IN MEMORIAM: „Teeme-teeme, Hans!“ kannustas Priit mind kärsitult
Sünge lugu, kui pead korraga telefonist kustutama isa Toomase ja poeg Priidu numbrid, sest nad surid peaaegu ühekorraga.
Priit Leitol (4.02.1975–21.03.2020) ja tema isal Toomasel oli ühine väärt omadus. Nad oskasid tõhusalt edasi astuda ja pühkida näolt need emotsioonide piisad, mida meediaärist iga päev pritsib. Leitod eristasid signaali mürast. Ajakirjanduses nähakse konkurenti tihti kui täielikku tonti, kellega tuleb võidelda põhimõtte pärast. Leitod, vastupidi, leidsid alati tee, et istuda konkurendiga läbirääkimis- või õllelauda. Et jätkata võistlust, mitte... võitlust.
Priit Leitost kuulsin esimest korda 25 aastat tagasi, kui ta Tartu majandusüliõpilasena hakkas kirjutama artikleid oma isa Toomase juhitud ajalehte Eesti Sõnumid. Hiljem palkasime Priidu tööle Õhtulehe ja ka Ekspress Grupi juhatajaks.
Tal oli analüütiline meel ja ta muudkui võrdles ja analüüsis – kellel on rohkem lugejaid, kellel rohkem rahalisi reserve ja mida kujutab endast üks või teine tehing tuleviku vaates.
Kuidas siis mitte palgata sellist noormeest Ekspress Grupi juhiks? Loomulikult palkasin. Ja kohe, aastal 2006, saabuski meie võimalus – Ameerika pensionifond, kellele kuulus Balti suurim portaal Delfi, pani selle müüki. Pidime kokku kraapima tohutu summa, peaaegu 60 miljonit eurot.
„Teeme-teeme, Hans!“ kannustas Priit mind kärsitult, „paneme kogu Balti lugejaturule kopa peale!“
Korvpallis tähendab see vastase viske summutamist. Ja nii see läkski.
Priit mitte ainult ei naeratanud lapselikult, vaid veel täiskasvanueas sarnanes Priit välimuselt (ja näiteks ka tennisemängustiililt) ikka hasartse noorukiga. Hasartselt korraldas ta meile Ekspressi maja kuuendal korrusel üllatusi – näiteks tõi hommikul lauale enda poolt Tallinna lahel päikesetõusu ajal püütud siiakala, millele oli jõudnud marinaadi peale teha.
Alles hiljem sain teada, kes oli nädalavahetuste varahommikul Priiduga koos kalavetel – see oli Priidu sõber Igor Rõtov, Äripäeva kirjastaja.
„Millest te seal räägite kahekesi paadis? Ärisaladustest?“ küsisin kiivalt. Seda ma ei saa kunagi teada, aga kalameeste juttudest midagi konkurent Äripäeva veergudele igatahes ei jõudnud.
Mõtlemine oli Priidul kiire. Ükskord Riias väga tähtsate TV-juhtidega läbirääkimistel paluti Priidul istuda esmalt laua taha, mida katsid kullast malendid. Et las Eesti külaline näitab, mida oskab. Priit noppis võõrustaja laua kiirelt nuppudest puhtaks, sest ta oli kõrge järgu malemeister.
Priidu äraminek oli sedavõrd karm šokk, et küsin siinkohal karmilt, ja andestagu mulle Priidu lähedased: mismoodi saab olla, et minu firma endine juht, tegutsemiseas mees, lasti arestimajas surra? Olles juba viies inimene, kes suhteliselt lühikese aja jooksul sureb arestimajas, kus ometi peaks olema tagatud järelevalve? Miks meest koju ei viidud, kui tal probleeme oli?
...Mis on meie ainus lootus siin ilmas, kui elu niikuinii lõppeb surmaga? See, et pärast surma siiski kestame teises dimensioonis edasi. Seal, kus isa ja poeg Leitod nüüd jälle koos asju arutada saavad. Võib-olla leiab supersuhtleja Priit võimaluse sealt kusagilt meile signaal saata?
Hans H. Luik
