Aprillis 1963 avaldas noor estraadinäitleja ja konferansjee Eino Baskin ajalehes Sirp ja Vasar artikli "Emad ja teravad asjad". Ta kritiseeris selles oma leivaisa filharmooniat, uskudes, et tal õnnestub niiviisi midagi paremaks muuta. Teadnuks Baskin siis, mida see kirjutis endaga kaasa toob, jätnuks ta selle lauasahtlisse.

"Avaldades oma arvamusi, unustasin hoopiski selle, et alati ei pruugi see kõigile meeldida. Hakkad ühel ilusal päeval taipama, et oled tahtmatult enese vastu rivistanud palju ülemusi, kes proovivad pisitasa sinust lahti saada kui kärbsest, kes liiga palju sumiseb," meenutas Baskin aastakümneid hiljem oma mälestustes "Raudeesriide taga".

Baskin õnnetuseks mitte üksnes ei kirjutanud, ta ütles oma arvamuse ka filharmoonia juhtkonnale otse välja. Tulemus oli see, et sõnakas kunstnik lasti lahti. Artikkel oli õigupoolest viimane tilk karikas: keskkomitee seltsimehi ärritasid juba varem Baskini teravad esinemised raadios, teles ja estraadilaval. "Minu kohta kaevati, et näe, Baskin ütles laval seda ja teist," jutustab maestro nüüd.

Lahtilaskmise järel avastas Baskin, et teda ei taheta kusagil. "Kuhupoole ma ka ei pöördunud ja kellega ka ei vestelnud, kõikjal näidati ust. Mul oli ka sõpru, kõik ei olnud vaenlased. Ja need sõbrad, kellest nii mõnigi töötas juhtival kohal, soovitasid mul Eestiga hüvasti jätta, ära sõita." Baskin aga ei võtnud head nõu kuulda.

Käed pannakse raudu

Keskkomitees otsustati, et Eino Baskinist tuleb vabaneda. Eriti verine oli näitleja peale ideoloogiasekretär Leonid Lentsman. Saatus mängis võimudele juba selsamal 1963. aastal kätte suurepärase võimaluse, kuidas Baskin pihtide vahele võtta. Näitleja oli 1959. aastal Riias tutvunud ühe kauni Dnepropetrovski neiuga ja armunud. Noored vahetasid aastaid armastusest ja erootikast tulvil kirju. Siis aga saabus Baskini ellu uus naine ja ta abiellus 1963. aastal. Dnepropetrovski neiu ei tahtnud end sugugi kaotajaks tunnistada ja ähvardas saata needsamad kirjad Eestisse kultuuriministeeriumisse. Igal juhul jõudsid kirjad prokuratuuri kätte ja möll läkski lahti. Baskini suhtes algatati kriminaalasi ei millegi muu kui – pornograafia levitamise pärast!

Detsembri keskel 1963 käskis eriti tähtsate asjade uurija A. Kvass teostada Baskini kodus läbiotsimise. Midagi ei leitud. Siis kuulati üle seesama Dnepropetrovski neiu, kes tunnistas: "Nägin Baskinil kümmet pornograafilist postkaarti, mille ta võttis endaga kaasa Kaukaasiasse. Need kaardid olid tal kohvris. Kaardid olid vanad." Huvitav, et neiu mäletas täpipealt postkaartide arvu!

Baskin ise rääkis ülekuulamisel, et kriminaalasi on kättemaks kevadel avaldatud artikli eest. "Ma ei mõista, miks kõik mind terroriseerivad." Postkaartide kohta ütles ta juba siis ja ütleb praegu, et neil oli kujutatud näiteks Ledat ja luike, Venuse kuju, Kamasuutra poose. Seltsimees Kvassile oli Baskini jutt nagu hane selga vesi. Paar nädalat hiljem, 6. jaanuaril 1964 kirjutas ta: "Eeluurimise materjalide põhjal on kindlaks tehtud, et kodanik Baskin tegeleb pikka aega pornograafiliste juttude ja fotode levitamisega." Sestap arvas Kvass, et Baskinit ei saa vabadusse jätta ja ta tuleb kinni võtta.

Juba sama päeva hommikul tuldi Baskinile järele. Ta viidi linna miilitsavalitsusse ja pisteti kaheks päevaks eeluurimisisolaatorisse. "Veetsin üksikus umbses kongis 48 tundi. Keegi mind välja ei kutsunud, minuga ei rääkinud, ei tegelnud." Baskini tervis ei pidanud sellele löögile vastu, ta süda hakkas streikima ja 8. jaanuaril paigutati Baskin kuuks ajaks keskhaiglasse. "Selle aja jooksul ei külastanud mind keegi, järelikult ei olnud ma kellelegi vajalik, lamavas asendis ei äratanud ma kelleski mingit huvi." Pärast haiglaravi sõitis Baskin Moskvasse ja sealt edasi Kaug-Itta – perele elatist teenima. 

Kummaline oli see, et Baskinile ei tehtud ärasõiduks mingeid takistusi. Niisamuti ei helistanud keegi talle koju ega küsinud tema järele. "Sellest võis järeldada, et olen prokuratuuritöötajate huviorbiidist väljas. Ju siis oli kõige tähtsam see, et olin Tallinnast lahkunud ja ei häirinud oma kohalviibimisega meie moraalijüngreid," arvas Baskin oma mälestustes.

Porno otsinguil

Eino Baskinit siiski ei unustatud. Kui ta kahe kuu pärast Tallinna naasis, olid miilitsatöötajad juba järgmisel hommikul tema ukse taga. Baskin viidi Patarei vanglasse ja jäeti kolmeks kuuks eeluurimise alla.

