01.11.2007, 00:00
In memoriam Sven Kuntu (4.04.1968 – 27.10.2007)
Kuntu oli karismaga mees, üks ägedamaid meie
lavadel,
ma arvan. Justkui otsekohe koopast välja hüppavate silmamunade ja uhke
habemega, kuhu tihti eksis ka nasaalne naerupurtsak, hiilis ta laval
ringi, kehastus ümber, kelleks hetkel vaja, aga jäi ometi alati
Kuntuks. Ei kujuta eriti kedagi teist ette, kes võiks vaimustusega ja
ilma mingi trikita laval esitada järgmise loo: “Külanaine
kõndinud
kaunil suvehommikul mööda metsarada. Korraga vaadanud – haldjas
ripub
pea alaspidi oksa küljes. Külanaine läks edasi.”
Kuntu oli siiraste küsimuste väljaütleja. Nii astus ta näiteks mehelikule konnasilmale, sõnastades Eesti naise suure mure: “Miks Eesti mees ei tantsi?” “Baltoscandalil” astus Kuntu vapralt ihuüksi Olematu Teatri lavale ja kehastus vastuseks, lüües kottpimedal püünel tantsu ja luurates seina äärtes peituvaid Eesti mehe vaenlasi.
Kuntu oli teisitimõtleja. Ja ise kah nii teistmoodi, et ei anna teda kuhugi toppida. “Ma ingerlasest poluvernik, kuid elanud ka Lasnamäel,” laulis ta ise. Ja mis ta seal laval üldse tegi tavaliselt? Muusikat, teatrit, luulet, proosat, performantsi või midagi hoopis muud?
“Puhas folkloor ju,” arvas ta ise Eriti Kurva Muusika kohta. Viimase plaadi nimeks sai aga “Ebafolklorism” – sisenaljana, kui selgus, et Viljandi Folk EKMAt enam ei taha. Eriti Kurva Muusika Ansambli 17 aasta taguste esimeste kontsertide kohustuslik žanrimääratlus oli aga prosaistlik tragiromantism – ja tõesti, kõik elemendid on nende muusikas olemas, tugevas iroonía- või groteskikastmes muidugi.
Kuntu monteeris oma lauludes eestlase olemise, argiuskumused ja hirmud ilusasti lahti ja pani siis kokku tagasi. Aga pisikeste muudatustega, mis näitasid tavaväljendit äkki uue nurga alt ja muutsid tüüpmõtlemise hopsti naeruväärseks. Poolingerlane, kes pidas oma Eesti Vabariigi eluga hakkama saamise käsiraamatuks “Alice imedemaal”, tahtis “kadakakristlikust moraalitunnetusest kibestunud eestlasi” veidi pilada. Aga mulle tundub et suure soojusega.
Kuntu oli siiraste küsimuste väljaütleja. Nii astus ta näiteks mehelikule konnasilmale, sõnastades Eesti naise suure mure: “Miks Eesti mees ei tantsi?” “Baltoscandalil” astus Kuntu vapralt ihuüksi Olematu Teatri lavale ja kehastus vastuseks, lüües kottpimedal püünel tantsu ja luurates seina äärtes peituvaid Eesti mehe vaenlasi.
Kuntu oli teisitimõtleja. Ja ise kah nii teistmoodi, et ei anna teda kuhugi toppida. “Ma ingerlasest poluvernik, kuid elanud ka Lasnamäel,” laulis ta ise. Ja mis ta seal laval üldse tegi tavaliselt? Muusikat, teatrit, luulet, proosat, performantsi või midagi hoopis muud?
“Puhas folkloor ju,” arvas ta ise Eriti Kurva Muusika kohta. Viimase plaadi nimeks sai aga “Ebafolklorism” – sisenaljana, kui selgus, et Viljandi Folk EKMAt enam ei taha. Eriti Kurva Muusika Ansambli 17 aasta taguste esimeste kontsertide kohustuslik žanrimääratlus oli aga prosaistlik tragiromantism – ja tõesti, kõik elemendid on nende muusikas olemas, tugevas iroonía- või groteskikastmes muidugi.
Kuntu monteeris oma lauludes eestlase olemise, argiuskumused ja hirmud ilusasti lahti ja pani siis kokku tagasi. Aga pisikeste muudatustega, mis näitasid tavaväljendit äkki uue nurga alt ja muutsid tüüpmõtlemise hopsti naeruväärseks. Poolingerlane, kes pidas oma Eesti Vabariigi eluga hakkama saamise käsiraamatuks “Alice imedemaal”, tahtis “kadakakristlikust moraalitunnetusest kibestunud eestlasi” veidi pilada. Aga mulle tundub et suure soojusega.