disney stuudiole joonistama, siis ei võtnud ta pakkumist vastu, sest ei soovinud oma stiilist loobuda. 1991. aastal läks ta Joonisfilmist ära ja hakkas Jumalat teenima.