"Uurija ütles mulle ülekuulamisel, et kui ma poleks Tallinna tagasi tulnud, vaid Kaug-Itta jäänud, siis poleks keegi mind kinni võtnud. Aga kuna ma ilmusin jälle Eesti territooriumile, siis olevat ma ise kõiges süüdi. Jäi niisugune mulje, et kogu loo taga on keegi, kes õiendab minuga lihtsalt isiklikke arveid."

Uurimine ise aga läks üle kivide ja kändude – pornograafilisi pilte ei suudetud kuidagi leida. Kui üks tunnistaja andis vihje, et pildid asuvad Baskini sõiduautosse Volga ehitatud peidikus, lõid uurijate silmad särama. Kohe mindi Volgat tuulama. Pagasiruumi seinapolstri taga sattuski läbiotsija käe alla postkaardisuurune ese. Paraku osutus "pornograafia" hoopis kaheks hoiuraamatuks.

Uurija Kvass aga pidi midagi leidma. Baskini sõnul oli Kvassile antud karm käsk kriminaalasi tulemuslikult lõpetada. Vastasel juhul ähvardati Kvass kohast ilma jätta. Edaspidi keskendus Kvass tunnistajatele ja nende ütlusi kasutatigi kohtus Baskini vastu ära. Nagu nõiaväel leiti kiiresti kümneid ja kümneid tunnistajaid, kes kõik olid pornograafilisi postkaarte näinud – nende arv kasvas lõpuks koguni viiekümneni. Proovige käia ringi, 50 kaarti taskus! Baskin seletab seda ise, et inimesi sunniti tema vastu valetunnistusi andma.

Kvass otsis välja kõik, millega saaks Baskinit kompromiteerida. Alates poisikeseea tempudest kuni kultuuriministri noomituseni aastast 1963 – siis said Baskin, Uno Loop, Kalmer Tennosaar jt peapesu haltuura tegemise eest. Ta viis juurdluse lõpule, lõi 600-leheküljelise toimiku kinni ning saatis Baskini rahvakohtu ette.

Püsti, kohus tuleb!

Kohus Eino Baskini üle toimus 30. aprillil 1964. Istung kuulutati kinniseks, millest jäi mulje, justkui oleks tegemist eriti hirmsa kurjategijaga. Kohtule oli antud selge käsk Baskin trellide taha saata. Selle eesmärgi saavutamise nimel polnud kahju ei rahast ega ajast. "Ainuüksi tunnistajateks oli üle Nõukogude Liidu kokku kutsutud 149 inimest," meenutab Baskin.

Süüdistuskokkuvõte, mis Baskinile kohtus esitati, oli inimese mõnitamine. Selle autorid värve kokku ei hoidnud: "Oma rasputinlikel käikudel omas Baskin rohkem kui 50 erinevat pornograafilist pilti, mida näitas oma tuttavatele." Nagu eespool juba öeldud, ühtki niisugust pilti Baskinilt ei leitud.

Näitlejat kaitses kohtus advokaat Simon Levin, kes lükkas süüdistused vaevata ümber. Isiklikud kirjad ei saa haavata üldist sündsustunnet. Fotode näitamine ei ole levitamine. Need põhjendused oleksid arvatavasti päästnud nii mõnegi teise, kuid Baskinit mitte. Tema saatus oli juba enne kohut ära otsustatud. Omavahelises vestluses ütles rahvakohtunik N. Sudak Levinile: "Tähtis pole, mida ja kui palju me talle määrame, vaid see, et ta Eestist lahkuks. Sa ei saa siin midagi teha."

Mererajooni rahvakohus mõistis Eino Baskini süüdi ja karistas teda kuuekuulise vabadusekaotusega üldrežiimiga paranduslike tööde koloonias. Kuna poole sellest oli ta eeluurimise ajal juba ära istunud, viibis Baskin laagris kolm kuud. "Aitasin siseministeeriumi töötajatel esindada Tisleri tänava laagrit vabariiklikul vangide isetegevusülevaatusel, kus meie kollektiiv – olin sellegi kontserdi konferansjee ja lavastaja – saavutas kõikide Eesti NSV territooriumil asuvate laagrite hulgas esimese koha! Sain isegi audiplomi: eesrindliku töötaja kaaned, mida võis kanda taskus ja ei tea küll kellele näidata," kirjutas Baskin mälestustes.

Nagu kontroll-lask kuklasse, anti Baskinile nädalapäevad pärast kohtuistungit viimane hoop. Ajalehes Rahva Hääl ilmus 9. mail (võidupühal!) uurija Kvassi räme kirjutis "Nagu kala-parasiit", mis trampis näitleja mutta. "Ringreisidel olles sõlmis Baskin tutvusi noorte tütarlaste ja naistega, ahvatles neid osa võtma joomingutest ja meelitas neid kõlvatule teele... Niisugune on selle seikleja moraal. Tema deviisiks on raha, lõbustused ja naudingud."

Vabanemise järel sai Baskinile kohe selgeks – Eestis temal kohta ei ole. Ainult tänu Georg Otsa abile õnnestus tal tagasi saada luba töötada oma erialal. Baskin kolis seejärel perega Leningradi – seal oli ta oodatud estraadinäitleja. "Pole midagi parata, kullake, te olete veel liiga noor ja ei saa aru, et kui meie maal tahetakse inimesest lahti saada, siis leitakse selleks alati võimalusi," ütles Leningradi filharmoonia direktor Aleksander Gingsburg Baskinit tööle võttes. Eestisse tuli Baskin tagasi 1969. aastal, kuid alles kümmekonna aasta pärast tundis ta, et on lõplikult rehabiliteeritud.

Artikkel ilmus 26. jaanuaril 2006